Lahingud Ukraina idaosa rindelinnas Bahmutis käivad tänavast tänavasse, majast majja ja isegi käest-kätte.
„Need viimased hetked on rasked. Venelased kaotavad iga päev vähemalt 800 sõdurit. Haavatuid ma ei tea, aga surnuid 800. Ja ukrainlased ka palju, palju, palju,” rääkis Hispaania väljaandele El País 54-aastane Tšehhi sõdur Milos, kes elas kuni Vene sissetungi alguseni eelmisel aastal Hispaania Gran Canaria saarel.
Milos ammutab peaaegu apokalüptilist atmosfääri Bahmuti lahingust, mis on Venemaa Ukraina sõja veriseim ja raskeim. Seal sai ta paar nädalat tagasi kergelt vigastada. Tema kuulivest peatas mürsukillu ja löök murdis tema kaks roiet.
Tuhanded sõdurid mõlemalt poolelt on kaheksa kuud võidelnud Donetski idaosas asuva Bahmuti linna pärast. Numbrid, mida Milos selle intervjuu ajal väljaandega El País jagas ja mis olid kohas, mida ta eelistab mitte avaldada, ei ole võimude poolt heaks kiidetud.
Tegelikult ei avalikusta ei Kiiev ega Moskva oma ohvreid, kuid mõlemad valitsused lasevad mõista, et neid on tabanud tõeline tapatalg. Bahmut, mis enne rindejooneks muutumist oli koduks 70 000 elanikule, on nüüd tervenisti eesliin. Tsiviilelanike kohalolek piirdub vaevu paari tuhandega, keda ei ole õnnestunud evakueerida või kes keelduvad oma kodudest lahkumast.
„Bahmutis töötatakse majade kaupa. Siin oleme meie, tänav ja veel üks maja venelastega,” selgitab ta käteviibetega laual. „Ka eesliinil. Paljudel juhtudel tulevad meie positsioonidele venelased ja võitlus käib ka omavahel käsitsi,” lisab ta. Ta kinnitab, et on pidanud „palju kordi” selles olukorras olema. Ja kui tulirelvast ei piisa, „võtad välja kõik, mis sul on: nuga, labidas, kõik on elu päästmiseks oluline. Kui sul pole midagi, võtad saapa ja tapad saapaga, sest minu elu on parem kui nende oma.”
Milos kinnitab, et mõned nädalad tagasi jäi ta ime läbi ellu, kui kuul tabas tema vesti. „Kuu aega tagasi kõndisin tänaval ja arvan, et snaiper tulistas mind ja mu kuulivest päästis mind. Kui see mind tabas, oli see nagu hobuselt saadud löök ja murdis kaks roiet. Olin neli-viis päeva haiglas,” jutustab ta. „Kui ta oleks kaks sõrme üles või kaks sõrme paremale või vasakule sihtinud, oleksin surnud. Ma tänan Jumalat, et ma siin olen,” sõnab ta. „Eesliinil pole häid hetki, on ainult halvad. Ei või iial teada”.
Bahmuti võit ei anna võitjale kontrolli ühegi eriti strateegilise objekti üle, kuna see ei ole olulise tähtsusega koht nagu Mariupol (peamine Venemaa vallutus selles sõjas), Herson (ainus oblastikeskus, mille Moskva kätte sai aastal 2022 ja kus Ukraina taastas novembris võimu) või Kiiev (riigi pealinn ja esimene eesmärk, mille saavutamine Venemaal ebaõnnestus). Milosel on aga teooria, millega ta püüab selgitada, miks nad jätkavad oma positsioonide säilitamist hoolimata kõrgest hinnast, mida nad maksavad. „Inimene, kes vaatab Bahmuti lahingut, mõtleb: „Mille eest Ukraina võitleb?” See pole strateegiline koht, see pole midagi. Aga me tapame kõik venelased, keda suudame, sest kui me tapame nad Bahmutis, ei saa nad enam teisi kohti rünnata. Nii arvavad meie ülemused.”
Milos räägib ka silmapaistvusest, mille on viimastel kuudel omandanud paralleelne Vene armee, millest on saanud Vene palgasõdurite kompanii Wagner. „Wagneri eesliinil on vangid, kellel pole muud valikut. Nad tulevad meie vastu ja me tapame nad. Kui nad tahavad tagasi minna, tapetakse nad Wagnerite teise rühma poolt. Need on surnud liha. Neil ei ole võimalust öelda: „Ma ei taha täna võidelda”.”
Wagneril on kümneid tuhandeid võitlejaid. Tuhanded neist on süüdimõistetud, kelle karistused lubatakse tühistada, kui nad Ukraina sõjas kuus kuud vastu peavad. Neid kasutatakse kuumades kohtades nagu Bahmut kahurilihana, kui neid paisatakse peaaegu palja rinna ja väheste kogemustega Ukraina positsioonidele, nagu Tšehhi sõdur intervjuus kirjeldab. Milos rõhutab ka põlgust, mis venelaste ridades valitseb nende palgasõdurite elude suhtes: „Näete, et kui venelasel on käel kolm valget triipu, siis see tähendab, et kuradi arst ei tule tema elu päästma.”
Milos ütleb, et haavatute ja surnute eemaldamine lahinguväljalt on üks ülesandeid, mida nad hooletusse ei jäta. „Venelased mitte,” lisab ta. „Näiteks Bahmutis ründavad nad meid, me tapame nad ja nad hüppavad neile surnukehadele ja tõstavad need kaitseks, et meid edasi rünnata.”
Praegu uut ülesannet ootav Milos räägib, kuidas ta on lahinguid omal nahal kogenud ja erinevatel rinnetel karastunud. Ta saabus Poola-Ukraina piirile aasta tagasi, ajendatuna soovist aidata humanitaarabiga, kuid pani lõpuks selga sõdurivormi ja võttis kätte relva, hoolimata sellest, et tal polnud sõjalist kogemust. Ta ei varja, et mõned kolleegid tegid temaga nalja. „Ei, mul polnud varem [sõdurikogemust]. Sõitsin humanitaarabi autoga, tulin [eesliinile] ja rääkisin Tšehhi sõduritega. Seal puudutasin esimest korda relvi, panin kuulivesti selga ja kiivri pähe. Tahtsin proovida ja kõik naersid, sest ma olen nendes asjades kohmakas.”
Milosi tuleristsed toimusid vastupealetungis, mille kohalikud väed septembris Harkivi oblastis läbi viisid. Hiljem paigutati ta Donbassi naaberpiirkonda, kus toimub kõige aktiivsem võitlus. Tema kontol on lisaks Bahmutile võitlus sellistes piirkondades nagu Izjum, Kupjansk või Stavove, kõik Ukraina idaosas. Seal on mõned linnad, mis on ägeda võitluse ja pommitamise käigus peaaegu kaardilt pühitud. Kuid ta kinnitab, et niipea, kui ta astus Rahvusvahelise Leegioni liikmeks, saadeti ta venelastega võitlema.
Ta ei avalda saadava palga üksikasju, kuid tunnistab, et välismaalasena võib ta lepingu igal ajal lõpetada, mida ukrainlastega ei juhtu, nemad on sõjaseisukorra tõttu sunnitud rindele minema ja jääma, kui nad on sinna kutsutud. „Välismaalasena võib täna lepingu sõlmida ja kui homme, sel nädalal või järgmisel kuul ei meeldi, lähed otse ülemuse juurde ja ütled talle, et tahad seda lõpetada ja enam ei jätka. Aga ukrainlased ei saa.”
Milos kardab, et Venemaa president Vladimir Putin pääseb edasi ja kontrollib lõpuks tervet Ukrainat, mis tooks Tšehhi sõduri sõnul kaasa soovi liikuda läbi teiste Euroopa riikide nagu Poola ja naaberriigi Tšehhi. Ta ütleb, et seda, mida ta on Ukrainas näinud, ei tahaks ta Varssavisse ega Prahasse. Sel põhjusel ei plaani ta enne relvakonflikti lõppemist Ukraina vägedest lahkuda.
Samal ajal peab ta ühendust oma naise ja 14-aastase tütrega, kes on endiselt Maspalomases (Gran Canaria), kus Milos töötas restoranis, kuni otsustas oma elus kannapöörde teha. Eesliinil ei ole tal lihtne perega igapäevaselt rääkida. Ta saadab elumärke iga kolme-nelja päeva tagant. „Mul on perega kokkulepe. Kuna mul pole aega rääkida, ühendan Messengeri või WhatsAppi ja veedan 20 sekundit võrgus. Nad teavad, et ma olen elus, sest kui ma oleksin surnud, ei saaks ma seda teha. Me kõik, kes siin oleme, teeme seda,” lisab ta.
Siin on video asja kohta:
