Soome õigusteaduste doktori Katariina Simoneni uus töö uurib relvastuskontrolli lepingusüsteemide arengut varasest tuumafüüsikast tänapäevani ja annab mõista, et kogu lepingusüsteem on triivinud kriisi.
Simonen avaldas 2017. aastal koos Tommi Koivulaga uurimuse relvastuskontrolli juhtimissüsteemidest, trendidest ja ohtudest Euroopas (Doria väljaannete arhiiv). Nüüd tekkis vajadus uue olukorrapildi järele Soome relvastuskontrolli ekspertiisi arendamiseks.
„Hea tunne on, et pärast pingelist aastat töö lõpetasin. Vajadus selleteemalise soomekeelse kirjanduse järele on olnud pikka aega.”
Simoneni sõnul on relvastuskontrolli oskusteabel lastud pärast külma sõda halveneda, kuigi samal ajal on kõik tuumariigid oma varusid uuendanud. Lisaks tuumarelvadele on kriisis bioloogilisi ja keemiarelvi keelustavad lepingud. Oluliselt on praegust keerulist olukorda mõjutanud 21. sajandi algusest peale valitsenud pinged suurriikide suhetes, eriti USA ja Venemaa vahel.
„Olukord tundub väga raske. Venemaa peatas määramata ajaks Venemaa ja USA vahelise strateegilist tuumaarsenali käsitleva START-lepingu kohaldamise. Samal ajal on kokku varisemas Iraani pikalt ette valmistatud ja oluline tuumaprogrammi lepe.”
Simonen näeb aga nii olemasolevates ja kui lõppenud relvastuskontrolli lepingutes häid võimalusi ning kutsub üles neid rakendama uute lahenduste puhul.
„Nüüd on vajadus uute ideede järele. Ekspertiisi arendamine ja alustamine eeldab korralikku arusaamist relvastuskontrolli ajaloost ja taustast, et lepingutest leiaks kasulikke elemente.”
Nii et kõige olulisem oleks areng ümber pöörata, näiteks piirkondlike relvastuskontrolli meetmetega olemasolevate lepingusüsteemide raames.
„Eriti oluline oleks leida vähemalt mõned ühised koostööpunktid. Näiteks Läänemere Keskkonnakaitse Komisjoni (HELCOM) riigid teevad olulist koostööd Teise maailmasõja ajal Läänemerre uputatud relvade kahjutuks tegemisel.”
Simonen arutleb, kas relvastuskontrolli saaks päästa, leides ühised huvid mõnes muus valdkonnas.
Uute lahendustega on kiire, sest Bulletin of the Atomic Sciences poolt hallatav maailmalõpukell näitab keskööni 90 sekundit – see on katastroofile lähemal kui kunagi varem.
Kogu uuringut saab lugeda Doria väljaannete arhiivis.