Kaks karmi tõehetke seoses Ukraina sõjaga: Euroopa kollektiivkaitse ei toimi ja ollakse täielikus sõltuvuses USA-st

Ukraina sõda on toonud välja kaks karmi tõehetke: Euroopa kollektiivkaitse ei tööta ja Euroopa on sõjaliselt täielikult sõltuv USA-st.

Prantsuse president Emmanuel Macron põhjustas 2019. aastal skandaali, öeldes, et NATO on ajusurnud. Ta ütles lihtsalt välja, mis seisus asjad tol ajal olid, kirjutab MTV veebis ajakirjanik Helena Petäistö.

Juba president Barack Obama ajal oli USA Euroopast lahti öelnud ja pöördanud pilgu Aasia poole, kuid president Donald Trump andis selgelt mõista, et NATO 5. artiklit ei saa enam keegi usaldada. Viimane piisk oli kaitseliidu NATO strateegiliselt tähtsa liikme Türgi president Recep Tayyip Erdoğani koostöö NATO vaenlase Venemaa presidendi Vladimir Putiniga.

Kuid Putini sissetung Ukrainasse muutis kõike. USA naasis president Joe Bideni juhtimisel kogu jõuga Euroopasse ja näitas koha kätte. NATO eksperdid naasid Washingtonis võimu juurde ja Aasia eksperdid jäid tagaplaanile.

Tänu Ukraina sõjale on USA kaootiline ja häbiväärne Afganistanist lahkumine nüüdseks unustatud. Seekordne USA jõudemonstratsioon on veenev.

Numbrid räägivad enda eest. Saksa mõjukas maailmamajanduse uurimisinstituut Institut für Weltwirtschaft on välja arvutanud, et üheksa sõjakuu jooksul on USA sõjaline abi Ukrainale olnud 25 miljardit eurot, Suurbritannial 4 miljardit, Poolal 1,8 miljardit, Saksamaal 1,2 miljardit ja Prantsusmaal 233 miljonit eurot.

On selge, et ilma USA tohutute investeeringuteta poleks Ukraina suutnud saavutada praegust sõjalist edu.

Nüüd on lõplikult kinnitust leidnud tõsiasi – kui keegi selles veel kahtles –, et ainult NATO ja USA on võimelised pakkuma Euroopale piisavat kaitset.

Kuid kuigi Ameerika Ühendriigid on taaskord sunnitud Euroopale appi tulema, on ta tahtmatult tõmmanud vaiba Euroopa enesekaitse alt. Nüüd on näha, et Euroopal puudub võime pidada pikaajalist sõda.

Prantsusmaad, kelle kaitset on peetud liidu tugevaimaks pärast Suurbritannia EL-ist lahkumist, süüdistatakse nüüd liiga väheses abistamises liiga hilja. Ei ole kuigi veenev, et riik, kes tahab olla Euroopa kaitse tõukejõuks, jääb sõjalise abi osas 11. kohale.

Kahjuks on Prantsuse sõjaväelise juhtkonna hoiatused riigi varustustaseme languse kohta pärast külma sõja lõppu läinud kurtidele kõrvadele. Praegu on riigis, kus külma sõja lõpus oli näiteks üle 300 hävitaja, neid alla 200.

Võrdluseks, NATO lekkinud raporti kohaselt on vägeval Saksamaal vaid 38 hävitajat. Kuid Prantsusmaa, nagu ka peaaegu kõik teised, suikus pärast külma sõja lõppu lääne võidu lummusesse ilma idapoolse ohuta. Riigis ei kuulatud oma ohvitsere, nagu Soomes õnneks tehti, vaid sooviti külma sõja lõpust kasu lõigata.

Euroopa suveräänsuse ja Euroopa kaitse visionäärina oleks just Prantsusmaa pidanud olema teistele eeskujuks. Kuid kõige tipuks kahandasid president Emmanuel Macroni kõned, et Venemaad ei tohi alandada ja et Prantsusmaa ei vastaks tuumarelvale muul viisil kui tavarelvadega, kui Venemaa kasutaks Ukrainas oma tuumarelvi, veelgi riigi usaldusväärsust Euroopa suhete edasiviijana ja kollektiivkaitse tagajana, eriti Ida-Euroopa riikides.

Macroni plaanid Euroopa kollektiivkaitseks NATO täiendusena jäävad nüüd Poolas ja Balti riikides kurtidele kõrvadele, kuigi kevadel Versailles’s toimunud EL-i tippkohtumisel jõuti kokkuleppele, et kõik liikmesriigid suurendavad oma kaitse-eelarvet.

Saksamaa, mida Trump süüdistas teiste arvelt liugu laskmises, tegi uskumatu kannapöörde, pannes ootamatult oma kaitse-eelarvesse 100 miljardit eurot. Tänu Venemaa rünnakule on ajusurnuks peetud NATO oma ajaloolises missioonis Moskva ohu eest kaitsmisel naasnud oma algsete juurte juurde.

Koos Soome ja Rootsiga on NATOga liitumas veel kaks EL-i riiki ning sarnaselt Soomega ostab USA-lt oma hävitajaid ka Saksamaa. See ja Euroopa relvade asemel Iisraelist ostmine on kaasa aidanud Prantsusmaa ja Saksamaa ELi kahe juhtiva suurriigi vahelisele üha hullemale kriisile.

Euroopa jaoks on olukord rohkem kui murettekitav. Euroopa peab ju kindlasti saama oma kaitse, sest kes teab, millal uus Trump teisel pool Atlandi ookeani võimule tõuseb. Igal juhul ei saa enam USA peale loota ja kindlasti mitte igavesti.

Kuid ilma Saksamaa ja Prantsusmaa koostööta on Euroopa kollektiivkaitse praegu kahjuks see, mida võib õigusega pidada ajusurnuks. Macroni käivitatud ambitsioonikas Euroopa strateegilise autonoomia kontseptsioon on Ukraina sõjaga nelja tulle poole lennanud.

Kommentaarid
(Külastatud 729 korda, 1 külastust täna)