Vladimir Putin edastas eelmisel nädalal üksikasju Venemaa väljakuulutatud kavatsusest paigutada Valgevenesse taktikalised tuumarelvad. Murettekitavate aruannete sahin selle kohta, mida see tähendab, toob esile suure osa sellest, mis on valesti Lääne reageeringus Venemaa tuumaähvardustele.
See, kuidas Putini sõnu Läänes on tõlgendatud, võib olla Moskvale üllatus, kuid kahtlemata on see väga rõõmustav. Sest Venemaa on juba tuumarelvi „kasutanud”. Ta on neid väga edukalt kasutanud ilma neid välja laskmata, kaubeldes tühjade ähvardustega võimalike tuumalöökide kohta, et heidutada Läänt tõhusalt Ukrainat Venemaa imperialistliku sõja vastu täielikult toetamast, kirjutab Ühendkuningriigi rahvusvaheliste suhete mõttekoja Chatham House analüütik Venemaa ja Euraasia teemal Keir Giles väljaandes CNN.
Nüüdseks oleksime aga pidanud õppima mitte segi ajama Putini öeldut selle kohta, mida Venemaa on teinud või tegemas.
Putin ei avalikustanud ühtegi plaani, mida polnud juba 2022. aasta keskel välja kuulutatud. Eelmisel nädalal väljaöeldud kavatsus polnud uus – sellele olid lihtsalt lisatud kuupäevad, millest me varem kuulnud polnud.
Samuti on laialdaselt teatatud, et Putin astus selle sammu otseseks vastuseks Ühendkuningriigi teatele, et ta varustab Ukrainat vaesestatud uraani sisaldavate tankimürskudega. Kuigi Putin ütles varem, et Venemaa reageerib sellisele sammule vastavalt, ei olnud see laupäevaste plaanide käivitajaks.
Putin ütles oma intervjuu täisversioonis, mille avaldas Venemaa televisioon, selgesõnaliselt, et tegemist on pikaajalise plaaniga, mis ei ole seotud Ühendkuningriigi teadaandega.
Pole kahtlust, et Venemaa soovib ammutada kõigist kaugmaaraketisüsteemide arendamise plaanidest maksimaalset hirmutamispotentsiaali, et need saaksid ohustada suuremaid Euroopa piirkondi.
Venemaa pikaajaline programm Iskander rakettide paigutamiseks Kaliningradi (Venemaa osa Läänemere rannikul) on pretsedent, mis tekitas Lääne poliitikute seas ärevust kogu eelneval kümnendil iga kord, kui sellest teatati.
Venemaa sai juba ammu teada, et sõjaliste positsioonide mainimine ei pea olema uus, et olla tõhus, ja need käivitavad järjekindlalt väga rõõmustava kommentaarilaine kollektiivses läänes, millel on liiga lühike mälu, et neid konteksti asetada.
Valgevene tuumarelvade teadetele järgneb sageli 24 tundi hiljem nendes samades meediaväljaannetes tegelikkuse kontroll. Kuid selleks ajaks on kahju tehtud.
Chatham House’i rahvusvaheliste suhete mõttekoja sel nädalal avaldatud raport kirjeldab, kuidas Venemaa tuumahirmutamise taktika on olnud tohutult edukas, takistades Ukrainal saamast abi, mida ta vajab sõja võitmiseks – ja isegi takistades mõningatel lääneriikide liidritel Ukraina toetamist, et sõda üldse võita.
See ei tulene ainult sellest, mida Putin on öelnud alates täiemahulise sissetungi algusest 2022. aasta veebruaris. See on pikaajalise kampaania tulemus, mis on mobiliseerinud kõik Venemaa propagandistid, mõjutajad, hääletorud ja mõjuagendid kogu Läänes, kes kõik kannavad ühte sõnumit, et Venemaale ei tohiks vastu seista, sest siis käivitub tuumasõda.
Selle kampaania edu saab mõõta selle järgi, kuidas on muutunud arutelu Lääne poliitikas. Eskalatsiooni juhtimise ja Venemaa heidutamise idee on asendatud eskalatsiooni vältimise esmatähtsusega, lähtudes eeldusest, et heidutust saab praktiseerida ainult Venemaa.
Tulemuseks on Putin saanud vabad käed.
Venemaa on kasutanud oma tuumarelvi nö vanglast vabanemise kaardina, et pääseda oma tegevuse tagajärgede eest Ukrainas. Seda on aidanud teha infoökosüsteem, mis võimendab ja mängib tuumaohte – sealhulgas mitte ainult Venemaa enda propagandistide, hääletorude ja mõjutajate võrgustik, vaid ka ehtsad Lääne meediaväljaanded.
Praegu on vahetum mõju naaberriigile Valgevenele. President Aleksandr Lukašenkol õnnestus aastaid säilitada teatav iseseisvus ja eelkõige vältida Valgevene kaitse allhanke pakkumist tema liitlasele Venemaale – näiteks tõrjudes Venemaa püsivaid nõudmisi sealse õhuväebaasi loomiseks.
See kõik muutus pärast Valgevene petturlikke valimisi 2020. aasta augustis. Lukašenka toetus tugevamini Venemaa toetusele võimul püsimiseks, mis tähendas, et Kremli haare tema riigi üle tugevnes.
See oli oluline eeltingimus, et Valgevene lubaks oma maismaarajatisi ja õhuruumi kasutada Venemaa rünnakuteks Ukraina vastu 2022. aasta veebruaris.
Valgevene relvajõud, vaatamata tihedale koostööle Venemaa relvajõududega, ei ole näidanud üles ilmset soovi Moskva eest sõtta minna, kuna see seab nende oma riigi kättemaksude sihtmärgiks.
Ja selle aasta alguses levinud laialdased teated, et Venemaa võib ette valmistada uut rünnakut Ukraina vastu Valgevene territooriumilt, on nüüdseks laialdaselt kõrvale jäetud, kuna Venemaa pole sinna oma jõude viinud.
Kuid Ukraina droonilöögid Valgevenes asuvate kõrge väärtusega objektide pihta näitavad, kuidas Venemaa sõjalistele operatsioonidele tagala toetuspiirkonna pakkumine on muutnud riigi siiski sihtmärgiks. Venemaa tuumarakettide vastuvõtmine – kui ja millal see juhtub – tähendab, et Lukašenka seab oma riigi veelgi suuremasse ohtu.
Kuigi Venemaa ähvardused on seni osutunud tühjaks, on siiski nullist suurem tõenäosus, et Putin võib lõpuks anda tuumalöögiks käsu, kui ta tajub – ekslikult –, et sellest saadav kasu kaalub üles selle tagajärjed.
Seda nullist erinevat võimalust tuleks veelgi vähendada, muutes oluliselt seda, kuidas teised riigid püüavad veenda Venemaad tegelikku tuumakasutust kaalumast. Nagu Chatham House’i raportis on üksikasjalikult kirjeldatud, võib Venemaa uskuda, et tuumarelva kasutamise korral on selle tagajärjed juhitavad.
Seda tuleb muuta, sest vaatamata kogu õudusele ja tragöödiale, mida Venemaa on Ukrainas tekitanud, toob samalaadne suutmatus Putinit heidutada tunduvalt kõrgema hinna, kui ta otsustab tuumarelva kasutada.
