Soomlased mõtlevad nüüd varudele ja valmistuvad kriisiks laiemalt. Väljaanne Helsingin Sanomat küsis päästevaldkonna eksperdilt, mis on kohane ja mis on liigne valmistumine.

Sõda Ukrainas, energiakriis ja viimati gaasileke Läänemeres. Järjestikused sündmuste ahelad külvavad ebakindlust ka Soomes.

Paanikaks pole põhjust, kuid valmistuda tasub, ütleb Soome päästevaldkonna keskorganisatsiooni Spek direktor Mika Gröndahl.

Speki eesmärk on anda inimestele teavet õnnetuste ennetamise, tuletõrjetegevuse, valmisoleku ja kodanikukaitse kohta.

Valmistumine hõlmab ennekõike 72-tunnist kodust varu, mida võimud soovitavad kõigile. Spek on koduste varude kampaaniat teinud alates 1970ndatest aastatest.

Kodune varu tähendab, et oluline oleks hoida kodus piisavalt toitu ja joogivett kanistrites või avamata veepudelites, et neist jätkuks kolmeks päevaks.

Miinimumnõuete hulka kuuluvad ka näiteks taskulamp, varupatareid ja patareidega raadio, mis on kriiside ajal viimane vahend õige info saamiseks.

„Ettevalmistus on viis, kuidas üheskoos tõsta ühiskonna vastupanuvõimet ebakindlates olukordades. Mõnes mõttes saab inimene sellega oma riiki teenida,“ räägib Gröndahl.

72 tunni soovitus sisaldab ka jooditablette, millest on sõja puhkemisest saadik aina rohkem räägitud.

Soome ei vaja ilmselt jooditablette, isegi kui Ukrainas saab kahjustada tuumareaktor. Jooditablettide abil on kilpnääre kaitstud, kui välisõhus on radioaktiivset kiirgust.

Siiski kutsuvad võimud elanikke üles säilitama tablette oma kodudes ja suvilates ning korteriühistuid neid oma elanike varjupaikadesse reserveerima. Sama kehtib ka töökohtade, koolide, tervisekeskuste, lasteaedade ja muude hooldeasutuste kohta.

Tablette võib võtta ainult ametiasutuse korraldusel. Neid tuleb kohe võtta, kui vastav korraldus tuleb. See on eriti oluline lastele ja rasedatele naistele. Üle 40-aastaste inimeste jaoks on selle tähtsus väga väike.

Kodune kriisivaru on siiski vaid üks osa valmistumisest, märgib Gröndahl. Ta soovitab kaaluda asja kolmel tasandil. Esimene tasand puudutab kriisi võimalikkust. Igaüks meist peab leppima sellega, et mõnikord võib ette tulla ebakindlamaid aegu. „Kõik algab teadvustamisest, et see võib juhtuda,” ütleb Gröndahl. „Seda on välja toodud praegusel ajal, mil meie naaber on ettearvamatu ja maailm muutub üsna kiiresti.”

Järgmine tase on probleemiga esmatutvuse tegemine. Mis saab minust ja mu kodust, kui elekter kaob või veetrass jääb kuivaks? Kui elad näiteks maal, pakub kaev teistsugust turvalisust kui linnainimesel, kes sõltub kraaniveest.

Gröndahl julgustab analüüsima ka oma elustiili harjumusi. „Kui allkorruse poest on kombeks lõunaks alati pitsa tuua, siis tuleb mõelda, kas toitu peaks varuma juhuks, kui kiosk on suletud või maksesüsteem tõrgub.”

Kolmas tasand on mõista eri stsenaariumide tõenäosust. Elektriprobleemid on tõenäolisemad kui asjaolu, et veevarustus kraanist katkeb.

Gröndahli sõnul on elektri- ja telekommunikatsioonihäired Soomes statistiliselt kõige levinumad rikked. Isegi lihtne talvine torm võib põhjustada suure elektrikatkestuse.

Katkestuse tagajärjed on erinevad olenevalt sellest, kas elate kesklinnas või kaugel pika elektriliini taga asuvas piirkonnas. Teisalt on piirkondadevaheline võrdsus kogu aeg kasvanud, kuna maa sisse on paigaldatud kaableid ja teisaldatud liine.

Kui elekter kaob, võib side katkeda kohe, kui modemid üles ütlevad. Mobiilne internet on aga omaette teema, mille tugijaama postid ei ole ühendatud kodu seadmetega. „Telefon ei vaja korteri elektrit. Kui elekter täielikult ära läheb, töötab mobiiltelefoni ühendus kaks kuni kuus tundi.

Gaasitoru lekke tõttu on spekuleeritud, kas keegi varitseb merealuseid sidekaableid. Muidugi pole see võimatu. „Siiski jään selle juurde, et sellistes olukordades ei oleks fookus niivõrd lihtsa inimese toal ja mobiiltelefonil,” rõhutab Gröndahl. „Mõju võib muidugi tabada ka tavainimesi. Isegi sel juhul kaitseb meie ühiskond meid.”

Joogivee ja veevarustuse probleemid on oluliselt väiksemad kui elektrikatkestused. Muidugi on teada juhtumeid, kus kraanivesi on rikutud, kui sinna sattub võõrkehi kulumise või kaevetööte tegemise ajal.

Teisest küljest mõjutab elekter veevarustust kaudselt. Vesi tuleb survega, mis nõuab elektrit.

Kui vesi voolab veetornist kodudesse, tagab varutoide, et elektrikatkestus ei mõjuta koheselt vee liikumist. Nädalateks aga sellisest reservvõimsusest ei piisaks, nendib Gröndahl. Kuid oht, et keegi tahab tahtlikult tarbevett rikkuda, on väike. Gröndahl põhjendab seda üksteisest eraldatud veesüsteemidega. Kui Espoo vesi on rikutud, siis Helsingi vett see ei mõjuta, täpsustab ta. „Veetorudesse pole mõtet sisse murda just sellepärast, et need on eraldi.”

Samuti on võimalik, et pankade tegevus seiskub ja raha ei liigu. Gröndahl ütleb, et kuulub koolkonda, mis pooldab sularaha hoidmist. Tema hinnangul hõlmab ettevalmistus kindlasti seda, et kodus on teatud rahasumma väikeste osade kaupa.

Hea rusikareegel on hoida 80–100 eurot erineva väärtusega kupüüridena, nii ei pea vahetusraha pärast muretsema.

Praegu tuuakse välja veel üht asja, mis pole varem valmistumise puhul nii suurt rolli mänginud. See on elektritarbimise tippaeg. Ebakindlatel aegadel tuleb sellele tavapärasest rohkem tähelepanu pöörata.

Palju on räägitud, et potentsiaalne elektripuudus võib olla reaalsus ajal, mil väljas on külm ja elektrit kulub palju. Soomes kulub elektrit kõige rohkem hommikul kella kaheksa ja kümne vahel ning pärastlõunal kella 16 ja 18 vahel. Nädalapäevadest on intensiivse elektritarbimise aeg ka laupäev, mil kõik saunad köevad. See ongi tipptarbimise aeg.

„Igaüks peaks olema teadlik sellest, kui olulised on tema enda tegemised tarbimise tippajal,” rõhutab Gröndahl. „Kui me vähendame nende ajavahemike jooksul tarbimist, vähendame oluliselt energiakriisi. See tähendab, et te ei lähe kõigi teistega samal ajal sauna ega lülita pesumasinat sisse.”

Gröndahl tuletab meelde ka asjatut dušivee lasmist seebitamise ajal. Selle vältimine on kriisiks valmistumine.

Mõistlikkus ja proportsioonide meelespidamine on seetõttu paigas, kui mõelda leibkondade valmisolekule ja vastutusele.

Asjade kokku kuhjamine pole vajalik. Tualettpaberi riiulite tühjendamine koroonaviiruse ajal on Gröndahli väitel tüüpiline näide sellest, mis pole õigustatud, vaid liigne paanika. Selle asemel rõhutab ta ühte asja: end valmisoleku ja ohutuse alal harida. „See on see, mida poest osta ei saa,” kirjeldab Gröndahl.

Oma oskusi saab täiendada erinevate üksuste kursustel, nagu päästevaldkonna, 72 tunni koolitajate, Martade, riigikaitse liitude ja Naiste Hädaabi Liidu kursused.

„Individuaalne kriisireguleerimine seisneb eelkõige selles, et kui midagi juhtub, siis ei satu segadusse ja ei hakka teistega samal ajal hädaabinumbril helistama või nõudma, et mul oleks kohe vett tagasi vaja.”

Viimasena rõhutab Gröndahl usaldust võimude vastu. Soomes võib loota, et kõik mängivad ühes tiimis. Näiteks kui politsei teavitab tänaval hulkuvast karust või muust ohtlikust olukorrast, on meil põhjust seda uskuda. Ja kui meil kästakse toas püsida, siis on parem nii teha ja mitte kaamera käes välja minna. „Meil on see eelis, et Soome ühiskond on valmis erinevateks kriisideks ja kasutab oma vahendeid, kui midagi juhtub,” resümeerib Gröndahl.