Venemaa mõjusfäär kasvab, kuna propaganda ja diplomaatilised jõupingutused koguvad hoogu ning lääneriigid ei suuda Kremli narratiividele vastu seista, väidavad analüütikud.
Selle kuu alguses avaldatud Economist Intelligence Unit’i raport näitas, et toetus Venemaale on kasvanud aasta jooksul pärast täiemahulist sissetungi Ukrainasse, kuna Moskva suurendab oma diplomaatilist survet varem neutraalsete või geopoliitiliselt mitteühinenud riikide seas, vahendab CNBC.
Hinnates riikide sanktsioonide jõustamist, ÜRO hääletusmustreid, sisepoliitilisi suundumusi ja ametlikke avaldusi koos majanduslike, poliitiliste, sõjaliste ja ajalooliste sidemetega, täheldas EIU praegu Venemaa poole kalduvate riikide arvu märkimisväärset tõusu – mullu 29-lt tänaseks 35-le.
„Hiina on selles kategoorias endiselt kõige olulisem riik, kuid sellesse gruppi on kolinud ka teised arengumaad (eriti Lõuna-Aafrika Vabariik, Mali ja Burkina Faso), mis moodustavad 33 protsenti maailma elanikkonnast,” öeldakse EIU raportis, lisades, et suundumused toovad esile Venemaa mõju kasvu Aafrikas.
Hiina president Xi Jinping kohtus selle kuu alguses Moskvas Venemaa presidendi Vladimir Putiniga ning kaks liidrit lubasid tihendada majandussidemeid.
Lõuna-Aafrika Vabariik tekitas veebruaris poleemikat, korraldades Ukrainasse sissetungi aastapäeval ühised sõjalised õppused Venemaa ja Hiinaga. Lõuna-Aafrika välisminister Naledi Pandor märkis, et „massiline relvade saatmine” läänest Ukrainasse on muutnud Pretoria väljavaateid ja kiitis riigi „kasvavaid kahepoolseid majandussuhteid” Moskvaga.
EIU märkis, et neutraalsete riikide arv kasvas 32-lt 35-le, mis moodustavad praegu peaaegu 31 protsenti maailma elanikkonnast.
„Mõned varem läänega ühinenud riigid, sealhulgas Colombia, Türgi ja Katar on liikunud sellesse kategooriasse, kuna nende valitsused püüavad mõlema poolega suhtlemisest majanduslikku kasu lõigata,” teatas EIU. „Siiski suurendavad nii Venemaa kui ka Hiina nende riikide värbamist, mis on mitteliitunud ja neutraalsed.”
Seevastu Venemaad aktiivselt hukka mõistvate riikide arv langes 131-lt 122-le. USA ja Euroopa Liidu juhitud blokk, sealhulgas „läände kalduvad” riigid, moodustab umbes 36 protsenti maailma elanikkonnast ja on näidanud üles „tugevat koostööd sanktsioonides” koos järjekindla sõjalise ja majandusliku toetusega Ukrainale, öeldakse raportis.
Kuid see blokk moodustab veidi alla 68 protsendi maailma SKTst, mis toob esile tekkiva lahknevuse jõukate lääneriikide majanduste ja globaalse lõuna vahel.
„Vene propaganda arengumaades töötab väga hästi, tekitades pahameelt endiste koloniaaljõudude vastu ja ma ütleks, et õhutades ka ideed, et lääneriikide sanktsioonid süvendavad ülemaailmset toidupuudust, ülemaailmset energiapuudust, eriti tärkava turumajandusega riikides,” ütles EIU Global Forecasting juht Agathe Demarais CNBC-le.
„Ilmselt on see vale, see pole nii, aga ma arvan, et see toimib väga hästi valeinfo ja propaganda kampaaniates,” märkis ta.
Demarais rõhutas, et lääneriikide poolt Venemaa hukkamõistmine on globaalses lõunas tajutav „silmakirjalikkusena”, arvestades lääne sõjalise sekkumise ajalugu – seda on Venemaa on püüdnud õhutada, et juhtida tähelepanu kõrvale oma tegevuselt Ukrainas.
Paljud peavad arenenud lääneriikides „võimatuks” ideed, et Venemaa on globaalses lõunas „kütkestavaks” ja „atraktiivseks” riigiks, ütles Demarais, mis alahindab Venemaa sõnumi jõudu ja tema positsioneerimist päästjana.
Venemaa ja Hiina on end üha enam näidanud arengumaadele kui alternatiivi läänele kui majandus- ja sõjalises partnerluses, kuna kumbki ei sea diplomaatilistele suhetele demokraatia ega inimõigustega seotud nõudeid.
„Puudub tahe tunnistada, et inimesed ei pruugi mõelda nii nagu meie, ja see on tõesti murettekitav,” ütles Demarais.
Lääne juhid „mõtlevad selle üle, et oleme ajaloo õigel poolel, mis on tõsi, kuid see ei tähenda, et me ei peaks seda selgitama.”
Ta ütles, et organiseeritud Venemaa propaganda vastu võitlemine nõuab esmalt probleemi teadvustamist ning teadlikkuse tõstmist sanktsioonide eesmärkide ja tõhususe kohta.
„Ma arvan, et puuduvad teadmised sanktsioonide ja nende toimimise, tegevuse jms kohta ning Venemaa kasutab seda ilmselgelt oma huvides. See saab olema väga pikaajaline trend, ma pole kindel, kas on kiiret maagilist lahendust. See pole ilus pilt.”
Suurim majanduslik ja rahvastiku keskus, mis endiselt EIU neutraalse nimetuse alla kuulus, oli India ning Moskva väitis selle nädala alguses, et nafta eksport Indiasse kasvas eelmisel aastal 22 korda.
Hiljutisel New Delhis toimunud geopoliitika foorumil Raisina Dialogue sai delegaatide naerualuseks Venemaa välisminister Sergei Lavrov, kes pakkus välja, et Ukraina sõda „käivitatati” Venemaa vastu.
Siiski pälvis ta toetava aplausi, kurtes lääne silmakirjalikkust ja topeltstandardeid, tõstes esile USA juhitud sissetungi Iraaki ja teisi lääne rikkumisi.
Ta püüdis ka edendada narratiivi, et lääne sanktsioonid olid vastutavad teraviljapuuduse eest, mida arengumaad kogesid sõja tagajärjel.
Kuulajate hulgas oli Atlandi Nõukogu Euroopa Keskuse vanemteadur Rachel Rizzo, kes rääkis CNBC-le, et vaated sõjale on Indias täiesti erinevad.
„USA/Euroopa ringkondadest väljaspool saab selgeks see, et meie jaoks on Venemaa sissetung Ukrainasse paljude meie poliitiliste otsuste ja vestluste väga selge keskpunkt, ja siis, kui räägite inimestega, kes ei osale selles USA-s või Euroopas saab selgeks, et konflikt on väga piirkondlik ja palju väiksem osa laiemast tervikust,” ütles Rizzo CNBC-le telefoni teel Washingtonist.
„Mis minu arvates oli huvitav, mida ma paar korda kuulsin, oli see, et tegemist on piirkondliku konfliktiga, mille USA ja Euroopa, eriti USA, on muutnud globaalseks meie suurvõimu konkurentsi tõttu Venemaaga ja meie ülemaailmsete sanktsioonide režiimiga.”
Ta ütles, et paljud arenguriigid on asetatud positsiooni, milles nad „ei taha olla” USA ja Euroopa nõudmiste tõttu asuda Ukraina poolele, kuigi paljud globaalse lõuna moodustavad riigid hääletasid tegelikult ÜRO resolutsiooni poolt sissetungi hukka mõistmiseks.
„USA-s juhtus see, et see demokraatiate ja autokraatiate raamistik on olnud Bideni ja tema välispoliitika raamistikuks ning ma ei usu, et see puudutab suurt osa ülejäänud maailmast ja see ei ole raamistik, millega riigid samastuvad,” ütles Rizzo.
„Huvitav on näha, kuidas siin peetavad vestlused ei pruugi kajastada seda, mis toimub riikides, mis on minu arvates meie välispoliitika ja geopoliitilise positsiooni jaoks väga olulised,” lisas ta.
Ta arvas ka, et on liiga lihtsustatud lähenemine omistada arvamuste muutust peamiselt Venemaa desinformatsiooni kampaaniatele, kuna see alahindab riikide tegutsemisvõimet ja omakasu.
„Mitte kõik riigid, kes otsustavad aktsepteerida Venemaa energia importi või on venemeelsed kogu oma elanikkonnas, mitte kõik see pole Venemaa teabekampaaniate või desinformatsiooni kampaaniate tulemus,” ütles ta.
„Mõned juhul on põhjus selles, et Venemaa suhtub nendesse riikidesse kui võimalustesse, kuna USA-d ei peeta heatahtlikuks hegemoonseks jõuks, nagu meile meeldib end näha. See on palju keerukam areng, kui see, et Venemaa surub peale desinformatsiooni narratiive. Kahjuks arvan, et kui omistate sellele venemeelse suhtumise, nagu meile meeldib teha, siis kaotate palju sellest, mis tegelikult toimub.”
