USA president Joe Biden hoiatas 2021. aasta detsembris Venemaa presidenti Vladimir Putinit, et igasugune sissetung Ukraina territooriumile toob endaga kaasa „majanduslikud tagajärjed, mida ta pole varem näinud”. Ameerika ja tema Euroopa liitlased täitsid selle lubaduse lähiajaloo suurimate majandussanktsioonidega.
Aasta hiljem on Venemaa majandus šoki oodatust palju paremini üle elanud, kirjutab väljaandes New York Times ajaloolane Nicholas Mulder.
Rahvusvahelise Rahanduse Instituut prognoosis 2022. aasta märtsis, et Venemaa majandus langeb aasta lõpuks 15 protsenti. Ometi on Venemaa majandus viimase aasta jooksul langenud tunduvalt vähem, veidi enam kui 3 protsenti. Rahvusvaheline Valuutafond eeldab oma värskeimas väljavaates, et Venemaa majandus kosub 2023. aastal 0,3 protsenti. Samal ajal ootab asutus Euroopa Liidu kasvu vaid 0,7 protsenti ja Briti majandus võib langeda 0,6 protsenti.
Miks on Venemaa majandus osutunud sanktsioonide suhtes vastupidavaks? Sanktsioonide piiratud tõhusus tuleneb Venemaa poliitikast, suurusest, kaubanduse olukorrast ja sanktsioonidega mitteliitunud riikide olulisusest maailmamajanduses.
Kiire kriisile reageerimine võib sanktsioonide lühiajalist mõju vähendada. Kapitalikontrolli ja agressiivse intressimäärade tõstmisega hoidis Venemaa keskpank 2022. aasta kevadel ära finantskriisi. Valitsuse järelejäänud finantsreservid pakuvad puhvrit veel mõnda aega.
Pisut kehvad tulemused ei tähenda, et proovida polnud mõtet. Mis tahes mõõdiku järgi on lääneriikide eelmise aasta sanktsioonid olnud muljetavaldavad oma kiiruse ja ulatusega. Mõne päeva jooksul pärast sissetungi külmutati Venemaa keskpanga varasid 300 miljardi dollari väärtuses. Järgnevatel nädalatel ja kuudel asusid lääneriikide valitsused blokeerima välisinvesteeringuid; lõikasid kolmveerand Venemaa finantssektorist ära SWIFT-maksete võrgust; blokeerisid kõrgtehnoloogiliste komponentide ekspordi; blokeerisid lennud, laevandus-, hooldus- ja kindlustusteenused Venemaale; ja võõrutasid end vene energiast.
Aasta tagasi olid ootused majanduslikule hukule väga levinud. Rahvusvaheline Energiaagentuur hoiatas, et sanktsioonid Kremli naftaekspordile vallandaksid „aastakümnete suurima tarnekriisi”. Eelmisel kuul oli aga Venemaa toornafta ekspordimahtude nelja nädala keskmine maht kõrgeimal tasemel alates juunist.
Eelmise, 2022. aasta lõpuks oli enamik lääneriike oluliselt vähendanud või peatanud Venemaa nafta, gaasi ja kivisöe impordi. Täiendava šoki Moskvale on toonud Lääne firmade lahkumine Venemaalt. Sajad rahvusvahelised ettevõtted on Venemaa turult lahkunud, kohalikke tütarettevõtteid likvideerinud või investeerimisprojektidest üldse loobunud. Suurriikide grupi G7 kehtestatud Venemaa naftaekspordi piirhind näib toimivat ilma häireteta maailmaturule, samas kui kümnete miljardite väärtuses Vene oligarhidele kuulunud varasid on külmutatud.
Kindlasti on sanktsioonidel olnud tõsised tagajärjed. Isegi oodatust väiksem majanduslangus tähendab, et Venemaa majandus jääb oma pikaajalisest kasvutrajektoorist oluliselt allapoole. Praegustes oludes on hea, kui see kunagi uuesti 2021. aasta sissetuleku taseme saavutab.
Kindlasti oli 2022. aasta tavaliste venelaste jaoks halb aasta. Kuid nii 1998. ja 2008. aasta finantskriisid kui ka 2020. aasta pandeemiaga seotud majanduslangus põhjustasid SKP hullema languse kui eelmisel aastal kehtestatud sanktsioonid – meetmed, mida kunagi reklaamiti kui majanduslikku „tuumalööki”.
Majanduslik kahju pole veel lõppenud. Väliskapitali, tehnoloogia ja oskusteabe puudumine pärsib oluliselt riigi edasist arengut. Venemaa nafta- ja gaasisektor sõltub lääne teadmistest. Praegust tootmistaset on pikemas perspektiivis raske säilitada, rääkimata selle laiendamisest. Lennufirmade sektor on suutnud õhus püsida vaid lennukiparki varuosade jaoks kasutades. Pikemas perspektiivis on võib-olla kõige kurnavam olnud suure hulga andekate ja haritud spetsialistide lahkumine. Sajad tuhanded Venemaa IT-spetsialistid, õpetajad, akadeemikud, insenerid ja teadlased elavad praegu paguluses Türgis Istanbulis, Armeenias Jerevanis ja Usbekistanis Taškendis.
Lääs on näidanud, et tal on vahendid impordist sõltuvate keskmise sissetulekuga majanduste kasvuväljavaadete hävitamiseks. Kuid sanktsioonid ei ole suutnud tekitada selliseid halvavaid ja ületamatuid probleeme, mis põhjustaksid Venemaa majanduse või Putini sõjategevuse kokkuvarisemise.
Möödunud aasta on näidanud, et USA ja Euroopa ei ole suutelised kehtestama tohutute tagajärgedega sanktsioonirežiime G20 juhtiva majanduse hulka kuuluva riigi suhtes. Ajalooline kogemus viitab sellele, et suuremad riigid suudavad sanktsioonide survele paremini vastu pidada nii seetõttu, et neil on rohkem sisemisi ressursse, kui ka seetõttu, et neid on raskem maailmamajandusest täielikult eraldada.
Samal ajal, kui Venemaa kaubavahetus läänega on kokku kuivanud, on laienenud kaubavahetus Aasia, Lähis-Ida, Ladina-Ameerika ja Aafrika riikidega. Kuna maailm taastub pandeemiast ja kohaneb sõja šokiga, on Venemaa toorme-eksport liiga ahvatlev, et sellest täielikult loobuda. Venemaalt pärit odava tooraine ahvatlus soodustab seninägematus ulatuses sanktsioonide vältimist.
Ülemaailmne kindlustamata ja raskesti jälgitavate tankerite „must laevastik” seilab ookeanidel, et tarnida Venemaa naftat ostjateni kõikjal maailmas. Kunagi Šveitsis resideerunud kauplejad on asunud Emiraatidesse, et kaubelda Venemaa nafta, gaasi, kivisöe, väetiste ja teravilja veostega. Türgist on saanud Venemaale müüa soovivate ülemaailmsete ettevõtete peamine kanal, kus pikad veoautokolonnid liiguvad läbi Kaukaasia mäekurude. India rafineerimistehased ja Singapuri nafta ladustamisettevõtted teenivad kopsakat kasumit, ostes allahinnatud Venemaa naftat ja müües seda kogu maailmas kallimalt edasi.
Läänes toodetud mikrokiibid jõuavad paljude vahendajate kaudu jätkuvalt Venemaa helikopteritesse ja tiibrakettidesse. Väikeriigid nagu Armeenia ja Kõrgõzstan on hõivatud nutitelefonide, pesumasinate ja muude tarbekaupade Venemaale tarnimisega. Võrreldes sõjaeelsete mudelitega on see uus kaubanduse korraldus vähem tõhus, kulukam ja katkemisohtlikum. Sellegipoolest on see võimaldanud Venemaa impordil taastuda sõjaeelsele tasemele.
Võib-olla on sanktsioonide piiratud mõju kõige pakilisem õppetund see, mida tähele ei panda: Ukraina kohutav majanduslik olukord ja see, mida lääs saab selle tugevdamiseks teha. Vaatamata sanktsioonidele pühendatud tähelepanule on need pigem kõrvalnähud, mitte peamine asi, mis Ukraina saatuse määrab. Tegelikult, keskendudes 2021. aasta andmetel maailma suuruselt 11. majanduse Venemaa tulemustele, on sanktsioonide kampaania juhtinud tähelepanu kõrvale Venemaa kohutava sõja oluliselt hullematest mõjudest Ukraina väiksemale ja nõrgemale majandusele.
Kumb on tõsisemas hädas, kas 1,8 triljoni dollari suurune majandus, mis on langenud 3 protsenti, või 200 miljardi dollari suurune majandus, mis on kaotanud kolmandiku oma mahust? Lääs peab eelkõige keskenduma Ukraina püsivale abistamisele. Kuigi sõjaline abi on viimastel aruteludel arusaadavalt olnud esmatähtis, on pikaajaline väljakutse viia Ukraina majandus läänega täieliku lõimumise teele. Vahepeal tuleb see kokkuvarisemise vältimiseks hoiule võtta. See ülesanne ei saa oodata, kuni sõda on läbi.
Ukraina majanduse tugevdamine nõuab väga suuri investeeringuid taristusse, tööstusesse ja põllumajandusse. Samuti nõuab see tohutut abi hariduse, tervishoiu, sotsiaalteenuste ja pädevate institutsioonide loomise valdkonnas. Euroopa Liidul kulus 30 aastat ja triljoneid eurosid struktuurset majanduslikku abi, et viia oma Ida-Euroopa liikmesriigid praegusele arengutasemele. Sarnane väljakutse ootab läänt, kui ta soovib aidata üles ehitada jõukat, vaba ja demokraatlikku Ukrainat. Sanktsioonid on olulised toetuse väljendusena Ukraina kaitsesõjale. Kuid need on kõrvalepõige majanduslikust võitlusest, mis on selles konfliktis tõeliselt oluline.
