Analüüs: USA ei pruugigi võimaldada Ukrainale kõike seda, mida ta tahab – miks see nii on?

Ukraina julge pealetungi edu on reaalne ja erakordne, ja see on partnerluse tulemus Washingtoniga. Edu võib aga panna proovile kõik suhted, ja Ukraina võidud võivad iroonilisel kombel tekitada uusi pingeid USAga.

Praegu naudivad mõlema riigi ametnikud suurt sõjalist läbimurret. New York Times teatas, et Pentagon oli otseselt seotud pealetungi kavandamisega Ukraina ida- ja kaguosas, need mängiti eelnevalt läbi ja nendes juhiti president Volodõmõr Zelenski valitsuse tähelepanu eemale riskantsemast rünnakust Mariupoli suunas, kirjutab analüütik Hal Brands väljaandes Washington Post.

See saavutus on senine kulminatsioon suhetele, mis on pärast Venemaa presidendi Vladimir Putini veebruaris alanud rünnakut kiiresti arenenud.

USA ja teiste lääneriikide pakutud raha, teave ja relvad on tugevdanud Ukraina vastupanu ja aidanud Kiievil tekitada Moskva vägedele taevakõrgusi kaotusi – võib-olla kümneid tuhandeid hukkunuid. Ukraina on tõestanud, et suudab seda abi kasutada suurte piirkondade vabastamiseks, mis peaks tagama talle lääne koalitsiooni jätkuva toetuse tulevase külma talve jooksul.

Samas ei maksa arvata, et Washington aitab Ukrainat üksnes lahkusest – või et ta kulutab niisama ameeriklaste maksudollareid – see kõik on onu Samile olnud tohutult tulus tehing. Ukraina on parim vahend, mis USA-l on Venemaa relvajõudude nõrgestamiseks, et ta ei saaks mujale sisse tungida, ja võib-olla ka Putini löömiseks, millest ta niipea ei taastu.

„Me maksame teisele riigile selle eest, et ta peaks kohutavat sõda omal pinnal, et me ei peaks võitlema hullemat sõda mõne NATO liitlase pinnal,” ütles Frederick Kagan American Enterprise Institute’ist. „See on üsna külmavereline, kas pole?”

USA-l ja Ukrainal on klassikaline patrooni ja kliendi suhe. Need on alati haprad, sest osapooltel on erinev võimutase ja erinevad riiklikud huvid, isegi kui neil on ühine vaenlane. Mida lähemale Ukraina selle sõja võitmisele jõuab, seda rohkem võivad need erimeelsused välja tulla.

Zelenski valitsus on oma eesmärgid selgelt välja toonud: kogu Ukraina territooriumi vabastamine, sealhulgas Krimm ja muud Moskva poolt 2014. aastal vallutatud alad, pluss reparatsioonid ja Vene sõjakurjategijate vastutusele võtmine. Iga alaga, mille Ukraina tagasi vallutab, kasvab tema kindlustunne, et ta suudab need eesmärgid saavutada.

Nendes nõuetes on suur moraalne õiglus ja ideaalmaailmas toetaks Washington neid kindlasti. Kuid kuigi president Joe Bideni valitsus keeldus kaalutletult Ukraina sõjaliste eesmärkide üle vaidlemisest, kui selle riigi püsimajäämine oli kaalukausil, võib ta siiski hakata kõhklema Kiievi eesmärkide seadmises.

Bideni meeskond võib muretseda, et kui Ukraina läheb liiga kaugele ja pingutab üle, võib see pöörata tagasi kulukasse ummikseisu, mis kulutab USA ressursse olukorras, kus konflikti oht Hiinaga kasvab. Või siis eskaleerub Putin radikaalselt, kasutades taktikalisi tuumarelvi, et vältida oma armee kokkuvarisemist ja Krimmi kaotust, mida ta peab (illegaalselt) Venemaa territooriumiks.

Sõjad näiliselt peksa saanud vaenlaste vastu võivad väga kiiresti koledaks muutuda, nagu Ameerika ise koges, kui ta püüdis 1950. aasta lõpus vabastada kogu Korea poolsaart, kuid sattus hoopis suuremasse ja ohtlikumasse võitlusse Hiinaga. Kahtlemata kaalub Bideni valitsus hoolikalt, millised Ukraina sõjalised eesmärgid on soovitavad ja millised on tõeliselt hädavajalikud.

Poliitiliselt iseseisev, majanduslikult elujõuline ja sõjaliselt kaitstav Ukraina kuulub kindlasti viimasesse kategooriasse. Selline on ka tulemus, mis jätab Putini nii koledasse eisu, et ükski vaatleja ei saa arvata, et agressioon on end tasunud.

Kõik see puudutab Venemaa surumist tagasi sinna, kus oldi 24. veebruaril 2022. veebruaris, kui mitte kaugemale. Kuid see ei pruugi Bideni arvates nõuda Krimmi tagasivõitmist ega Putini ja tema käsilaste kohtu alla andmist.

Arutelu sõja lõpetamise üle ei peagi toimuma – Venemaa poolt alates veebruarist okupeeritud territooriumilt välja ajamiseks on vaja täiendavat pealetungi. Zelenski võib lõpuks loobuda teatud nõudmistest, et teisi kindlustada. Või võib-olla toimub Venemaa sõjaline lagunemine, millega Putin alandlikult nõustub.

Kuid kui see maailma parim tulemus kõrvale jätta, võib järgmistel kuudel näha USA ja Ukraina vahel keerulisi arutelusid selle üle, kui palju peaks Kiiev Moskvalt rahulepingu sõlmimisel nõudma – ja Washingtonis vaikselt kaaluda, kas püüda ohjeldada Zelenskit, kui ta nõuab rohkem kui Biden vajalikuks peab.

See poleks esimene kord, kui USA sõjaline proxy(puhver)-riik peab pettuma. President Dwight Eisenhower sundis lõpuks Lõuna-Korea Syngman Rhee leppima kompromissrahu ja poolsaare jagamisega. 1990. aastal sundis Washington tõhusalt Nicaragua mässulisi sõlmima rahulepingut, mille kohaselt nad desarmeeriti isegi tingimusel, kui nende sandinistlikud vastased säilitasid kontrolli Nicaragua valitsuse ja sõjaväe üle.

Täna peab Ukraina vaba maailma sõda Moskva vastu. See ei tähenda tingimata, et ta saab kõik, mida ta väärib.

Kommentaarid
(Külastatud 604 korda, 1 külastust täna)