Vladimir Putin on „äärmiselt ratsionaalne” juht, kes panustab sellele, et lääneriigid väsivad Ukraina toetamisest ja lepivad kokku konfliktis läbirääkimiste teel, mis on Venemaale soodne, ütles Prantsusmaa endine president François Hollande väljaandele Politico.

Aastatel 2012–2017 presidendina ametis olnud Hollande’il on Putiniga palju vahetuid kogemusi. Ta juhtis läbirääkimisi Venemaa liidriga koos endise Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeliga nn Normandia formaadis 2014. aastal pärast seda, kui Moskva annekteeris Krimmi Ukrainalt ja toetas venemeelseid separatiste Donbassi piirkonnas.

Kuid need jõupingutused dialoogiks osutusid viljatuks, paljastades Putini juhina, kes mõistab ainult jõudu, ja seadis kahtluse alla kõik hilisemad kõneluskatsed, sealhulgas vastuolulise soolo, mida juhtis praegune Prantsusmaa president Emmanuel Macron, ütles Hollande oma Pariisi kontoris antud intervjuus.

„Ta [Putin] on äärmiselt ratsionaalne inimene või ratsionaalselt äärmuslik inimene, nagu soovite,” vastas endine Prantsusmaa juht, kui temalt küsiti, kas Putin võiks püüda laiendada konflikti Ukrainast väljapoole. „Tal on oma arutluskäik ja selle raames on ta valmis jõudu kasutama. Ta suudab mõista ainult seda [jõu] dünaamikat, mille me suudame tema vastu üles seada.”

Venemaa täiemahulise sissetungi aastapäeva 24. veebruari eel lisas Hollande, et Putin püüab „konflikti stabiliseerimiseks oma edusamme konsolideerida, lootes, et avalik arvamus väsib ja eurooplased kardavad olukorra eskaleerumist, et tuua selles etapis välja läbirääkimiste väljavaade.”

Kuid erinevalt ajast, mil ta oli võimul ning Pariis ja Berliin juhtisid kõnelusi Putiniga, langeb seekord vahendaja töö tõenäoliselt Türgile või Hiinale – „mis pole kellelegi rahustav,” ütles Hollande.

Macron, kes töötas Hollande’i majandusministrina enne valitsusest lahkumist ja võitis 2017. aastal presidenditooli, on proovinud kätt diplomaatia vallas Venemaaga, pidades Putiniga arvukalt privaatseid kõnelusi nii enne kui ka pärast tema sissetungi Ukrainasse.

Kuid see ei andnud selgeid tulemusi, mis kutsus esile Ukraina ja idaeurooplaste kriitika, kes olid vastu ka Macroni väitele, et Venemaa nõuab pärast sõja lõppu „julgeolekugarantiisid”.

Hollande ei kritiseerinud oma järeltulijat Putini tegevuse pärast. Putiniga oli mõtet rääkida enne sissetungi, et „jätta ta ilma igasugustest argumentidest või ettekäänetest”. Kuid pärast sissetungile järgnenud „lühikest ebakindluse perioodi sai küsimus [dialoogi kasulikkuse kohta] kahjuks lahendatud”.

Pettumus Prantsusmaa ja Saksamaa juhtimises või selle puudumine Ukraina sõja ajal on tugevdanud argumente, et võim Euroopas liigub itta selliste riikide nagu Poola kätte, kes on Ukrainat kõige otsekohasemalt toetanud.

Kuid Hollande ei ole selles veendunud, väites, et põhja- ja idapoolsed riigid mängivad USA-ga kokku omal riisikol. „Need riigid, sisuliselt Baltimaad, skandinaavlased, on sisuliselt seotud USA-ga. Nad näevad Ameerikat kaitsekilbina.”

„Kuni tänaseni,” jätkas ta, on USA president Joe Biden näidanud üles eeskujulikku solidaarsust ja täitnud suurepäraselt oma rolli Atlandi-üleses liidus. Kuid homme, kui Ameerika president on teistsugune ja Kongress on isoleeritum või on vähemalt vähem huvitatud kulutustest, kas siis on USA-l sama suhtumine?

„Peame oma partnereid veenma, et Euroopa Liit seisneb põhimõtetes ja poliitilistes väärtustes. Me ei tohiks neist kõrvale kalduda, kuid partnerlus võib pakkuda ka väärtuslikke ja kindlaid turvatagatisi,“ lisas Hollande.

Hollande oli ametis olles üks Prantsusmaa kõige ebapopulaarsemaid presidente, kelle toetusreitingud olid madalad ühekohalised. Kuid ta on pärast Elysée’st lahkumist nautinud mõningast elavnemist ja on nüüd endise peaministri Edouard Philippe’i järel riigi populaarsuselt teine ​​poliitik, viie koha võrra Macronist ees – kooskõlas vanasõnaga, et prantslased eelistavad oma juhte, kui nad on turvaliselt kontorist väljas.

Tema ametiaeg oli täis kriise. Lisaks ebaõnnestunud diplomaatiale Ukraina üle, juhtis Hollande Prantsusmaa reageerimist mitmetele terrorirünnakutele, juhtis koos Merkeliga Euroopa võlakriisi ja seisis silmitsi massiliste tänavaprotestidega tööreformide vastu.

Selle viimase punkti osas tunneb Macron nüüd kuumust, mida Hollande tundis oma presidendiaja viimastel kuudel. Enam kui miljon Prantsusmaa kodanikku on ühinenud kavandatava pensionisüsteemi reformi vastu suunatud marssidega ning plaanis on jätkata streike. Hollande kritiseeris halvasti kavandatud reformikavasid, mis tõstavad pensioniea 64 aastani.

„Kas president valis õige aja? Arvestades järjestikuseid kriise ja kõrget inflatsiooni tahavad prantslased end rahustada. Kas valitsus tegi õige reformi ettepaneku? Ka mina ei arva nii – seda peetakse ebaõiglaseks ja jõhkraks,” ütles Hollande. „Kuid nüüd, kui parlamentaarne protsess on käima lükatud, peab täitevvõim tegema kompromissi või võtma riski, et läheb lõpuni ja tõstab viha taset.”

Märkimisväärne erinevus tema ja Macroni vahel on Prantsuse-Saksa suhete kvaliteet. Kuigi Hollande ja Merkel nägid vaeva, et näidata poliitilise sõpruse vormi, on pooled Macroni ajal selgelt eri meelt olnud, mis on ajendanud endise ülemjuhataja hoolikalt sõnastatud hoiatuse.

„Praegusel hetkel, mil kõike hakatakse uuesti määratlema, on Prantsuse-Saksa paar asendamatu tuumik, mis tagab ELi ühtekuuluvuse. Kuid see peab uuesti määratlema mõlema poole panuse ja seadma uued eesmärgid, sealhulgas Euroopa kaitse,” ütles Hollande.

„Asi ei ole sagedamini kohtumises või selgesõnalisemas rääkimises, vaid uue olukorraga arvestamises, sest kui seda tööd ei tehta ja kui see poliitiline alus pole kindel ja kui arusaamatused püsivad, ei ole see lihtsalt kahepoolne erimeelsus Prantsusmaa ja Saksamaa vahel, mis meil on, vaid seiskunud Euroopa Liit,” ütles ta ja lisas, et „lootis”, et hiljutine Prantsuse-Saksamaa tippkohtumine teeb „arusaamatused klaariks”.

Sotsialistide liidril olid Macroni jaoks ka mõned sõnad selle kohta, kuidas ta üritab eurooplasi koondada jõuliselt reageerima Bideni inflatsiooni vähendamise seadusele (IRA), mis pakub Ameerika rohelisele tööstusele suuri toetusi. Mitmed ELi riigid on astunud vastu Pariisi reklaamitud plaanidele luua Euroopa akt ja koguda uut raha ELi tööstuse toetamiseks.

Esmaspäeval toimunud ühisel pressikonverentsil leppisid Macron ja Hollandi peaminister Mark Rutte kokku, et ei nõustu EL-i vastusega.

„IRA-s avastab Prantsusmaa, et tema partnerid on enamasti liberaalsed valitsused. Kui räägite hollandlastele või skandinaavlastele otseabist [ettevõtetele], kuulevad nad midagi, mis on vastuolus mitte ainult lepingu mõtte, vaid ka selle sisuga,” ütles Hollande.

Teine Euroopa poliitikat viimasel ajal raputav teema on Qatargate’i korruptsiooniskandaal, milles süüdistatakse praegusi ja endisi Euroopa Parlamendi saadikuid ning lobiste, et nad võtsid sularaha vastutasuks Euroopa Parlamendi töö mõjutamise eest Katari ja Maroko kasuks.

Hollande meenutas, et tema enda administratsiooni tabas skandaal, kui leiti, et tema eelarveminister valetas Šveitsi pangakontode kohta, mida ta ei olnud maksuametile avaldanud. Skandaal viis selleni, et Hollande asutas Haute autorité pour la transparence de la vie publique – sõltumatu asutuse, mis auditeerib riigiametnikke ja kellel on õigus esitada kõik väärteod prokurörile.

Nüüd oleks ELil hea aeg seda eeskuju järgida ja luua oma sõltumatu eetikaorgan, ütles Hollande.

„Ma arvan, et see on hea institutsioon, millel oleks Brüsselis oma roll,” ütles ta. „Mõned riigid on täielikult poolt, sest terviklikkus ja läbipaistvus on osa nende põhiväärtustest. Teised, nagu Poola ja Ungari, näevad oma suveräänsusele väljakutset.”