Anonüümsed allikad väitsid USA väljaandele Politico, et see, kuidas Eesti Ukraina abistamise rahastut kasutab, ajab neil harja punaseks.
Lugu on Eesti välis- ja julgeolekupoliitika tagajalgele ajanud. „Politico võiks uurida, kui palju maksab 44 000 tankimiini, 35 000 poolautomaatpüssi, 10 miljoni padruni või üle 100 Javelini saatmine,“ ütles kaitseministeeriumi kantsler Kusti Salm väljaandele Delfi. Ta märkis, et tegemist on esimese korraga, kui Eesti need numbrid välja ütleb.
„Loos on järjest valed,” põrutas Salm. „Taasteväärtuse mõte ongi see, et oleks võimalik taastada see kaitsevalmidus nende riikide jaoks, kes on abi andnud,” lisas ta. Ta tõi välja, et Eesti on andnud 400 miljoni jagu abi ja saanud sellest tagasi alla poole – 150 miljonit.
Politico kirjeldas allikate suu läbi, kuidas skeem töötab: eestlased saadavad Ukrainale oma vanad relvad, mida enam ei toodeta, ning küsivad kompensatsiooni uue samasuguse relva hinna jagu. Euroopa rahurahastu (EPF) on ELi fond, kuhu panustavad liikmesriigid vastavalt oma majanduse suurusele ning kust neil on võimalik Ukrainasse saadetu eest aseaine saada.
Väljaanne kirjutab, et nende allikate sõnul tegeleb Eesti sel viisil oma relvastuse uuendamisega „oma ELi naabrite arvel”. Ametlikult saavad riigid antud relvade kompenseerimiseks tagasi umbes 84 protsenti. Liikmesriikide metoodika antud relvade väärtuse arvestamisel aga erineb.
Euroopa Liidu välisteenistuse (EEAS) andmetest on näha, et sellist metoodikat, kus kompensatsiooni küsitakse uue relva soetamise, mitte ära antud vana relva hinna jagu, kasutavad kuus riiki. Need on Soome (100 protsenti), Läti (99 protsenti), Leedu (93 protsenti), Eesti (91 protsenti), Prantsusmaa (71 protsenti) ja Rootsi (26 protsenti).
Kogusummaga 160 miljoni euro jagu uue relvastuse soetamisega vana asemele on Eesti küsitud raha kõige suurem. Kompensatsiooniks sai selle eest 134 miljonit eurot – see on sama palju kui ülejäänud viie kõnealuse riigi puhul kokku.
Politico toob välja, et teised riigid on Eesti käitumise pärast pahased. Muu hulgas võimaldavat selliselt tegutsemine näidata Eesti sõjalise abi suurust moonutatult suurena. Tuuakse välja, et kuigi peaminister Kaja Kallas on olnud Ukraina abistamise eestkõneleja, on ta ühtlasi leidnud viisi omaenda riigi kaitseväe „heldeks toetamiseks”.
Üks kõrgem ELi diplomaat ütles Politicole: „Nad saadavad Ukrainasse kola ja ostavad endale ELi rahaga uut varustust.” Teine allikas nimetas Eesti käitumist jultunuks, ent möönis, et keegi ei soovivat Tallinna otsesõnu ette võtta, sest see oleks märk lõhest liitlaste vahel.
Väljaanne toob näite: Eesti annab vanad õlaltlastavad maa-õhk tüüpi Strelad Ukrainale ning küsib vastu raha uute ja võimekamate Stingerite jaoks. „Seetõttu paistabki Eesti abi ühe elaniku kohta statistikas kõrgem,” sõnas Politico allikas.
Avalikult teadaoleva info põhjal lasi aga toonane kaitseväe juhataja kindral Johannes Kert Eesti Strelad juba 2005. aastal hävitada, need olid olnud ebakindlad. Pole teada infot sellest, justkui oleks Eestil Stingereid.
Kaitseministeeriumi avaldus Politicos ilmunud artikli kohta:
Venemaa agressioon Ukraina vastu on viimaste kümnendite seni suurim oht rahule ning stabiilsusele Euro-Atlandi piirkonnas. Täna Politicos ilmunud artikkel sisaldab valet ja tegu on pahatahtliku katsega õõnestada Ukraina abistamist ja liitlaste ühtsust.
Eestil pole kunagi olnud Strela tüüpi relvi, samuti pole Eesti saatnud neid Ukrainale, ning ei ole Eesti ka omanud ega hankinud Stingereid, nagu Politico väidab. Eesti on Venemaalt tulenevat sõjalist ohtu alati mõistnud ja püüdnud teha kõik endast oleneva, et toetada Ukrainat.
Eesti otsustas Ukrainale saata olulisel määral sõjalist abi juba enne Venemaa täieulatusliku rünnaku algust Ukrainas ja enne kui Euroopa Rahurahastu (EPF) süsteemi Ukraina sõjaliseks abistamiseks käivitas. Esimese lainega saadetud abi hulgas oli nt suures koguses tankitõrje süsteeme, mis olid võtmetähtsusega Kiievi kaitsmisel Venemaa täiemahulise invasiooni alguses. Kogu relvastus, varustus ja laskemoon, mille Eesti on Ukrainale saatnud, on olnud töökorras ja varasemalt kaitseväes kasutuses. Oleme Ukraina abistamiseks teinud nii palju kui võimalik. Lahinguväljal on oluline efekt, mitte see, kas varustus on kasutatud või uus.
Euroopa Rahurahastu (EPF) süsteemi eesmärk ongi taastada liikmesriikide enda kaitsevõime. Euroopa Rahurahastus annetuste deklareerimine taasteväärtuse alusel on täiesti reeglitekohane ja rakendub juhul, kui annetatava varustuse tootmine on lõpetatud ja selle võimekuse taastamine on riigikaitse seisukohast oluline. Ülejäänud varustus, mis ei vasta nendele kriteeriumidele, hüvitatakse raamatupidamisliku väärtuse või ka 0 väärtuse järgi, mida ka Eesti on korduvalt rakendanud. Lõpetuseks, Ukraina abistamine ei ole võistlus ja selle tuumaks ei ole ELi hüvituse skeem, vaid panused palju suuremad – lüüa tagasi Venemaa agressioon, mis on kõige suurem väljakutse meie julgeolekuarhitektuurile alates teisest maailmasõjast.
