Analüüs: sündmused liiguvad suure sõja suunas Euroopa ja Venemaa vahel – kas seda saab veel ära hoida?

Sündmused liiguvad suure sõja suunas Euroopa ja Venemaa vahel, kirjutab kolumnist Rod Dreher väljaandes American Conservative.

Dreher märgib, kuidas ta sõi Bratislavas oma Slovakkia sõpradega õhtust ja kuulis neid rääkimas, kuidas vanad sõprussuhted Ukraina sõja tõttu lõppevad. Sõprussuhted lõpetavad inimesed, kes toetavad sõda ja kes ei salli sõbrunemist nendega, kes on NATO poliitika suhtes skeptilised –, kuigi ükski skeptikutest ei usu, et Venemaal oli õigus sisse tungida.

Dreher mainis seda Budapestis õhtusöögil ühele tšehhile ja ungarlasele, kellega rääkis. Tšehh nimetas end sõja suhtes skeptikuks – see ei tähenda, et ta toetab Venemaad (ta ei toeta), vaid et ta seab kahtluse alla NATO poliitika. Ta ütles, et on oma vaadete tõttu kaotanud palju vanu sõpru ja see on tänapäeval Tšehhis üsna tavaline.

Ungarlane ütles, et sama asi toimub tema kodumaal ja see on isegi pered lõhki ajanud. Kõik see on kohutavalt tuttav. Dreher rääkis oma vestluskaaslastele, et 11. septembri ja Iraagi sõja alguse vahelisel perioodil olid temasugused konservatiivid sõjast nii sisse võetud, et ei tahtnud kuulda võtta kedagi, kes selle tarkuse kahtluse alla seadis. Parempoolsed mõistsid hukka sellised konservatiivid nagu Patrick Buchanan ja Bob Novak, kes mõlemad olid sõjaplaanide vastu. Kollektiivselt keelduti neid kuulamast ja neid põlati reetmise eest („ebapatriootlikud konservatiivid”) sõjas, mis viis lõpuks USA ja Lähis-Ida katastroofini.

Nii juhtub, kui teisitimõtlejaid vaigistatakse. Võib-olla eksivad Ukraina sõjapoliitika skeptikud. Aga võib-olla näevad nad midagi, mida rahvas ei näe. Neid tuleks kuulata kui sõpru. Aga seda ei juhtu. Washingtonis on vabariiklased sama pühendunud kui demokraadid Kiievile avatud rahakoti ulatamisel ega survesta rahuläbirääkimisi. Selle üle, et Venemaa selle kurja sõja alustas, ei saa vaielda. Kuid meil on hädasti vaja välja mõelda viis relvarahu ja rahuläbirääkimiste saavutamiseks. Üks naine, kes naasis hiljuti Ukrainast, kuhu ta oli läinud heategevusorganisatsiooniga humanitaarabi viima rääkis tavainimeste uskumatutest kannatustest ja sügavast soovist, et see neetud asi lõppeks.

Kui Dreher õhtul koju jõudis, jagas seda kõike ühe tšehhi immigrandist sõbraga USA-s. Tema vastus: „Märkige mu sõnu. Tuleb [laiem] sõda. See on Zeitgeist.”

Pange tähele. Kui soovite, et see sõda lõppeks enne, kui see hävitab veelgi rohkem elusid ja majandusi ning võib-olla isegi levib edasi, olete seega halb inimene.

Dreher jätkab, viidates Philippe Lemoine’i esseele, et läänt juhivad „liberaalsed imperalistid” – „liberaalsed” selles mõttes, et kõik läänes pooldavad klassikalisi liberaalseid väärtusi (vabad turud, liberaalne demokraatia ja muu) ja see põhjustab suure pimeduse, mis viib meid autokraatlike režiimidega suhtlemisel tõsiste ohtudeni. Lemoine juhib tähelepanu sellele, et liberaalsed demokraatiad on välispoliitikas väga allutatud idealismile ja sellistele välispoliitilistele algatustele nagu sõda, mis ei ole sõdiva riigi ega julgeoleku ja stabiilsuse huvides. Hea näide on Venemaa demoniseerimine Läänes sissetungi tõttu Ukrainasse.

Dreher märgib, et meie institutsioonide eest vastutav eliit ja tulevane põlvkond (Z-põlvkond) on niivõrd sisse võetud moraalsest idealismist, et nad ei usu enam liberaalsetesse põhiväärtustesse ja tavadesse (nt sõnavabadus, usuvabadus jne). Nende jaoks tähendab „liberalism” täielikku toetust LGBT+-le, mis võimaldab valitsusväliste organisatsioonide klassil määrata valitsemisprioriteedid, ja täielikku toetust Lääne oligarhidele seni, kuni nad kõik jäävad poliitilise spektri vasakusse serva (George Soros ja Jeff Bezos on head; Elon Musk halb.)

See, et Euroopa riskib praegu palju laiema sõjaga ja kahjustab oma inimesi, et pidada seda proxy-sõda Venemaaga, on piisav põhjus, miks oleks vaja välja mõelda, kuidas jõuda relvarahu ja rahukokkuleppeni Venemaa ja Ukraina vahel. Kuid see on valitsuse, sõjaväe ja meedia eliidile vastuvõetamatu. Seega demoniseerivad nad kõiki, kes seavad kahtluse alla sõja jätkamise, kui Putini litse, hoolimata dissidentide protestidest, et neil pole armastust Putini ega Venemaa vastu, vaid nad tahavad verevalamise peatada ja veelgi hullemat katastroofi ära hoida.

Kommentaarid
(Külastatud 2,298 korda, 1 külastust täna)