Ukraina relvajõudusid hästi tundev Briti sõjaväeekspert Glen Grant märgib, et Ukraina ohvitseride kehvade oskuste tõttu surevad paljud Ukraina sõdurid asjata.

Ukraina relvajõudude väljaõppes ja oskustes on endiselt suured lüngad. Need tuleks kiiresti korda teha, et Ukraina ei kaotaks nii palju sõdureid.

Nii arvab Soome Yle poolt intervjueeritud Briti sõjandusekspert Glen Grant, kes on koostanud raporti Ukraina relvajõudude muudatuste vajadustest.

Granti raporti kohaselt on relvajõududes endiselt liiga palju ebakompetentseid ülemusi, keda on edutatud pigem head suhete kui oskuste põhjal, ning neid ei lasta lahti.

Vead annavad mitmel viisil tagasilöögi. Halvimal juhul saadab Ukraina Granti sõnul sõdurid rindele vaid nädalase väljaõppega. Seda räägivad talle sõdurite emad ja sõbrad.

Eriti napib ohvitseride väljaõpet ja relvajõud pole seetõttu mobiilseks sõjapidamiseks võimelised, ütleb Grant Yle-le Kiievist pärit videolingi vahendusel.

See on surma suudlus. Kui me ei liigu, jahvatab Venemaa meeter-meetri haaval edasi, ütleb Grant.

Briti relvajõudude erukolonel Grant töötab eksperdina mõttekojas Baltic Security Foundation (Balti Julgeoleku Fond) Lätis, kuid omab mõju ka Ukrainas.

Grant on alates 2014. aastast töötanud erinevates rollides Ukraina relvajõudude reformimisel ja kirjutanud sel teemal muu hulgas väljaandele Kyiv Post.

Möödunud aasta jooksul on Grant mitteametlikult nõustanud muu hulgas Ukraina territoriaalkaitse arendamist ning tegeleb sõjalise väljaõppe reformide edendamisega.

Grant tunneb väga hästi ka Soome sõjalist väljaõpet, kuna töötas aastatel 1998–2001 Suurbritannia sõjaväelise esindajana Soomes.

Granti ülevaade keskendub suures osas samadele vigadele ja puudustele, mida Soome kõrge ohvitser Kiievis antud intervjuus Yle-le rääkis.

Minu jaoks polnud selles midagi üllatavat. Ta tabas naelapea pihta. See on huvitav, sest ma kuulen sama rindelt, ütleb Grant.

Raport pole Ukrainas erilist arutelu esile kutsunud. See on avaldatud mõnel Ukraina platvormil internetis, kuid tundub, et paljud inimesed ei tea sellest. Baltic Security Foundation plaanib raporti avaldada hiljem.

Grant esitas oma aruande Ukraina relvajõudude juhtkonnale jaanuari ja veebruari vahetusel. Yle pöördus edutult Ukraina relvajõudude esindaja poole, et Granti hinnangutele kommentaari saada.

Yle palvel said raportiga tutvuda Ukraina analüütik Oleksi Melnõk ja endine Ukraina relvajõudude ohvitser Serhi Hrabski.

Analüütik Melnõk leiab, et Grant tunneb oma asja hästi.  Tal on täiesti õigus ja tema soovitused on mõistlikud. Enamik asju pole asjatundjate ega sõdurite jaoks uued. Suurim väljakutse on üheaegselt sõda pidada ja vajalikke muudatusi teha, ütleb Melnõk.

Melnõk töötab julgeolekupoliitika eksperdina Kiievis asuvas valitsusvälises sotsiaalteaduste uurimisasutuses Razumkovi keskus.

Sõjaväelist karjääri teinud Hrabskile on samuti teada Granti loetletud puudused. Hrabski sõnul on mainitud probleemid Ukraina relvajõududes olemas, kuid ta ei pea neid oluliseks. Hrabski sõnul on väljaõppes puudujääke, kuid püüeldakse paremuse poole.

Peame mõistma, et omandame selle kogemuse oma verega. Juhtešelon sooviks kindlasti rohkem sõdureid, kes kaotatuid asendaks, kuid esmatähtis on põhjalik väljaõpe, ütleb Hrabski.

Hrabski on reservkolonel. Oma sõjaväelise karjääri raames on ta töötanud ka rahuvalvajana. Nüüd töötab ta tsiviilaktivistina ja sõjalise eksperdina ning juhib enda asutatud Ukraina rahuvalvajate organisatsiooni.

Mis puudutab mobiilset sõda, siis Hrabski sõnul ei ole see kõige olulisem. Ukrainlaste kõige olulisem ülesanne on hetkel vaenlase rünnakute tõrjumine.

Grant koostas raporti omal algatusel. See on väga otsekohene ja selle muudatusettepanekud on üksikasjalikud.

Granti sõnul algavad vead tipust. Grant juhib tähelepanu, et Ukraina relvajõudude parimad ülemad on suurepärased, kuid mõned on „läbinisti nõukogulikud”.

Kõrged juhid ei ole ametisse saanud lähtuvalt kompetentsusest, vaid lojaalsusest. Pole teada, kes nad määras ja millisesse klanni nad kuuluvad. Nii et kui on sõbrad, siis neid ei vallandata, ükskõik kui halvad nad ka poleks, märgib Grant.

Granti sõnul peavad ülemused näitama tulemusi, vastasel korral tuleks nad vallandada. Tema hinnangul on praegu Ukraina kaitseväes tüüpiline, et ülemad ei taha näha endast kvalifitseeritumaid alluvaid ning kompetentsust ei hinnata.

Granti arvates oskavad relvajõud seevastu liigagi hästi avalikku mainet kujundada. Selle tulemusena avaldab relvajõudude enesehinnang muljet Lääne liidritele.

Oma osa Granti kriitikast saavad osa ka Lääne diplomaadid Kiievis. Granti arvates pole nad sõduritega piisavalt kontaktis. Kui paljudel neist on kontakt sõduritega ja kui paljudega rindel? Kui teil neid pole, ei tea te tegelikku olukorda, ütleb Grant.

Serhi Hrabski lükkab süüdistused kahtlases edutamises ümber, väites, et see pole ainult Ukraina armee probleem, vaid seda esineb kõikjal. See probleem on olemas igas armees, ka Briti armees, märgib ta.

Hrabski sõnul pole probleem nii suur, et see armee tegevust otsustavalt mõjutaks.

Hrabski märgib sõja suurt pilti: väike Ukraina on suutnud suure agressori okupeeritud aladelt välja ajada ja takistanud selle edasi liikumist.

Kui kõik põhineb ainult suhetel, siis kes on rindel edu saavutanud? Kes ja kuidas praegu kaitsepositsioonidel on?

Ühes asjas nõustub Hrabski siiski Grantiga: nõukogude pärand ja nõukogude mentaliteet on Ukraina suurim probleem. Need takistavad poliitikutel ja ülemustel armee probleemidega paremini tegeleda.

Aga sama kehtib kõigi Nõukogude Liitu kuulunud või selle mõju all olnud riikide kohta. Kujutage ette, mis oleks saanud Soomest, kui sellest oleks saanud Nõukogude vabariik. Karjala vabariiki vaadates saab aimu, ütleb Hrabski.

Hrabski sõnul on vanast raske vabaneda.

Granti sõnul on suureks puuduseks ka kuvand Ukraina sõjalise abi vajadusest. Tema sõnul on see vildakas.

Meedias räägitakse pidevalt lahingutankidest ja hävitajatest. Neid on ka vaja, kuid eesliinil on Granti sõnul tõsine puudus muu hulgas droonidest, öövaatlusseadmetest, miinipildujatest, mürskudest ja ründerelvadest. See tähendab, et üsna lihtsatest vahenditest.

Ta peab arusaamatuks, et Ukraina pole aastaga saavutanud näiteks granaadiheitjate ja granaatide masstootmist. See on saamatus, laiskus või täielik ebakompetentsus, märgib Grant.

Granti sõnul viib Ukraina probleemidele osutamine sageli vaid käte laiutamiseni. Puudustes süüdistatakse näiteks organisatsiooni struktuuri või seadusandlust. Noh, siis muutke seadust, vastab Grant.

Granti arvates ei saa sõja vigu lubada. Ta märgib korduvalt, et sõjas on vigade ja ebakompetentsuse hind surm – tarbetu surm, sest vigu saaks parandada.

Sõdureid sureb kogu aeg, sest nad ei tea, mida nad teevad. Täpselt nii ütles Soome ohvitser, meenutab Grant.

Grant kiidab, et hoolimata oskuste puudumisest on Ukraina reasõdurid enamasti väga vaprad ja julged. Ohvitseride kehv tase saab neile aga saatuslikuks.

Ukraina armee tõsistest siseprobleemidest on olnud juttu väga vähe, kuid viimasel ajal on neist teada andnud muu hulgas väljaanne Kyiv Independent ja väliseksperdid.

Grant ütleb, et saab pidevalt tagasisidet, et Ukraina relvajõudude puudujääke ei tohiks välja tuua. Kriitikud arvavad, et Granti kriitika mängib Venemaa kasuks.

See on Granti väitel jama. Kuna Ukraina kaotab pidevalt sõdureid, sest asju ei tehta korralikult, tuleb asju korralikult teha, ütleb ta rõhutatult.

Granti arvates pole vahet, kui Venemaa kuuleb Ukraina relvajõudude nõrkustest, sest kui Ukraina ise võtab oma nõrkusi tõsiselt, muutub tema tegevus Venemaa vastu tõhusamaks.

„Vastupidi, vaikimine mängib Venemaa kasuks, sest siis antakse Venemaale võimalus oma tegevust parandada, ilma et Ukraina seda teeks,” ütleb Grant.

Grant kirjutab oma raportis, et ebaõnnestumisi tuleb ausalt tunnistada ja valitsus ei tohi neid varjata ennastõigustava enesekiitmisega.

Granti arvates on vaja Ukraina kodanikuühiskonna survet, et kiirendada muutusi Ukraina relvajõududes. Seda ei teki, kui probleemidest avalikult ei räägita.

Grant loodab ka, et välismaa kindralid lõpetavad viisakusest asjatu kiitmise, kuna sellised meelitused lükkavad vajalikke muudatusi edasi.

Kas Ukraina juhtkond on nendest puudustest teadlik? Serhi Hrabski arvates jah ja ei, sest iga otsustaja töötab vaid oma kompetentsi ja teadmiste piires. Viimase üheksa aastaga on aga Ukraina armee arenenud kiiremini kui paljude teiste riikide armee, märgib ta.