Soome iseseisvuspäeval 6. detsembril süütavad paljud inimesed aknal kaks küünalt. Arhivaar Juha Nirkko Soome Kirjanduse Seltsist ütles MTV uudistele, et selle traditsiooni puhul pole ühest seletust.
Esiteks on linnapiirkondades küünlaid põletatud sajandeid. Neid süütasid need, kellel oli küünlaid.
Nirkko räägib, et Rootsi võimu ja autonoomia ajal kasutati küünlaid kuninglike tähtpäevade tähistamiseks. Need süüdati ka siis, kui kuningakoja liikmed tulid visiidile.
Ka suurvürstiriigi ajal, kui oldi seotud Venemaaga, korraldati tsaaripere külaskäikude ajal pidulik valgustamine küünaldega, märgib Nirkko.
Nirkko sõnul hakati Soomes 19. sajandil mõtteid iseseisvusele suunama. Siis võeti kasutusele Soome enda tähtpäevad. Sajandi lõpus hakati küünlaid süütama Johan Ludvig Runebergi sünnipäeval 5. veebruaril.
Nirkko räägib, et 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse rõhumisaastatel süütasid paljud inimesed Runebergi päeval protestiks kaks küünalt. Küünlaid kasutati keisri austamise asemel Soome tuntuse tõstmiseks.
Teine lugu kahe küünla põletamise traditsiooni sünnist on seotud Soome iseseisvumisega. 20. sajandil koos jäägriliikumisega lahkusid jäägrid Soomest aastatel 1915–1918, et end Saksamaal koolitada.
Eesmärk oli sõjalise väljaõppe abil Venemaast lahku lüüa. Õppustele minejad püüdsid oma kavatsused saladuses hoida, räägib Nirkko.
Reis oli ohtlik. Ei tohtinud vahele jääda. Tavaliselt suundusid õppustele minejad esmalt Rootsi poole. Nirkko ütleb, et ühe seletuse kohaselt on kahe küünla traditsiooni juured selles, et aknal olevad küünlad tähendasid, et maja oli jäägriõppustele minejatele turvaline ööbimiskoht. See on väga sageli kuuldud seletus ja jah, selles võib olla tõtt, märgib Nirkko.
Soome iseseisvuspäev 6. detsember kehtestati 1919. aasta sügisel. Nirkko sõnul liikus küünlatraditsioon siis sinna Runebergi päevadest. 1927. aastal tegi Iseseisvusliit üleskutse põletada iseseisvuspäeval küünlaid kell 18-21.
Nirkko ütleb, et traditsioonil võivad olla muud põhjused. On olnud ka teooria, et iseseisvumisega seoses tähendab see kodu ja isamaad. Või siis sõja-aastatel Teise maailmasõja ajal süüdati küünal sõduritele, kes sinna kuhugi jäid ja sealt tagasi tulid, räägib ta.
Nirkko arvab, et traditsiooni sündi võisid mõjutada väga praktilised põhjused. Kaks küünalt aknal võivad olla hea valik juba sel põhjusel, et see näeb välja sümmeetriline ja pakub seega silmailu.
Nirkko ütleb, et traditsiooniga pole seotud reegleid. Aknale võid panna nii palju küünlaid kui soovi on ja täpselt nii, nagu ise õigeks peetakse. 1920ndatel aastatel ei edastanud ka Vabadusliit mingeid määrusi, vaid tegi ettepanekuid.
Mõni arvab ilmselt, et pole vahet, kas on elav küünal või LED, aga vahet pole ka. Kõige tähtsam on teha nii, nagu ise tahad: kui tahad küünlatraditsiooni järgida, võid need panna kohta, kus need silmailu pakuvad ja loomulikult ka naabrite silmadele.
Ja neid ei pea üldse süütama, kui soovi pole.
