Venemaa agressioonisõda Ukrainas on olnud enam-vähem üks ebaõnnestumiste jada. Sõjaväe juhtkond ei ole aga jäänud peksma pead vastu seina, korrates ühte ja sama taktikat.

Vene armeed on kogu sõja vältel kritiseeritud nii strateegilise kui ka taktikalise ebakompetentsuse pärast ning ka tehnika pole just kiidusõnu pälvinud, vahendab MTV.

Venemaa tegi aga oma olulisemad vead juba enne suurrünnaku algust, leiavad Soome Riigikaitse kõrgkooli teadlased oma töödokumendis: Sõdureid oli liiga vähe ja nad paigutati laiali liiga paljudesse kohtadesse.

Pärast oma välksõja piinlikku ebaõnnestumist 2022. aasta veebruaris-märtsis on Venemaa aga püüdnud kohaneda taktikat muutes. Kuigi uusi lahendusi on kritiseeritud, on valmisolek mittetoimivat retsepti muuta Venemaa jaoks positiivne märk.

Ukraina ajakirja Forbes kolumnist Volodõmõr Datšenko, kes arendas Ukraina relvatööstust aastatel 2019–2021, on sotsiaalmeedias läbi käinud taktika, mida Vene armee on kasutanud kogu sõja vältel. Tema sõnul ei kukkunud välksõda algfaasis nii täielikult läbi, kui on räägitud.

See toimis Ukraina lõunaosas, kus õhutõrje oli kõige nõrgem ja kus Ukraina üksuste koordineerimine oli minimaalne. Eelkõige võimaldas see taktika Hersoni vallutada, märgib Datšenko.

Sõja algfaasis õnnestus Venemaal Ukraina lõunaosas edasi liikuda nii, et suudeti luua maismaasild Krimmi poolsaarele, mille ta vallutas 2014. aastal. Venemaa taganes Hersoni linnast pärast Ukraina vasturünnakut eelmise, 2022. aasta sügisel.

Esimest korda muutis Venemaa Datšenko hinnangul oma taktikat oluliselt aprillis-mais 2022. Märtsi-aprilli vahetusel tõmbas Venemaa oma pealinna Kiievi piirkonnas sõdinud väed Valgevene ja Venemaa kaudu ida poole.

Nad läksid üle klassikalisele nõukogude sõjapidamisele. Suurtükiväe massilisele kasutamisele järgnes kontsentreeritud rünnak pataljonisuuruste lahingugruppide poolt, mis püüdsid murda läbi kaitseliinidest ja luua sillapead edasisteks rünnakuteks, kirjutab Datšenko.

Ukrainas saadud kogemuste tõttu on Venemaa pataljonisuurusi lahingugruppe (BGT ehk Battalion Tactical group) hakatud pidama lääne hinnangutes läbikukkunud kontseptsiooniks, millest Venemaa on vahepeal mitmel pool loobunud. Ajakirja Armor andmetel on BGT täisjõud ligikaudu 600–800 sõdurit, 10 tanki ja 40 muud soomusmasinat.

See taktika meenutas väga Teist maailmasõda. Droonide ja satelliitide ajastul muutuvad aga pikad soomuskolonnid suurtükiväe jaoks lihtsaks sihtmärgiks.

Datšenko sõnul sooritas Venemaa oma viimase rünnaku seda taktikat kasutades Ukraina idaosas Bilogorivkas 2022. aasta maikuus. See koht on Severodonetski ja Lõmani vahel.

Juhtum sai kuulsaks ja Venemaale katastroofiliseks, sest väidetavalt kaotas Venemaa jõge ületades kuni 100 tanki või sõidukit. Lääne sõjaliste hinnangute kohaselt viitas Venemaa haledalt kulgenud jõeületuse operatsioon „taktikalise mõtlemise kohutavale puudumisele”, kirjutas New York Times.

Juunis vahetasid Vene relvajõud taas käiku. Kremli väed loobusid suurtest üksustest rünnakute vedajana ja läksid peamiselt üle väiksemate rühmade kasutamisele, mis Datšenko sõnul koosnesid mõnest tankist ja ründemasinatest.

Venemaa hakkas kasutama merejalaväelasi ja dessantväelasi eelkõige Ukraina kaitse nõrkade kohtade leidmiseks. Neil polnud kavatsust teha tegelikke läbimurdeid.

See taktika toimis kõige paremini Popasna ja Lõssõtšanski suundadel, kus Venemaa vallutas suhteliselt kiiresti märkimisväärse hulga maad, kasutades ära Ukraina armee ebasoodsat positsiooni, hindas Datšenko.

Seegi taktika pole ainult edu toonud, sest näiteks Pavlinka lahing lõppes 2022. aasta novembris suurte Venemaa kaotustega. Samas piirkonnas proovis Venemaa aasta alguses uuesti, seekord Vuhledaris. Ukraina sõdurite sõnul toimus seal „sõja suurim tankilahing”, mis tõi Venemaale katastroofiliseks nimetatud kaotusi.

Talvel muutis Venemaa taas taktikat. Esimesest maailmasõjast ei võetud ilmtingimata õppust, kuid lõpptulemus näis olevat selline.

Valitud ründelahenduse kohta on kasutatud terminit „inimlaine taktika”, mis ütleb ära selle stiili olemuse. Tegemist on jalaväe massiliste rünnakutega.

Tapatöödes on kasutatud paljusid Wagneri palgasõdurite grupeeringu vanglatest värvatud võitlejaid, kellel pole Datšenko sõnul Kremli jaoks mingit väärtust.

Neile järgnesid mobilisatsiooniga rindele kutsutud „odavad” sõdurid, kellele Venemaa on kinkinud nõukogudeaegsed kiivrid ja kuulivestid. Miinimumhinnaga sõdurid, jätkab Datšenko.

Datšenko kirjutas oma analüüsi venelaste muutunud taktikast jaanuari lõpus. Sellest ajast peale on Venemaa püüdnud oma taktikat vähemalt korra muuta, väidab näiteks Ameerika mõttekoda Institute for the Study of War (ISW).

See puudutab pataljonisuurust üksust, mida peetakse kindlustatud positsioonide ründamiseks optimaalseks. See koosneb kuuest tankist T-72, 12 soomusmasinast, üksiksõduritele kasutamiseks sobivatest termobaarilistest raketiheitjatest, miinipildujatest, tankitõrjerakettidest ja kahuritest, vastavalt Ukraina eruohvitseri poolt jagatud Vene armee juhistele.

Kokkuvõttes jaguneb üksus kolmeks ründekompaniiks ja üheks tankiüksuseks. Igal kompaniil on üks tank ja neli ründeautot BMP või BMP-2.

Rünnakupataljonides on seevastu 12–15 sõdurit, kes on jagatud kolmeliikmelistesse taktikalistesse rühmadesse.

ISW hinnangul on mudel ilmselt võetud üle Wagneri poolt kasutatud väikestest ründerühmadest. See on vähendanud maavägede sõltuvust suurtükiväest, mille löögivõime on sõja käigus nõrgenenud, kirjutab ISW.

Selle korralduse tuumaks näib olevat idee jagada liikuvad Vene väed väiksemateks ja väledamaks üksusteks kui seal, kus nad on varem tegutsenud.

Vene armee tugineb relvajõudude koostöö lihtsamale versioonile. Tõenäoliselt on selleni jõutud, sest Venemaa relvajõudude isikkoosseisu ja varustuse võimekus on nõrgenenud, hindab ISW.

Sellistesse üksustesse on lihtsam paigutada kogenematuid ja väljaõppeta sõdureid.

ISW hinnangul raiskab see taktika tõenäoliselt Venemaa lahingujõudu, kuna mõttekoja hinnangul pole see Ukraina traditsiooniliste pataljonide ja brigaadide jaoks tõhus vaste.

Kuigi on näha, et Venemaa on mitu korda oma taktikat üsna oluliselt muutnud, pole ta isegi aasta alguse ulatuslike rünnakutega suutnud korralikke läbimurdeid teha.

Soome maaväe staabimajor Mika Mäenpää sõnul on Venemaa seni teinud taktikalisi muudatusi „võib-olla vajadusest”.

Peamine on see, et Venemaa on suutnud oma taktikat jooksvalt muuta. Mis on järgmine muudatus ja kas see toob edu?, mõtiskleb Mäenpää sotsiaalmeedias.