USA-s Los Angeleses tegutsev joogatreener on pannud sotsiaalmeediasse üles video sellest, kuidas on naiste iluideaal aastatega muutunud.
TikToki videos näitab 35-aastane Cassey Ho, kuidas iluideaal on muutunud võrreldes 15-18. sajandi ning aastatega 1920, 1950, 1990, 2000, 2010 ja 2020.
Iluideaal on olnud äärmusest äärmusesse, alates täidlasest figuurist renessansiajastul kuni näljutatud kehani 1990ndatel aastatel. Naised on moega kaasas käimiseks end pidevalt näljutanud ja käinud plastikakirurgide vastuvõtul.
Renessansiajastul peeti ilusaks täidlast naist ja kõhna naist peeti vaeseks. Renessansiajastu ilusal naisel oli ümar kõht ja lopsakas rind. Tolle aja naised esindasid ka oma mehi ning seetõttu pidid nad maine hoidmiseks prisked välja nägema. Naised kandsid avaraid kleite, et paista välja kogukamad kui nad tegelikult olid.
1920ndatel aga oli ajajärk, mil naised sidusid kinni oma tisse, et rind oleks lamedam. See oli ajajärk, mil taheti välja näha nagu väiksed poisid. Seda ajajärku kutsuti „Roaring Twenties” – Õitsvad 20ndad. Kleidid muutusid lühemaks ja kleidid kitsamaks. Naised eelistasid lamedat rinda ning mehelikku väljanägemist. Tolle aja naise iluideaal oli filmistaar Joan Crawford. Vaatamata deklareeritud vabadusele olid naised tol ajal siiski allutatud „ideaalse keha” standarditele.
1950ndatel aastatel tuli moodi naise liivakellafiguur, mille tegi kuulsaks filmistaar Elizabeth Taylor. Tema keha peeti ideaalseks, mistõttu tahtsid paljud naised tema moodi välja näha. Liivakella figuuri peeti ihaldusväärseks, aga seda oli kõige raskem saavutada, et keharasv oleks ainult teatud kohtade peal.
Pärast poisikeha ideaali teenisid firmad head raha, kui müüsid naistele vahendeid, mis aitasid neil kaalus juurde võtta. Üks tolleaja reklaam oli selline: „Mehed ei vaadanud mind, kui olin kõhn… aga kuna võtsin uuel lihtsal viisil 20 kilo juurde, on mul kõik kohtingud, mida tahan.”
Üks teine kaalulisandite reklaam oli järgmine: „Kõhnad tüdrukud ei ole glamuursed tüdrukud.”
Liivakella figuuri saamiseks pidid rind ja puusad olema peaaegu võrdsed ning vöökoht pidi olema hästi välja joonistunud. Näitlejanna Taylor esindas saledamat liivakellafiguuri, paljud naised kandsid selle välimuse saavutamiseks korsetti, näljutasid end või võtsid spetsiaalseid toidulisandeid.
1990ndatel aastatel oli aga moes ebaloomulikult kõhn figuur, iluideaal oli nn heroin chic. Selle keha tegi kuulsaks Briti modell Kate Moss, kelle kohta kasutati väljendit heroin chic. Tolle aja naised pidid olema piitspeenikesed ja väikse rinnaga ning nägema välja haiglased.
Kate Moss ütles: „Miski ei ole nii hea kui kõhn”, samas kui Calvin Kleini reklaamid muutsid haiglaslikult kõhnad naised normiks.
2000ndate aastate naiste iluideaal olid suured rinnad, pikad jalad ja lamedad kõhud. Naisideaali kohta öeldi tol ajal: VS Angel. Sellel kümnendil kuulutati Victoria’s Secreti modell Gisele Bundchen uueks ilukuningannaks ja Vogue nimetas seda „seksika modelli tagasitulekuks”.
Ideaalne kehatüüp, mida naised püüdsid saavutada, ei olnud enam haiglaslikult peenike keha, vaid võimalikult pikad jalad, toonuses ja lame kõht ning supermodelli glamuur, mida polnud kergem saavutada kui heroin chic’i välimust.
Uus trend oleks sundinud isegi Barbie rinnaimplantaate paigaldama. Uue kehastandardi saavutamise nimel kasvas kunstrindade paigaldamine hüppeliselt ja naised näljutasid end taas, et saavutada lame kõht.
2010ndad aastad tõid aga naiste jaoks kaasa toitumishäired, sest ideaaliks muutus naine, kelle tuharad ei puutunud sirgelt püsti seistes omavahel kokku. Naised tahtsid välja peenikesed nagu modell Cara Delevingne. Naised näljutasid end, et saavutada piisav vahe tuharate vahel. Tol ajal kasvasid plahvatuslikult naiste toitumishäired.
2020ndatel aastatel muutus aga naisideaal taas ning moodi läksid täidlased puusad, tuharad ja rind ning kitsas vöökoht. Põhimõte on, et mida suurem tagumik, seda parem. Kuigi paljudel kuulsustel oli selline keha kaasasündinud, pidid teised naised ideaalkeha saavutamiseks käima iluoppidel.
Oma video lõpus annab joogatreener näpunäite tuleviku jaoks: „Oma keha kohtlemine kiirmoe trendina on nii moest väljas.” See tähendab, et kehatüüp, mida ühiskond peab „täiuslikuks”, on pidevas muutumises, mis sarnaneb kiirmoega, kus trendid pidevalt tulevad ja lähevad.
Pidev muutus arusaamas, mida tähendab „ideaalne” kehatüüp, ajab naised segadusse, tekitades kurnatuse ja ebaadekvaatsuse tunde.
@blogilates So can we stop treating our bodies like fast fashion k thx #beautystandard ♬ Blade Runner 2049 – Synthwave Goose
