Venemaa suurrünnak Ukrainas sunnib mõtlema, milline on olnud Vene armee tegelik võimekus või millisena on seda ette kujutatud, kirjutavad Soome Riigikaitse kõrgkooli teadur Jukka Viitaniemi ja teadusassistent Santeri Kytöneva sõjakunsti osakonna poolt avaldatud töödokumendis.

Enne eelmise aasta 24. veebruari uskusid paljud sõjanduseksperdid, et Ukrainal ei ole Vene armeele võimalik vastu seista, vahendab MTV.

Päev enne suurrünnaku algust andis Riigikaitse kõrgkooli sõjakunsti osakonna juhataja Petteri Kajanmaa intervjuus MTV uudistele hinnangu Venemaa suurpealetungile, öeldes, et Ukraina kriisiga on lääneriigid saanud hea õppetunni Venemaa sõjalise võime kohta.

Venemaa sõjaline jõud on valmis. Nõukogude Liidu kokkuvarisemisest saadik on neid Läänes pisut mõnitatud. Venemaa võimekust on alahinnatud, märkis ta.

Seda on süsteemselt üles ehitatud üsna suure rahaga. Nüüd on sõjamasin nii valmis, et nad saavad seda maailmale poliitika tööriistana esitleda. Ja suurejooneliselt nad seda ka tegid, jätkas Kajanmaa.

Suurrünnakule eelnenud kuudel korraldas Venemaa suurejoonelisi sõjalisi õppusi ja manöövreid, mis muudeti propagandarelvaks. Toona hindas Kajanmaa, et Venemaa on sõjaliselt „väga tugev”.

Seejärel Venemaa ründas ja teadupärast läks see maaväe staabi major Mika Mäenpää sõnade kohaselt „täielikult metsa”.

Veel mõne päeva vanused hinnangud Vene armee teravale löögivõimele hakkasid paistma koomiliselt ebaõnnestunud.

Viitaniemi ja Kytöneva hinnangul ei ole sõjakunsti seisukohalt võimalik leida üht selget põhjust Vene armee arvukatele ebaõnnestumistele.

See-eest on vägede kasutamises näha üks „selge detail”. Venemaa sihiks oli rünnata 1300 kilomeetri laiusel rindel ja eesmärk oli edeneda kuni 300 kilomeetri sügavusele.

Selle ettevõtmise teostamiseks ei olnud ilmselgelt ette valmistatud rünnaku järgmist ​​sammu või isegi kogutud reserve.

Tõenäoliselt oli see tingitud sellest, et Venemaa ei eeldanud, et Ukraina suudab vastu hakata. Seega oleks rünnak olnud kiire ja lühiajaline. Sellises olukorras pole reservi peaaegu vaja.

Otsust viia läbi sõjaline operatsioon alamõõdulise väega saab seletada ainult täiesti ebaõigete hinnangute ja analüüsidega eelkõige Ukraina relvajõudude ja teiselt poolt ka Venemaa relvajõudude enda võimekuse kohta, kirjutavad Viitaniemi ja Kytöneva. Rünnakuoperatsioonil ei olnud selget või piisavalt suurt piirkondlikku või kohalikku fookust.

Lisaks ei olnud rünnak üllatus, vägede kasutamisel puudus süsteemsus ja maastikku kasutati halvasti ära.

Põhimõte on see, et kuigi Venemaa rünnak oli algselt taktikaliselt edukas, ei saanud seda Soome Riigikaitse kõrgkooli töödokumendi kohaselt laiendada operatiivseks, rääkimata strateegilisest edust. Tõenäoliselt ei saavutanud ükski väeüksus seatud eesmärki.

Novembris 2022. aastal oli Venemaa kontrolli all ligikaudu 45 000 ruutkilomeetrit enam Ukraina territooriumist kui enne sissetungi. See vastab umbes seitsmele protsendile Ukrainast või poolele Lapimaa maakonnast. Algse strateegilise eesmärgiga võrreldes on see väga tagasihoidlik tulemus.

Ukraina idavägede pressiesindaja kolonel Serhi Tšerevatõ sõnul ei suutnud Venemaa sel kevadel koguda piisavalt vägesid oma eeldatavaks suurpealetungiks Donbassis.

Terve aasta alguse kahtlustati, et Venemaa üritab Ukraina idaosas võimalikult palju maad vallutada, enne kui Lääne tankid ja muu värske relvaabi Ukrainale appi saavad tulla.

Veebruaris-märtsis on Venemaa parimal juhul iga päev rünnanud kümnetes kohtades piki rindejoont. Selle hulgas on olnud nii rasked kurnamislahingud Bahmutis kui Ukraina sõdurite sõnul „sõja suurim tankilahing” Vuhledaris.

Lahingute mastaap on seetõttu olnud kohapeal suur, kuid märkimisväärsed läbimurded on taas toimumata jäänud ning lisaks on Venemaa kaotusi kirjeldatud kohati katastroofilistena.

Ukraina kolonel Tšerevatõ nentis ehk isegi pisut pilkavalt, et Venemaa pole suutnud saavutada isegi oma taktikalise tasandi eesmärki ehk Bahmuti linna hõivamist Ukraina idaosas Donetski oblastis. Kolmapäeval õnnestus Venemaal aga piirkonnas taas edasi liikuda.

Pressiesindaja sõnul ei saa praegusi rünnakuid Ukrainas nimetada „suureks strateegiliseks operatsiooniks”.

Vene relvajõudude võimekus väheneb raskesti kindlaks tehtava kiirusega, hindavad Viitaniemi ja Kytöneva.

USA luure andmetele tugineva mõttekoja Institute for the Study of War (ISW) järeldus on, et Venemaa kevadrünnak on kulminatsiooni lähedal.

Rünnaku kulminatsioon tähendab hetke, mil ründaval poolel ei ole enam võimekust oma tegevust edukalt jätkata. Tavaliselt on seda peetud suurepäraseks hetkeks vasturünnakuks, kui kaitsval poolel on selleks ressursse.

Venemaa mobiliseeris plaanitud kevadpealetungiks umbes 300 000 inimest. See on suurem arv sõdureid, kui Venemaa kasutas rünnakus 2022. aasta veebruaris. Väljaõpe ja varustus on aga madalamal tasemel.

Kui 300 000 Vene sõdurit pole suutnud anda Venemaa pealetungile otsustavat eelist, on ISW ​​hinnangul väga ebatõenäoline, et tulevased (võimalikud) käigud tooksid sel aastal kardinaalselt teistsuguseid tulemusi.

Ukraina on seega heas positsioonis, et võtta tagasi initsiatiiv ja alustada vasturünnakuid praeguse rindejoone kriitilistes punktides, jätkab ISW.

ISW leiab, et Venemaa varustuse ja isikkoosseisu kaotused Ukrainas on vähendanud relvajõudude võimekust sedavõrd, et võime järgmiseks sama mastaabiga strateegiliseks operatsiooniks saavutatakse mitme aasta või isegi aastakümne pärast. Selle aja jooksul suudab Venemaa läbi viia kohaliku tasandi operatsioone.