Suri emeriitpaavst Benedictus XVI, kes oli 95-aastane. Asjast teatas Vatikani uudisteagentuur.

Tavaliselt tähendab paavsti surm uue paavsti ametisse nimetamist, kuid 2005. aastal paavstiks saanud Benedictus XVI loobus ametist juba aastal 2013. See oli esimene kord viimase 600 aasta jooksul, mil paavst astus tagasi ja esimene kord viimase 700 aasta jooksul, mil ta on seda teinud omal algatusel.

Benedictus oli ka esimene sakslasest paavst viimase tuhande aasta jooksul.

Benedictus XVI, kodanikunimega Joseph Aloisius Ratzinger sündis 16. aprillil 1927 Saksamaal Baieris kolmelapselise pere noorimana. Tema isa oli politseinik ja ema kokk.

Kui natsid 1933. aastal Saksamaal võimule tulid, oli Joseph kuueaastane. Ta liitus seminariga 12-aastaselt 1939. aastal, järgides oma vanema venna Georgi eeskuju.

Eriti põlgas Ratzinger natse, kuid 14-aastaselt pidi Joseph liituma natside noorteorganisatsiooniga Hitlerjugend.

Tulevane paavst võeti 1943. aastal Saksa õhuväkke. 1945. aasta kevadel, Saksamaa lüüasaamise eel lahkus Joseph rindelt ja jäi mõneks kuuks Ameerika vägede kätte sõjavangi.

Pärast sõda astus ta Georgiga samasse Traunsteini seminari, kust läks edasi Müncheni Ludwig-Maximiliani ülikooli. Vennad pühitseti preestriteks üheaegselt juunis 1951. Joseph jätkas oma akadeemilist karjääri, omandas doktorikraadi ja hakkas õpetama erinevates Saksamaa ülikoolides ning andma välja arvukalt teoloogiateemalisi raamatuid.

Oma karjääri algusaegadel oli Joseph katoliiklikus mõttes liberaalne. Aastate jooksul muutus ta aga tasapisi konservatiivseks.

Ülikoolimaailm jäi seljataha 1977. aastal, kui paavst Paulus VI määras Ratzingeri Müncheni ja Freisingi peapiiskopiks ning peagi pärast seda ülendati ta kardinaliks.

Ratzinger tõusis 1981. aastal Vatikanis tegutseva Usuõpetuse kongregatsiooni juhiks. Kõnealuse kolledži juured ulatuvad 16. sajandisse, nn Rooma inkvisitsiooni aega, mil selle ülesandeks oli kaitsta kirikut „ketserluste” eest, omamoodi vastujõuna protestantlikule reformatsioonile.

Kardinal Ratzinger saavutas karmi liini maine, kui surus maha katsed pehmendada kiriku joont sellistes küsimustes nagu homoseksuaalid ja rasestumisvastased vahendid. Ratzingeril oli märkimisväärne mõju oma sõbrale, paavst Johannes Paulus II-le ja ta oli väidetavalt paavsti lähim nõunik rohkem kui 20 aastat.

Kuigi Ratzinger uskus kindlalt, et katoliiklus on ainus tee pääsemisele, toetas ta sellegipoolest paavsti püüdlusi suurendada religioonidevahelist dialoogi ja lähenemist, eriti islami ja judaismiga.

Ratzinger ei meeldinud oma vaadete tõttu liberaalsematele teoloogidele, kuid sellest hoolimata austati teda. Ta oli teatavasti alandlik ja leebe, suutis kireta arutada keerulisi ja vastuolulisi küsimusi ning teda peeti väga intelligentseks.

Rohkem kui kaks aastakümmet dogma puhtuse järelevaatajana teenis ta hüüdnime „Jumala rottweiler”.

Kui Johannes Paulus II 2005. aastal suri, oli Ratzinger number üks kandidaat Püha Tooli järgmiseks valitsejaks. Sageli on sellelt positsioonilt raske võita. „Kes paavstina konklaavile tuleb, see kardinalina lahkub”, peegeldab seda ütlus.

Konklaavi teisel päeval jõuti aga Sixtuse kabelis kokkuleppele ning Peetri kiriku kohal hõljus valge suits tähistamaks uue paavsti valimist.

78-aastaselt sai Benedictus XVI-st vanim paavstiks valitud isik pärast Clement XII, kes töötas paavstina aastatel 1730–1740. Benedictus ise on öelnud, et ta ei soovinud ametit ja võttis selle vastu kohusetundest.

Muidugi oli minust eelnevalt palju juttu. Aga ma ei olnud valmis seda tõsiselt võtma. Arvasin, et see ei saa juhtuda, jutustas Benedictus temast Peter Seewaldi poolt kirjutatud raamatus.

Benedictus jätkas oma eelkäija rajatud teed ja jäi kindlaks kiriku vanadele väärtustele. Ta jätkas dialoogi teiste religioonidega.

Kulmu kergitas aga Benedictuse kõne 2006. aastal, kus ta tsiteeris Bütsantsi keisrit Manuel II Palaiologost, kes kritiseeris prohvet Muhamedi tegevust ja nimetas džihaadi jaburaks.

Näidake lihtsalt, mida Mohammed on toonud, mis on uut, ja te leiate ainult kurje ja ebainimlikke asju, näiteks tema käsk levitada usku mõõgaga, oli tsitaat.

Moslemimaailmas põletati paavsti pilte ja Türgi poliitikud võrdlesid Benedictust Adolf Hitleriga. Vatikan püüdis selgitada, et lõik on kontekstist välja rebitud ning paavsti loeng käsitles mõistuse ja usu seost.

Paavst ise kaitses end väitega, et lause ei esinda tema isiklikku arvamust, vaid jäi kindlaks, et usu levitamine vägivallaga on ebamõistlik.

Benedictus oli paavstina aktiivne, kuid ei viinud kirikut tegelikult üheski suunas edasi.

Minu nõrkus oli võib-olla vähene sihikindlus juhtimises ja otsuste tegemisel. Tegelikult olen pigem professor, kes peegeldab ja vahendab vaimseid küsimusi. Praktiline asjaajamine ei ole minu tugevaim külg, paljastas Benedictus pärast oma paavstiks nimetamist.

Tema karjääri jäävad meenutama kirikus toimunud seksuaalse kuritarvitamise juhtumite uurimine. Skandaalsete sündmuste hulka kuulus holokausti eitava piiskopi Richard Williamsoni ekskommunikatsiooni tühistamine ja nn VatiLeaks, kus selgus, et paavsti ülemteener oli Itaalia ajakirjanikule piinlikke saladusi lekitanud.

Isegi pärast pensionile jäämist seostati katoliku kirikut vaevanud pedofiiliaskandaali emeriitpaavst Benedictusega.

Jaanuaris 2022 selgus Saksa advokaadibüroo uurimise käigus, et 1980. aastal ei sekkunud Ratzinger Müncheni peapiiskopina kohaliku preestri tegevusse, kuigi teadis kahtlustustest laste seksuaalses väärkohtlemises. „Ma saan ainult väljendada oma sügavat häbi, kurbust ja vabandust kõigi seksuaalse kuritarvitamise ohvrite ees,” ütles Benedictus Vatikani poolt 2022. aasta veebruaris avaldatud kirjas.

Benedictus viis paavstiameti sotsiaalmeedia ajastusse. Esimene paavsti säuts ilmus 2012. aasta detsembris.

Veebruaris 2013 jahmatas Benedictus maailma, kui teatas oma tagasiastumisest. Väsimus oli aga ilmnenud juba enne seda. Tundsin end nagu Püha Peetrus paadis. Jumal on andnud meile palju päikest ja kerget tuult, päevi, mil kala on püütud külluses. Kuid on olnud ka aegu, mil meri on olnud karm ja jumal näis magavat, ütles Benedictus ühes oma viimastest kõnedest paavstina.

Juhtum oli erandlik, sest enne teda pidid oma ametiajal tagasi astunud paavstid pühalt toolilt lahkuma surve all, segastel asjaoludel või tüdimusest. Benedictus teatas aga, et põhjuseks oli tema kehv tervis.

Kui paljud varasemad tagasi astunud paavstid surid pärast kohast loobumist väga kiiresti, siis emeriitpaavst elas veel pikka aega. Pärast ameti mahapanekut läks ta pensionile Vatikanis asuvasse kloostrisse.

See oli raske otsus, kuid läbimõeldud ja ma usun, et see oli õige. Mõned mu fanaatilised sõbrad on endiselt ärritunud, nad pole minu valikut aktsepteerinud, ütles Benedictus 2021. aasta alguses Itaalia ajalehele Corriere della Sera. Ilmselt leidus kirikus veel neid, kes pidasid teda tõeliseks paavstiks ega võtnud Franciscust vastu.

On ainult üks paavst, ütles Benedictus. Lõpuks peavad isegi kõige visamad teisitimõtlejad seda tunnistama.