Kui mõni kuu tagasi oli Ukraina sõjaväelastel Hersoni oblasti lõunaosas veel raskusi Venemaa kaitsest läbimurdmisega, õnnestus 60. jalaväebrigaadi liikmetel kätte saada üks venelaste Motorola raadiosaatja ja kuulata pealt oma vaenlase vestlusi.

Nad naersid hüüdnimede peale, mille venelased endale olid valinud – üks kutsus end isegi „Maidan”, viidates Kiievi keskväljakule, teatasid Ukraina väed. Kuid neid pani imestama ka pidev hädaldamine, mida nad kuulsid, vahendab Washington Post.

Ükskord ütles üks Vene sõdur, et talle ei antud sel päeval üldse süüa. 24. augustil, täpselt kuus kuud pärast seda, kui Venemaa alustas rünnakut Ukraina vastu, ütles üks venelane teisele raadio teel, et on aastapäev, mil „neid kõiki peteti”, rääkisid ukrainlased.

„Nende moraal on langenud,” ütles 24-aastane Ukraina sõdur 60. brigaadist, kes palus end kutsuda oma hüüdnimega Porohh. „Seda oli kuulda nende hääletoonist ja sellest, mida nad rääkisid.”

Kuid ka Ukraina sõdurid tunnevad füüsilist ja vaimset väsimust, kuigi nad on rohkem motiveeritud, sest nad kaitsevad oma kodumaad ja üritavad kaitsta tsiviilisikuid, kes iga päev hukkuvad Venemaa rünnakutes. Mõned üksused, näiteks 60. brigaad pole lahingutegevusest puhata saanud alates sõja algusest ligi kaheksa kuud tagasi. Võitlus on pidev ja üemused kardavad jõudluse langust, kui vähem kogenud väed asemele roteeruvad.

Talve pimedate päevade lähenedes on moraali säilitamine mõlema poole jaoks väljakutse, mis muudab kogu sõjategevuse kiiresti vaimse kurnamise sõjaks.

Vene vägedes on hukkunute arv suur ja väed on olnud taandumas juba üle kuu – algul Harkivi oblasti kirdeosas ja nüüd Ukraina lõunaosas. Venemaa presidendi Vladimir Putini hiljutine mobilisatsioon on sundinud võitlusse mehi, kes ei pruugi tahta sõdida.

Ukraina poolelt pole 60. brigaadi mehed ainsad, kes pole puhata saanud. 93. mehhaniseeritud brigaad läks kevadel pärast venelaste tagasi löömist Sumõ oblasti põhjaosas suvel Izjumi lähistele rindejoont hoidma ning praegu on üksus Donetski oblastis pideva pommirahe all.

Üks brigaadi sõdur ütles, et tema pataljonis on juba „palju kaotusi” ja „pole piisavalt jõudu ega ressursse”, mistõttu ütles ta, et on mures selle pärast, et Venemaa saadab rindele 300 000 või enam abivägesid – isegi kui nad on vähe motiveeritud ja kehva väljaõppega.

„Inimesed vajavad puhkust,” ütles sõdur ja lisas, et olukord halveneb, kui ilm läheb külmemaks.
Erinevus praeguse ja eelmise kaheksa aasta jooksul Kremli toetatud vägedega Donbassi idaosas võideldes seisneb selles, et suure osa sellest ajast võisid sõdurid võtta puhkust rindelt. Toimusid regulaarsed rotatsioonid. Ja nende teenuselepingutel olid lõppkuupäevad.

„Kui inimene teab, et ta peab teenima 9, 12 või 16 kuud, saab ta end füüsiliselt ja vaimselt ette valmistada,” ütles 32-aastane leitnant, kelle hüüdnimi on Ajaloolane. „Siin me ei tea, millal koju tagasi jõuame.”

„Mõned inimesed, kelle me mobiliseerisime, polnud varem kunagi üldse ajateenistust läbinud,” lisas Ajaloolane. „Nad ei olnud sellisteks lahinguteks valmis.”

Sellel sõjal pole lõppu näha. Ja kuigi tõenäoliselt võetakse ajateenistusse veelgi rohkem ukrainlasi – alates Venemaa sissetungi algusest on 18–60-aastastel meestel keelatud riigist lahkuda, kuna neid võib vaja minna –, muretsevad juba sõdivad sõdurid ja vabatahtlikud selle pärast, kui valmis on uued värvatud sõjaväelased lahinguks.

Nagu ütles üks sõdur: „Käib sõda ja kõik, kes olid valmis võitlema, läksid kohe.” Porohhi ja Ajaloolase seltskond aitas käesoleval kuul Dnepri jõe läänekallast mööda lõunapoolset rindejoont kümneid kilomeetreid edasi nihutada, lüües venelased taganema.

Kuigi edukas vasturünnak tõstis tuju, on selle käigus hukkunud kaaslaste kaotus põhjustanud tugeva emotsionaalse kahju. Porohhi rühm kaotas sel nädalal lahingus oma ülema ja tal on raske surmast rääkida. „Me oleme siin üks pere,” ütles ta.

Pataljoni vanemseersant, kes kannab kutsungit Alimõtš, tõi välja kolm kompaniiülemat, kes said Ukraina pealetungi ajal haavata. Venemaa kaotused olid tema sõnul palju suuremad ja seersandid asusid juhtpositsioonile lahingu keskel, kui nende kõrgemad ohvitserid langesid.

Vaid kaks Ukraina pataljoni – üks 128. mäerünnakbrigaadist ja üks 60. brigaadist – juhtisid pealetungi mööda Dnepri jõe läänekallast, tõrjudes venelased kuni Dudtšanõ linnani. Need üksused jäävad piirkonda, kuid neil on taastumiseks käsk mõneks päevaks lahingust eemale hoida.

Vasturünnak on jätkunud ka ilma nendeta. Ukrainal on nüüd täielik kontroll Dudtšanõ üle, samal ajal kui Vene väed koonduvad lõuna poole Mõlovisse. Kuid pärast taganemist on venelastel olnud aega luua kolmas kaitseliin, ütlesid 60. brigaadi liikmed. Neid uuesti taganema sundida on raske.

Ukraina sõdurid on aga kindlad, et moraal mängib sõjas nende kasuks.

Alimõtš näitas Washington Posti ajakirjanikele oma telefonis olevat videot Vene vangist, kes oli kaks päeva varem alla andnud. Ta osales Putini uues mobilisatsioonis ja oli näidanud Alimõtšile sõjaväepiletit, kus oli näha, et ta oli ajateenistusse võetud vaid nädal varem.

„Kogemusteta inimene, kes töötas varem ehitusplatsil ja kellel pole motivatsiooni võidelda, ma ei tea, miks ta siia toodi,” ütles Alimõtš. „Ta ei tea, miks ta siin on.”

Kui Porohh eelmise kuu lõpus lõunapoolse vasturünnaku plaanidest esimest korda kuulis, oli ta umbusklik. Ta arvas, et see oli liiga agressiivne ja liiga jõhker.

Kui tema salk lähenes mööda jõge Zolota Balka linna lähedal asuvale Vene positsioonile, ründasid ukrainlased samaaegselt haaranguga mõlemat külge. Kui ühelt poolt lähenesid jalaväeüksused, siis teiselt poolt tulid juba tankid ja soomusmasinad.

„Selline jõhkrus šokeeris ka neid,” ütles Porokh. „Nii nad põgenesid.”

Üks teine ​​üksuse sõdur, 57-aastane Zil rebis surnud venelaselt käest kuulipilduja. Tal on siiani vereplekk pükstel surnukehaga jändamisest. Kuid mudel oli uuem kui ukrainlastel, nii et see oli seda väärt, ütles ta. Porohh on relva juba üle värvinud.

Oma pea lahingumöllust puhastamiseks meeldib Porohhile sõita tund aega lähimasse linna ja olla mõne asula läheduses, kus kõik pole sõjaväevormi riietatud. Zilile pakub lohutust see, et ta veedab aega kohalike elanikega kõikjal, kus tema rühm asub. Ühes külas toitis ta regulaarselt ühe majapidamise mahajäetud sigu, kuni omanikud tagasi tulid. Zil, kes oli enne sõda katuste ehitaja, aitas teisel mehel korda teha pommirünnakus kannatada saanud kodu. „See oli inimeste elu,” ütles Zil. „Mida nad tegid, et seda ära teenida?”

Oma praeguse baasi hoovis istudes arutlesid sõdurid, mida tähendab värskelt mobiliseeritud Vene vägede sisenemine.

Zil ütles, et tal on kahju eelseisva inimkaotuse pärast. Porohh ütles, et temal pole, ja ta kehitas õlgu nende meeste peale, kes olid sunnitud lahingusse, aga kellel polnud kogemust ega motivatsiooni võidelda, kuna see ei valmista suurt strateegilist peavalu. Kolmas sõdur rühmas, hüüdnimega Zeus hoiatas, et vaenlast ei tohi alahinnata.

„Need võivad kuu ajaga pärast kogemuse saamist muutuda eliitvõitlejateks,” ütles Zeus. „Me ei tea. Meist kellelgi polnud alustades kogemusi.”

Seejärel läksid mehed oma teed – mõni kohtus maailmameistrist poksija Oleksandr Usõkiga, kes oli moraali tõstmiseks sel päeval piirkonnas Ukraina vägesid külastamas.

Kui rühma kompaniiülema asetäitja Ajaloolane oma auto juurde kõndis, peatas Zeus ta ja palus tal pöörduda kõrgemate ohvitseride poole, et üksus saaks teenitud puhkust. „Ma mainin seda uuesti,” ütles Ajaloolane. „Ma luban.”