Soome teadlane on mures kiiresti leviva kasvatusmeetodi pärast – tulemuseks on tundekülmad ja isekad lapsed

Üha enam lapsevanemaid on kasvatajate asemel oma laste sõbrad. Mida väiksem laps, seda enam ohustab lapse turvatunnet selline sõbervanemlus, mis paneb otsustamise lapse õlgadele, hoiatab kasvatuse valdkonna asjatundja Jarno Paalasmaa.

Kui on vaja hambaid pesta, siis on laps vastumeelne ja üleriiete selga panemine tekitab lapsele nii palju meelehärmi, et ta viskab end põrandale. Iga lapsevanem puutub igapäevaelus kokku olukordadega, mis panevad ta raske valiku ette: kas olla range, piiridest kinni hoidev vanem või anda järele lapse tahtele, et kiiresti närvesöövast olukorrast välja tulla?

Üha enam vanemaid valib variantidest viimase, isegi kui see pole seda väärt. Nii ütleb kasvatuse valdkonna asjatundja, teaduskirjanik ja teadlane Jarno Paalasmaa. Talle teeb muret nähtus, kus vanem on kasvataja asemel oma lapsele sõber.

Kasvatav vanem seab lapsele piirid, sõber-vanem aga loovutab otsustusõiguse lapsele ja püüab lapsele võimalikult meeldida. Sõbervanemluse peamine põhjus on igapäevane kiire: kõige lihtsam väljapääs keerulisest olukorrast on lapsele järgi anda.

Ebamugavate olukordade vältimine või meeldimise soov ei ole põhjus, miks last mitte kasvatada. Vanem peaks olema leebe ja sihikindel autoriteet, mitte oma lapse sõber – lapsel on niigi sõpru koolis, lasteaias ja ringides.

Paalasmaa ei väida sugugi, et sõbervanemluse eesmärgid on halvad. Sõber-vanem on tõenäoliselt sama armastav ja hooliv kui kasvatav vanem. Sageli on sõbervanemluse põhjuseks püüd vältida autoritaarset ja distsiplinaarset kasvatust, mis piirab lapse loovust ja intellektuaalset vabadust.

Ohjade lapse kätte andmine võib aga lapsele pikas perspektiivis stressi tekitada ja luua temas ebaturvalise tunde.

Liigne lapsele järgi andmine võib viia selleni, et lapsele pannakse tema ea kohta liiga suur otsustuse koorem. Mida väiksem laps, seda enam ohustab lapse turvatunnet selline sõbervanemlus, mis paneb otsustamise koorma lapse õlgadele. Lapsel tuleks lasta elada nii, et vastutus ja otsustusõigus oma elu eest oleks kooskõlas tema arengu ja vanusega, ütleb Paalasmaa.

Paalasmaa sõnul vajavad lapsed piire, sest need annavad elus kindluse, lootuse ja selguse. Väikestel lastel on suurim vajadus täiskasvanute seatud piiride järele, samas kui keskkooliealisele lapsele saab anda rohkem otsustusõigust ja vabadust.

Näiteks pärast vanemate lahkuminekut ei ole algklassides õppiva lapse otsustada, kui tihti kodu vahetada või millise vanema juures laps põhiliselt elab. Otsustusprotsessis tuleks loomulikult ka lapsega nõu pidada, kuid lõpuks lasub otsustusvastutus vanematel, kes saavad üldpildist aru. Mida vanem on lapse, seda enam saab teda kaasata otsuste tegemisse.

Sõbervanemluse tagajärjed on Paalasmaale tema koolijuhi töös hästi näha. Ta tunneb, et piiride puudumine ja alati lapse soovide järgi minek väljendub kohanemisraskustes kooli reeglite ja juhistega. Laps tunneb end ilma piirideta ebakindlalt, mis omakorda võib põhjustada rahutust või isegi häirivat käitumist.

Laps, kes saab alati oma tahtmise, võib olla sotsiaalselt kohmetu, emotsionaalselt külm ja aldis isekusele. Lapse arusaam sotsiaalse suhtluse reeglitest võib jääda nõrgaks, sõprussuhete loomine võib ebaõnnestuda.

Igapäevased raskused ja piirid on lapsele suurepärane võimalus õppida. Kui kodus neid õpiolukordi liialt siluda ja pehmendada, jäävad paljud olulised oskused, näiteks oskus taluda raskusi ja pettumusi lapsel õppimata.

Nii et keelde ja piiranguid pole vaja karta, sest ka need on armastus. Lastega peredes tuleb aga paratamatult ette olukordi, kus vanemal oleks lihtsam olla paindlik ja lapse tahtele järgi anda. Kuidas leida tasakaal leebuse ja ranguse vahel?

Paalasmaa väldib kasvatuse küsimustes must-valget lähenemist: piire ja reegleid saab jälgida ka paindlikult, kuid siiski järjepidevalt. Rangus ei välista ka seda, et igapäevatoimetusi ja -kohustusi saab täita last mõistes ja kuulates.

On teatud igapäevased rutiinid ja kohustused, millest ei saa loobuda: haigena tuleb rohtu võtta, hommikul ja õhtul hambaid pesta, talvel soojalt riidesse panna ja kooli minna ka siis, kui oled väsinud, loetleb Paalasmaa.

Selle asemel võiks olla paindlik selles osas, kuidas ja millal asju tehakse: kas laps peseb hambaid ise või peseb neid vanem või vanem õde-vend. Mõnikord on mõttekam võtta aeg maha ja lasta lapse raevuhool vaibuda, selle asemel, et kohe-kohe sekkuda.

Lapsevanemalt nõutakse oskust last kuulata ja olukorda mõista. Kui kaasnevad väsimus, stress, kiirustamine ja viha, on üsna keeruline püsida järjekindel ja range. Kahe lapse isana tunneb Paalasmaa lastekasvatamise inimlikke väljakutseid üsna hästi ja seetõttu soovitab ta vanematel enda suhtes leebem olla.

Tark ja hea lapsevanem olemine pole lihtsalt igas olukorras võimalik. Lapsevanemaks olemine on pidev tasakaal lubamise ja ranguse ning vabaduse ja sundimise vahel. Ebaõnnestumisi tuleb ikka ette. Kõige tähtsam on see, et soojus ja armastus on kasvatuses alati olemas.

5 märki sõber-vanemaks olemisest:

  • Igapäevased rutiinid, näiteks pere söögiajad, toimuvad iga kord lapse seatud tingimustel, kui see lapsele kõige paremini sobib või talle meeldib.
  • Kui miski tekitab lapses ebamugavust, on lapsel lubatud seda mitte teha. Sõber-vanem silub ebamugavad olukorrad, väljakutsed ja raskused, et lapse igapäevaelu lihtsamaks muuta. Vanema ülesanne on motiveerida last ennast ületama, olgu selleks siis koolis või hambaarsti juures käimine.
  • Huviringi vahetatakse kohe, kui lapse entusiasm lakkab. Põhjuseks võib olla vanema soov ebaõnnestumist vältida. Laps vajab eneseületamise kogemusi, mis nõuavad väljakutsete ja ebamugavate olukordadega silmitsi seismist. Kui pärast mitmeid katseid ei tundu huviring ikka mõttekas, tuleks loomulikult last kuulata.
  • Laps surub järjest oma tahtmist ja nõudmist läbi. Lapse tegevus digiseadmetega läheb käest ära, sest vanem talitab lapse tahtmise järgi, ja kui laps nõuab poeskäigu ajal kommikotti, annab sõber-vanem järele, sest tal on raske võtta  tüütu lapsevanema või distsiplineerija rolli.
  • Pidevalt küsitakse lapse arvamust. Last võib ja tuleb kuulata, aga otsustusõigus on täiskasvanul ja iga asja kohta arvamust küsima ei pea. Laps tunneb end turvaliselt, kui täiskasvanu juhendab, nõustab ja ütleb, kuidas tegutseda.

Paalasmaa rõhutab, et ülaltoodud näited on tinglikud ning sisaldavad eeldust, et kõik see kordub regulaarselt pere igapäevaelus. Näiteid ei saa üldistada kui selliseid, vaid on oma olemuselt olukorraspetsiifilised: näiteks kurnatud või haige laps võib vajada paindlikkust.

Kommentaarid
(Külastatud 13,338 korda, 1 külastust täna)