Ukraina meedia: sõdurid on jäetud idarindel kaitseta, suremus väga kõrge

Venemaa halastamatu rünnak Bahmuti vastu toob ohvriks laineid ja laineid ettevalmistamata mehi, kes saadetakse surma.

Kuid paljud selle Donetski oblasti linna kaitsjad tunnevad, et nad on sarnases olukorras, selgub intervjuudest enam kui tosina sõduriga, kes võitlevad praegu Bahmutis või selle ümbruses, vahendab Kyiv Independent.

Oma põgusate visiitide ajal lähedalasuvasse Kostantõnivka linna ütlesid Ukraina jalaväelased väljaandele Kyiv Independent, et ettevalmistuseta, halvasti välja õpetatud pataljonid paisatakse rindejoone hakklihamasinasse, kus proovitakse ellu jääda nii hästi kui osatakse, seda vaid vähese toetusega soomukite, miinipildujate, suurtükiväe, droonide ja taktikalise teabe osas.

„Me ei saa toetust,” ütleb sõdur nimega Serhi, kes on sõdinud Bahmuti rindel, istudes koos oma sõbra, samuti nimega Serhi, intervjuu andmiseks Kostantõnivka turu väikeses kohvikus. Mõlemad mehed on 40ndates eluaastates, kuid üks neist on teisest veidi vanem.

Kõik sõdurid selles artiklis esinevad ainult eesnime või hüüdnimega, kuna nad rääkisid väljaandega ilma sõjaväe pressiametniku loata.

Nad ütlevad, et Vene suurtükiväel, jalaväe lahingumasinatel ja soomustransportööridel lastakse sageli tundide või päevade kaupa Ukraina positsioone rünnata, ilma et Ukraina raskerelvad neid takistaksid. Mõned kaebasid halva koordineerimise ja olukorrateabe üle, mis võimaldasid sellel juhtuda või muutsid asja veelgi hullemaks.

Suurtükiväelased rääkisid äärmuslikust laskemoona nappusest ja vajadusest kasutada II maailmasõja ajast pärit relvi. Droone, mis peaksid pakkuma kriitilist luureteavet, on samuti vähe ja neid kaob lahinguvälja mõnes osas väga sageli.

Kõik see toob kaasa kohutavaid ohvreid nii surnute kui haavatute näol. „Pataljon tuli sisse detsembri keskel… kõigi erinevate rühmade peale oli meid 500,” ütleb Bahmuti ligidal võitlev Odessa oblasti lahingumeedik Borõs. „Kuu aega tagasi oli meid sõna otseses mõttes 150.”

„Kui lähete positsioonile, pole isegi 50/50 tõenäosus, et tulete sealt (elusalt) välja,” ütleb vanem Serhi. „See on rohkem nagu 30/70.”

Ukraina presidendi kantselei on väitnud, et Venemaa võis jaanuari keskpaiga seisuga kaotada Bahmuti lahingus kümneid tuhandeid mehi. Lahingud on sellest ajast alates ainult ägenenud ning Ukraina väitis oma igapäevastes uudistes korduvalt ligi tuhande venelase hukkumisest. Kuna Bahmuti lahingud on kõige raskemad, on suurem osa nendest ohvritest tõenäoliselt selles piirkonnas. Võimud ei ole avaldanud teavet Ukraina kaotuste kohta Bahmuti lahingus.

Sõdurite tunnistuste põhjal paistavad Ukraina kaotused samuti väga suured.

Bahmut on olnud mitmete kuude jooksul väga raskete lahingute koht, kuid viimastel nädalatel on Venemaa rünnakud enamiku intervjueeritute hinnangul meeletul määral intensiivistunud.

Mitmed sõdurid väidavad, et neid ründavad massiliselt nii Wagneri grupi palgasõdurid kui ka Vene regulaarväed.

„Seal on Wagner ja kaks õhudessantründebrigaadi,” ütleb Sumõst pärit jalaväelane Oleksandr, kes kuulub Bahmutis asuvasse Ukraina ründepataljoni. „See on karm. Pidevad lained, lakkamatult.”

Mõned on iseloomustanud Venemaa rünnakuid tohutute kahuriliha lainetena, teised aga ütlevad, et sissetungijate taktika on arenenud lahinguväljal toimuvaga sammu pidamiseks.

Vanem Serhi ütleb, et vaenlasele meeldib saata rünnakule kolme-neljaliikmeline kehvem jalaväelaste meeskond ja panna ukrainlased end neid tulistades paljastama. Sel hetkel nullib vastase eliitüksus kaitsjate positsiooni.

Tulevahetuses tabatakse ukrainlasi raskemate relvadega nagu Vene miinipildujad ja raketid Gradi mitmikraketisüsteemidest või jalaväe lahingumasinad BMP ja kuulipildujatega soomustransportöörid BTR.

„Nad saavad positsioonid, kus me oleme, määravad koordinaadid, siis tabavad meid seitsme kuni üheksa kilomeetri kauguselt mürsutulega,” aga ka lähemalt granaadiheitjatega, ütleb vanem Serhi. „Nad ootavad, kuni maja kukub, nii et me peame välja hüppama. Hoone süttib põlema ja siis üritatakse meid maha tõmmata.”

„Nende linnud tulevad välja ja nad jälitavad meid tulega,” lisab noorem Serhi, viidates Venemaa kvadrokopteritele ja fikseeritud tiivaga droonidele Orlan-10, mis märkavad kaugeid raskerelvi. „Nad tabavad täpselt.”

Kuna venelased hävitavad üha rohkem hooneid, kaotavad ukrainlased üha rohkem kohti, kus nad saavad varjuda. Meedik Borõs ütles, et inimesed on kadunud, kui nende positsioonid Venemaa tugeva tule tõttu kokku varisevad, lämmatades nad.

„Ma ütlen seda seetõttu, et me peaksime oma inimesed välja tooma, sest kui me ei lahku, siis muutub olukord lähinädalatel halvaks,” ütleb Oleksandr. Suurtükiväelane nimega Illiaa nõustub, et Bahmut on „praktiliselt ümber piiratud”.

Võtmesild, mis ühendas Bahmuti selle ääres asuva Hromove külaga hävis 3. märtsil. See oli ülitähtis arter tsiviilisikute evakueerimiseks ja varustuse toomiseks Tšasiv Jari linnast, teatas CNN ja sõdurid kinnitasid, et sild hävis Venemaa rünnakus.

USA sõjauuringute instituut ISW teatas 3. märtsil, et näib, et Ukraina väed valmistavad lahinguvälja ette kontrollitud lahkumiseks Bahmutist, kuid 4. märtsil avaldati hinnang, et tõenäoliselt ei piira Vene väed linna niipea sisse.

Ukraina sõjaväe juhtkond eitas vägede lahkumist ja teatas, et Ukraina väed taganevad linnast vaid vajaduse korral.

Mõned jalaväelased ütlesid väljaandele Kyiv Independent, et nad ei saa sageli loota suurtükiväe- ja miinipilduja rünnakutele Venemaa raskemate relvade vastu.

„Mürskudega võidakse meid kolm tundi rünnata, ootame toetust, aga tuge pole,” ütleb vanem Serhi. „Meile öeldakse, et oodake, poole tunni kuni tunni pärast saate toetust. Ootame seitse tundi, tuge pole,” lisab noorem Serhi.

Vene vägedel ei paista seda probleemi olevat, ütlevad kaks võitlejat. Vene mürske ja rünnakuid sõidukitele paigaldatud relvadega on ohtralt. Mõned sõdurid väidavad, et kui Ukraina väed saavad miinipildujatoetust, lasevad miinipildujad sageli suurel määral mööda.

Samuti väidavad Ukraina sõjaväelased, et tunnevad teravalt jalaväemasinate puudust eesliinil. Välja arvatud kerged territoriaalkaitsejõud, peaks Ukraina jalavägi olema sõjapoliitika kohaselt mehhaniseeritud.

„Ma kuulsin, et jalaväge (üksusi) tuleb mehhaniseerida,” ütleb vanem Serhi. „Tundub, et järgime vana süsteemi, kus keegi ei tea midagi. Kus on meie BMP-d? Kus on meie suurtükid?”

Illia kinnitab, et see, mis paberil peaks olema mehhaniseeritud jalavägi, on praktikas sageli lihtsalt jalavägi. Ta ütleb, et Ukraina vajab kriitiliselt jalaväemasinaid, kuna need vähesed, mis tal on, kulutatakse lahingutegevusele.

Kaks Serhit küsisid, miks nad näevad tagalas Ukraina jalaväe lahingumasinaid, samas kui rindel pole neid peaaegu üldse näha.

„Miks nad seal on? Nad peaksid siin olema,” ütleb vanem Serhi. „Siin tuleks oodata nende (venelaste) tulekut. Seda saaks kasutada nende hävitamiseks.”

Ukraina rahvuskaardi 3017. üksuse suurtükiväelane Illia pakub lihtsa seletuse kaudtule toetuse puudumisele.

„Kui me saame laskemoona, saame 10 tükki päevas, 120 millimeetrist,” ütleb Illia. „Sellest piisab üheks minutiks tööks.”

Mürsud ise pärinevad aastatest 1938–1943 ja nendega millegi tabamine „on ime”. Kuid Ukraina suurtükiväelased suudavad kõigist nendest väljakutsetest hoolimata ikkagi oma sihtmärke tabada, ütleb ta. „Me vajame laskemoona, laskemoona, laskemoona,” lisab Illia. „Kui saame jätkuvalt 10 mürsku, piiratakse Bakhmut kiiresti ümber.”

Noorem Serhi ütleb, et mürsud on sageli vanad ja kasutud, kas ei suuda sihtmärgini lennata või ei plahvata.

Igal pool see nii ei ole. Odessa oblasti suurtükiväelane Mõkola ütleb, et nõukogude laskemoona kahanemisel kriitilisele tasemele saab tema üksus nüüd NATO suurtükimürske, kuigi nende torud on pärit Teisest maailmasõjast.

Kuid Mõkola kinnitab, et nad ei saa piisavalt laskemoona. Ta ütleb, et müske oli rohkem, kui Ukraina kaitses Soledari linna, kuid kui lahing kandus edasi Bahmuti, tuli puudus, ütleb ta.

Mõned ütlevad, et organiseerimatus on suurem probleem kui laskemoona puudus.

Noorem Serhi ütleb, et logistika ja signaalid on väga halva kvaliteediga, lisades, et tema pataljon ei suuda oma drooni hästi ära kasutada, millest pole suurt kasu linna lahinguväljal.

Noorem Serhi lisab, et kuigi üksustel on suhtlemiseks juurdepääs raadiosaatjatele, toob paremate sideseadmete ja spetsialistide puudumine kaasa väga raskeid olukordi.

Üks Vene BTR terroriseeris Ukraina jalaväge Bahmuti piirkonnas kuu aega, ilma et seda oleks raskerelvadest tulistanud isegi korra, kuigi sellest oli käsuliini pidi korduvalt teatatud ja mitmed sõdurid kinnitasid selle põhjustatud kaotusi.

„Seetõttu antakse positsioonid ära,” ütleb noorem Serhi. „Nad ei annaks alla, kui saaksite edastada, et BTR on kuu aega ringi sõitnud (tulistades inimesi). Kui nad oleks selle BTR-iga tegelenud, oleksid positsioonid olnud kindlad.”

Mitmed sõdurid väidavad, et droone pole piisavalt, samuti inimesi, kes neid kasutada oskavad, mistõttu lähevad need sageli kaotsi, lisaks venelaste elektroonilistele vastumeetmetele.

Üks Kostantõnivkas asuv õhuluurespetsialist hüüdnimega Advokaat, kes käib droonimeeskonnaga rinde lähedal missioonidel ütleb, et droone on Bahmutis vähem kui väljaspool seda ja nende kadumise määr on seal suurem. Venelastel on palju suunatavaid elektroonilisi relvi, millega saab sundida lähedal lendavaid droone maanduma.

Mitmed sõdurid ütlevad, et Bahmuti vägedele antakse vaevu piisavalt aega püssist laskmise õppimiseks – mõnikord kestab nende väljaõpe vaid kaks nädalat, enne kui nad langevad sõja kõige intensiivsema lahingu kuumimates osades. Nad oleksid eelistanud, et väed oleksid saanud vähemalt kahe- või kolmekuulise väljaõppe, enne kui nad sellisesse kuuma kohta lähetatakse.

„Kaks nädalat õppust ja nad saadetakse siia. Seda ei tohiks teha,” ütleb vanem Serhi. „Või on see inimene, kes käis kunagi sõjaväes, aga sellest on kaua möödas. Ilmselgelt on kõik ununenud.”

„Meile lubati, et meid ei saadeta kohe tulejoonele, et esialgu saadetakse teisele või kolmandale liinile,” jätkab ta. „Ja siis tulime siia keset ööd ja nad saatsid meid kohe Bahmuti.”

„Ilmselgelt hakkab inimene pabistama. Tõtt-öelda poleks ma tulistanud, kui nad minu pihta poleks tulistanud. Kuid kui kuulid möödusid minust 50 sentimeetri kauguselt, siis hakkasin tulistama.”

Mõlema Serhi-nimelise sõduri sõnul on enamik brigaade ebapiisavalt välja õpetatud ja neil puuduvad kogemused nii jõhkra keskkonna jaoks nagu Bahmut. Inimesed viiakse öösel kohta, mida nad pole kunagi varem näinud ja lahing algab hommikul.

„Seetõttu jäetakse positsioonid maha, inimesed on seal esimest korda,” ütleb noorem Serhi. „Käisin kolm korda positsioonil ja mulle anti kuus inimest, kes polnud varem üldse võidelnud. Meil oli paar surnut ja haavatut, kes tuli evakueerida… Meie inimesed on kaitsetud.”

Oleksandr kinnitab, et kuigi osa Bahmutis sõdivaid pataljone on hästi välja õpetatud ja valmis, siis enamik neist mitte ja paljud toodi öösel ilma suurema ettevalmistuseta kohale. „Jah, see on tõsi, minu pataljon ei olnud ette valmistatud,” ütleb ta. Pärast viit kuud ilma ainsagi lahingupausita on Oleksandri pataljonist järel vaid pooled, ütleb ta.

„Nad poleks tohtinud kiirkorras kõiki sinna saata,” ütleb noorem Serhi. „Parem neist positsioonidest loobuda, aga keda see huvitab? Parem on inimesi korralikult välja õpetada.”

Kommentaarid
(Külastatud 8,714 korda, 1 külastust täna)