Kas Putin vajutab tuumanuppu või mitte? Kes teab? Keegi ei tea. Pole ühtegi inimest, kes seda kindlalt teaks, rääkis BBC-le Nobeli preemia laureaat ja Novaja Gazeta peatoimetaja Dmitri Muratov.
Muratovi hinnangul on õhus tuumasõja oht. Tema sõnul oli kahel põlvkonnal võimalus ilma selle ohuta elada, „aga see aeg on möödas”.
Vene agressioonisõja algusest peale on korduvalt olnud juttu tuumarelvadest. Asi on arenenud vihjetest selleni, et Venemaa president Vladimir Putin on teatanud, et paigutab Valgevenesse taktikalised tuumarelvad. Valgevene naabrid on NATO riigid Poola ja Leedu.
Venemaa peatas veebruaris viimase USA ja Venemaa vahel kehtinud tuumarelvastuse lepingu. Nende kahe superriigi käes on valdav enamus, umbes 90 protsenti kõigist maailma tuumarelvadest, vahendab Iltalehti.
Putini sisering on esitanud ka otseseid ähvardusi. Venemaa Julgeolekunõukogu sekretär Nikolai Patrušev hoiatas muu hulgas „kaasaegse ja ainulaadse relva eest, mis on võimeline hävitama mis tahes vaenlase, sealhulgas USA”. Samal ajal on Kreml väitnud, et ta ei õhuta tuumasõda ning propaganda kujutab Venemaad rahuriigina, samas kui Lääs ja Ukraina on agressiivne pool.
Kremli tippude kõnesid on Läänes peetud suuresti tühjadeks ähvardusteks. Muratov nendib Briti meediale antud intervjuus, et hoiakutes on murettekitava arengu märke.
Me näeme, kuidas riiklik propaganda petab inimesi arvama, et tuumasõda polegi halb. Siin telekanalites reklaamitakse tuumasõda ja tuumarelvi nagu lemmikloomatoitu, märgib Muratov.
Muratovi sõnul räägitakse rakettidest juba lõdvalt, samuti sihitakse neid Suurbritannia või Prantsusmaa peale. Maalitakse pilt tuumatsunamist, mis uhub USA minema. Ja pole sugugi ennekuulmatu, et kuulsad telesaatejuhid kommenteerivad tuumarelvade kasutamist.
Miks nad niimoodi räägivad? Et inimesed oleksid valmis, räägib Muratov.
Ajakirjaniku sõnul mõjutab propaganda inimesi. Ta võrdleb propagandat kiirgusega, mille levikule Venemaal on laiad võimalused, alates televisioonist lõpetades ajalehtede ja sotsiaalmeediaga.
Kas Putinil on toetust? Jah, tohutult, märgib Muratov. Toetajad on aga eakad, kes näevad Putinit oma lapselapsena: patroonina, kes annab neile iga kuu pensioni ja soovib igal aastal head uut aastat. Need inimesed usuvad, et nende tõelised lapselapsed peaksid minema võitlema ja surema.
Venemaal on palju ka neid, kes ei toeta Kremli poliitikat ega agressioonisõda. Peaaegu miljon venelast on riigist lahkunud, opositsioon on vangis, vaba meedia on suletud ja protestijate suhtes on algatatud umbes 20 000 kriminaaluurimist. Mitmeid aktiviste, tsiviilisikuid ja ajakirjanikke on tembeldatud välisagentideks.
Muratov nimetab nooremat põlvkonda „imeliseks” ja „hästi harituks”. Ta loodab, et noor põlvkond, kes „loodetavasti elab kauem kui mina ja Putin”, näeb ülejäänud maailma kui sõpra ja soovib ehitada paremat Venemaad.
Olen veendunud, et kui propaganda lõpeb, siis see põlvkond ja kõik teised, kel on mõistust, võtavad sõna, märgib Muratov.
Venemaa ja Ukraina suhetele Muratov aga suuri lootusi ei pane. Venemaa ja Ukraina rahvaste vahel ei teki kunagi normaalseid suhteid. Mitte kunagi. Ukraina ei saa selle tragöödiaga leppida, märgib ta.
