Internetis levib arusaam, et praegune Ukraina konflikt jääb staatiliseks kurnamissõjaks, mis kurnab Vene armee ära. Aga mis siis, kui see hävitab Ukraina ühiskonna ja suurema osa selle elanikkonnast? Vähemalt on kardetud Vene sõjamasin Ukraina tapaväljadel seisma pandud.

Need, kes seda narratiivi usuvad, elavad fantaasias, kirjutab USA analüütik Brandon Weichert väljaandes Asia Times.

Fakt on see, et Ukraina sõjavägi on ära kurnatud, Lääne tarneahelad on jännis ning NATO kriitilise tähtsusega relvade ja laskemoona varud on ammendatud. Sõda on seetõttu muutumas konfliktiks, milles Vene poolel on mitmeid olulisi eeliseid.

Neile, kes arvavad, et kurnav sõda viib läbirääkimistel kokkuleppele: Lootke vaid!

Moskva on nüüd selles konfliktis täiesti all-in. Kokkuleppe saavutamise võimaluse aken on sulgunud. Kui Venemaa ei kaota varsti märkimisväärselt (mis ei paista olevat oht, kui võtta aluseks Bahmuti lahing), tagab ainuüksi venelaste arvuline ülekaal Ukraina väestruktuuri ees selle võidu, mida nad on oodanud.

Selle sõja tulemus, Ukraina ja selle NATO toetajate lüüasaamine, oli täiesti välditav. Tundes Lääne nõrkust – ja seda, et nad on kahetsusväärselt laiali pillutatud – kavatsevad venelased kasutada kõiki vahendeid, et Ukraina murda ja alistada. Lõpu algus toimub tõenäoliselt praegu Bahmutis, mis on linn Ukraina idaosas (Vene piirile kõige lähemal).

Vene väed on kulutanud kuid linna piiramisele. Veebruari alguses oli Ukraina sõda juhtiv president Volodõmõr Zelenski nõudnud, et tema sõjavägi võitleks Bahmutis kuni lõpuni.

Ometi jäid sellised kangelaslikud avaldused Kiievist sõjaväljal kurtidele kõrvadele, sest praegu levivad teated, et Ukraina kaitsjatel on järjest raskem. Lisaks on Ukraina kaitseministeeriumi ametnikud viimastel nädalatel korduvalt öelnud, et tõmbavad väed Bahmutist välja, kui leiavad, et olukord muutub talumatuks.

Märtsi alguses näib, et Venemaa plaan ukrainlased Bahmutis verest tühjaks lasta töötab. Nii et Ukraina tõmbab tingimata oma väed välja ümberpiiratud linnast (mis on Ukraina ametnike sõnul pärast kuudepikkust võitlust maatasa tehtud).

Muidugi pole Bahmut üksi kummagi poole jaoks oluline. Selle Ukraina idaosa küla puhul on oluline see, et see asub Dnepri jõe äärde viiva tee ääres. Kaubanduse ja transpordi pekslev süda Dnepr on Ukraina jaoks peamine tuiksoon.

See on geostrateegiline tõmbekeskus ka Ukrainas. Juba mitu kuud on toimunud lahingud Ukraina ja Venemaa üksuste vahel, kes võitlevad Dnepri jõe saarte kontrolli nimel.

Siiani ei ole ukrainlased suutnud Vene vägesid piirkonnas tõrjuda. Kui Bahmuti peaks langema, nagu tundub, et Ukraina nõrgenevad kaitsjad tõrjutakse riigi idaosast kaugemale, peab Läänes olema tõeline mure Dnepri saatuse pärast.

Venelaste kurnamisstrateegia töötab ja nende lõppeesmärk on vähemalt hoida kinni nii Ukraina idapoolsetest venekeelsetest osadest kui ka lõunas asuvast Krimmist.

Ukraina vägede Bahmutist väljatõrjumine võimaldaks Venemaal kihutada Dnepri poole ja lõigata piirkond ülejäänud Ukrainast ära. Venemaa kontroll Dnepri üle takistaks ka ukrainlastel läbimõtlematut rünnakut Krimmi vastu.

Ukraina riigi aeglane ja valus surm on käes. Kas see juhtub mõne kuu või aasta pärast, venelased ei kao kuhugi ja nad peavad seda sõda samamoodi nagu nad on võidelnud kõigis konfliktides oma ajaloos: suurearvulise isikkoosseisu, jõhkruse ja ajaga.

Ukraina pool Bahmutis

Nüüd on mõned sotsiaalmeedias mu prognoose eitanud, öeldes, et Bahmut pole kunagi olnud strateegiliselt nii tähtis, kui ma seda väitsin. Kuid see väide ei läbi lõhnatesti.

Lõppude lõpuks, kui see oli nii ebaoluline, siis miks peaks Ukraina raiskama oma piiratud ressursse ja isikkoosseisu, kes hoiavad linna enda käes nii kaua kui nad seda teevad?

Öeldakse, et eesmärk oli Venemaa verest tühjaks lasta. Nüüd, kui olukord Bahmutis on ukrainlaste jaoks talumatu, viivad nad oma kaitsjad linnast välja uuele kaitseliinile, lootes tõmmata venelased uude hakklihamasinasse.

See on kohutavalt sarnane soovmõtlemisega, mis domineeris Kolmanda Reichi lõpus Führerbunkeris (ei, ma ei ütle, et Ukraina põhjus on sama, mis Adolf Hitleril, rahunege maha), kus Saksa juhtkond käskis tervetel armeedel asuda kaitsepositsioonidele, mis eksisteerisid ainult punkri kaartidel.

Vähestel Saksa sõjaväejuhtidel oli südant rääkida oma hullumeelsele diktaatorile tõtt, et neid üksusi ei eksisteerinud ja olukord oli lootusetu.

Need, kes minu seisukohaga olukorrast ei nõustu, kinnitavad, et Vene vägede verest tühjaks laskmine Ukraina poolt toimib. Venelased on arvatavasti kaotanud ainuüksi viimase nelja päeva jooksul lahingutes Bahmuti pärast üle 3000 sõduri.

Ja ometi vallutasid Vene väed linna ja liiguvad pidevalt Ukraina keskosa poole. Samal ajal on ukrainlased kaotanud hulga vägesid, mida neil on üha raskem asendada.

Seevastu lahingutes hukkunud venelased olid Moskva jaoks kergesti asendatavad „kurjategijad ja mobiliseeritud”.

Isegi kui ukrainlased suudavad tappa rohkem venelasi, kes on kehvema väljaõppega kui nemad, jäävad numbrid numbriteks – ja Venemaa suurem rahvaarv koos Vladimir Putini näilise pühendumusega Ukraina purustamisele aasta tagasi alanud sõjas on tugevam kui mida iganes teeb Põhja-Atlandi Lepinguorganisatsioon.

Ukrainal on raskusi puntrast väljumisega

Nagu mu kolleeg Daniel Davis kaitsealases väljaandes 1945 kirjutas hiljuti olukorra kohta Bahmutis:

„[Ukraina relvajõud] on juba ammu mõistnud, et Bahmuti on peaaegu võimatu kinni hoida, ja juba 2022. aasta mais hakkasid nad Slovjanski-Kramatorski piirkonnas ette valmistama uusi kaitseliine.

„Võttes arvesse Soledari kaotust jaanuaris ja vägede arvu, mille Venemaa oli veebruari alguseks kogunud Bahmuti vallutamiseks, oleksid Ukraina liidrid võinud oma väed organiseeritult välja tuua, et varakult Slovjanski-Kramatorski liinil veebruari keskpaigani uusi positsioone mehitada.”

Ja mis puutub uhketesse kiidetud tankidesse, mida Lääs lubas Ukrainale saata suure kõmu saatel, siis on suudetud kokku saada vaevu üks kolmandik Ukraina sõjaväe nõutud soomukitest. Sellest lubatud soomusest pole peaaegu üldse midagi saabunud – ja vähemalt ameeriklaste osas on Abramsi pealahingtanki (MBT) puhul tõenäoline, et lahinguväljale ei jõua see veel vähemalt aasta jooksul.

Arvestades kaotusi, mida ukrainlased on kandnud riigi idaosas võideldes – ja mis tõenäoliselt jätkuvad sõja käigus –, ei mõjuta tankid Ukraina kaitset, kui nad lõpuks kohale jõuavad.

Ukraina hävitas oma armee

Daniel Davise hinnangul on kaotused, mida Ukraina sõjavägi on kandnud asjatu katsega säilitada kontroll Bahmuti üle viinud Ukraina ründevõime järsu vähenemiseni, mida ta tõenäoliselt niipea ei taasta (mitte ilma Lääne vägede sissetoomiseta, see tähendab).

Asia Timesi kommentaator Stephen Bryen on täpselt hinnanud, et kui Ukraina rinne Bahmuti juures Venemaa pealetungi tõttu kokku variseb, kavandab Kiiev rünnakut Venemaa kontrollitavale Krimmile. Isegi täisvõimsusel oleks ukrainlastel olnud raske seda täielikult Venemaa kontrolli all olevat piirkonda võtta. Praegustes tingimustes toob Ukraina igasugune katse Krimmi rünnata Lääne jaoks kaasa täieliku katastroofi.

Venelaste jaoks mängib aeg nende kasuks. Moskva ei ole sunnitud läbirääkimisi pidama. Ukraina on taganemas ja tõenäoliselt ei suuda tema väed niipea tõhusat pealetungi alustada. Kui ukrainlased peaksid praegu pingutama, et Krimmi lüüa, nagu nad näivad tegevat, siis nende rünnak ebaõnnestub.

Isegi kui selles potentsiaalses lahingus Krimmi pärast juhtub ime ja Ukraina väed saavutavad märkimisväärset edu, on Venemaa tuumarelva kasutamise oht kõigi aegade kõrgeim.

Vene-Ukraina sõda on jõudmas järgmisse kriitilisse faasi. See on periood, mil Lääs peab oma pühendumust tõsiselt ümber hindama, sest venelased ei kavatse alla anda ega loobuda oma missioonist Ukraina riik purustada. Kui Zelenski valitsust oleks võinud päästa aasta tagasi, siis Lääne liidrite kõrkus takistas kokkuleppega edasi liikuda.

Paraku kaotab Lääne pool Ukrainas. Ta peab lihtsalt kindlaks tegema, kui valusalt ta tahab kaotada. Loodame, et Valges Majas ja Brüsselis toimuvad praegu tõsised ümberhindamised.

Vastasel juhul liigume tõeliselt kolmanda maailmasõja poole, mis hõlmab tuumarelva – ja see on sõda, mida USA ei suuda võita ilma ennast kõigepealt hävitamata, täpselt nagu tegid Euroopa suurriigid Esimeses maailmasõjas.