Soome parlamendivalimiste tasavägine lõpp on lõppenud valimistulemusega, milles kolm suurimat erakonda on tasavägises seisus.
Samas on tulemus väga selge: võitsid paremkonservatiivsed parteid, lõppenud valimisperioodi vasaktsentristlik valitsusbaas kaotas, kirjutab Yle poliitika toimetuse produtsent Maria Stenroos.
Valimiste suurima võitja koonderakonna ning põlissoomlaste ja sotsiaaldemokraatide toetus jääb ühe protsendipunkti sisse. Juhtivad erakonnad on samad, mis pärast eelmisi valimisi, kuid liider on vahetunud ja eelmiste valimiste võitja sotsid on langenud kolmandale kohale.
Sanna Marini valitsuse poliitika järele ei paista enam nõudlust, kuigi valitsuserakondadel oli arvamusküsitlustes rahva enamuse toetus kuni lõpuni.
Parlamendivalimised muutusid põhimõttelisteks, kus Marini valitsus hääletati välja.
Kuigi suur osa Marini valitsuse tööajast kulus koroonakriisile ja Soome julgeoleku juhtimisele, jäi tal aega teha ka seda, mis on nähtav poliitika: pikendada koolikohustust, reformida sotsiaal- ja tervishoiuteenuste struktuuri ning seada ambitsioonikas eesmärk kliimapoliitikas. See kujundas ka inimõiguspoliitikat: transinimeste staatuse parandamine, abordiseaduste uuendamine ja saamide staatuse parandamine.
Samal ajal kulus raha ja riigivõlg kasvas. Suurem osa rahast läks kriiside lahendamiseks, aga ka muudeks püsivateks kuludeks.
Koonderakond ja põlissoomlased võitsid, sest piisavalt inimesi tahtis midagi muud kui Marini valitsuse poliitika.
Koonderakond läks valimistele kärpimispoliitikaga. Valimistulemuste põhjal on riigivõla suurus peamiseks murekohaks tublile viiendikule soomlastest. Kokkuhoiupoliitika varjukülg on valitsuse kulutuste kärpimine, mis paratamatult tähendab valitsuse makstavate toetuste vähenemist ja soomlaste sotsiaalkindlustuse tingimuste karmistamist.
Parlamenti hääletati ka kolm koonderakonna julgeolekueksperti, mis sobib pikalt NATO-t toetanud erakonna profiiliga.
Põlissoomlased jõudsid esimest korda üle 20 protsendi. Erakond saavutas selle, pakkudes midagi täiesti erinevat Marini valitsusest.
Põlissoomlaste partei suund majanduspoliitikas pole kuigi selge, kuid lubatakse ebavajalik välja lõigata. Erakond on valmis pigem Soome majandust koomale tõmbama, kui tööjõudu välismaalt tooma. Erakonna arvates peab Soome lõpetama kliimapoliitiliselt muu maailma ees eputamise.
Erakondi ühendav teema on vastuseis immigratsioonile, kuigi praegu, kui Ukraina sõja eest põgenejad välja arvata, ei tule Soome varjupaigataotlejaid. Rahvuslik ja konservatiivne joon sobis paljudele, kes on pettunud nn vanades erakondades.
Marini valitsuse kaotus kokku on sama suur kui koonderakonna ja põlissoomlaste kombineeritud valimisvõit.
Lõpptulemusena muutub suurima erakonna järgne Soome valimisringkondade kaart põlissoomlaste ja koonderakonna siniseks. Paar ala jääb sotsiaaldemokraatidele, keskroheline kaob kaardilt.
Valimiste suured kaotajad on keskerakond, rohelised ja vasakpoolsed. Nad kaotavad kokku paarkümmend kohta.
Protsentides on suurim kaotus rohelistel, kuigi valitsuse kliimapoliitika oli oma eesmärkide poolest maailma ambitsioonikaim.
Keskerakonna kaotus oli jõhker. Ta kaotas veerandi oma saadikutest. Keskerakond pole enam üheski ringkonnas suurim erakond.
Nii vasakpoolsete kui roheliste juhid vürtsitasid oma õhtuseid kõnesid oma erakondadele pettumust valmistavate sõimusõnadega.
Tõenäoliselt on osa roheliste ja vasakpartei valijatest üle läinud sotside pooldajateks. Marini rõõmu varjutab tema enda valimisbloki kaotus.
Tavaliselt kaotab peaministripartei toetust ja see viib järgmistel valimistel kaotuseni. Sanna Marin sai tohutult isiklikke hääli ja sotside toetus kasvas, kuid Marini juhitud valitsuse erakondade toetus haihtus ligi kuue protsendipunkti võrra.
Koonderakonna esimees Petteri Orpo asub kokku panema Soome järgmist valitsust. Tõenäolised alternatiivid on paremkonservatiivide valitsus või koonderakonna ja sotsiaaldemokraatide sini-punane. Mõlema jaoks on aga vaja näiteks keskerakonda või gruppi väiksemaid erakondi.
Orpo ülesanne on valida, kas ta suudab leida piisavalt ühist keelt põlissoomlastega, kes on kliimamuutustega võitlemise, välistööjõu ja Euroopa Liidu suhtes kriitilised. Sotsidega võiks leida ühiseid väärtusi, kuid avalikult välja kuulutatud majanduspoliitika jooned ei kattu.
Mõlema variandi puhul on aga suund praegusest erinev. See on paremal.
