ARVAMUS: Lääne sanktsioonid Venemaa vastu on andnud oodatule vastupidise tulemuse

Vene rubla tugevneb ja Vene president Vladimir Putin on kodumaal populaarsem kui varem, kirjutab väljaandes Guardian ajakirjanik ja kolumnist Simon Jenkins.

Lääneriikide Venemaa-vastased sanktsioonid on lähiaja rahvusvahelise ajaloo kõige halvemini läbi mõeldud ja kahjulikum poliitika, märgib Jenkins. Sõjaline abi Ukrainale on õigustatud, kuid majandussõda Moskva režiimi vastu on ebatõhus ja soovimatute sihtmärkide jaoks laastav. Maailma energiahinnad kekivad hüppeliselt, inflatsioon tõuseb, tarneahelad on lagunenud ning miljonid peavad hakkama saama ilma gaasi, teravilja ja väetisteta. Ometi Vladimir Putini barbaarsus ainult süveneb – nagu ka tema mõju oma rahva üle.

Jenkins tunnistab, et Lääne sanktsioonide kritiseerimine talle meeldib. Kaitseanalüütikud on sellel teemal rumalad. Strateegia mõttekojad vaikivad. Suurbritannia oletatavad liidrid Liz Truss ja Rishi Sunak võistlevad omavahel sõjaka retoorikaga, lubades üha karmimaid sanktsioone, aga ilma eesmärgita. Neid, kes suhtuvad sanktsioonidesse skeptiliselt, peetakse „Putini-meelseks” ja Ukraina-vastaseks. Sanktsioonid on lääne ristisõja sõjahüüd.

Venemaa-vastaste sanktsioonide reaalsus on see, et need kutsuvad esile vastumeetmed. Putin võib sel talvel Euroopa külmutada. Ta on vähendanud suurte torujuhtmete nagu Nord Stream 1 tarneid kuni 80 protsenti. Nafta maailmaturuhinnad on hüppeliselt tõusnud ning Ida-Euroopa nisu ja muude toiduainete vool Aafrikasse ja Aasiasse on peatatud.

Suurbritannia gaasiarved kasvavad aasta jooksul kolmekordseks. Peamine kasusaaja on Venemaa, kelle energiaeksport Aasiasse on hüppeliselt kasvanud, viies riigi maksebilansi enneolematusse ülejääki. Rubla on tänavu üks maailma tugevamaid valuutasid, olles alates jaanuarist tugevnenud ligi 50 protsenti. Moskva välisvarad on külmutatud ja oligarhid on oma jahid ümber paigutanud, kuid miski ei viita sellele, et Putin sellest hooliks. Tal pole sellist valijaskonda, kes teda muretsema paneks.

Maailma majanduste vastastikune sõltuvus, mida on kaua aega peetud rahu saavutamise vahendiks, on muudetud sõjarelvaks. Poliitikud NATO laua taga on olnud targalt ettevaatlikud Ukrainale antava sõjalise abi suurendamise suhtes. Nad saavad aru sõjalisest heidutusest. Samas on nad täielikud võhikud majanduse vallas. Selles osas on nad kõik papagoid Dr Strangelove. Nad tahavad pommitada Venemaa majandust „tagasi kiviaega”.

Oleks huvitav teada, kas Boris Johnsoni valitsuskabinetile on kunagi esitatud dokumenti, mis prognoosib Venemaa sanktsioonide tõenäolist mõju Suurbritanniale, kirjutab Jenkins. Arvatakse, et kui kaubandusembargo Venemaad kahjustab, siis sanktsioonid töötavad. Kuivõrd nad otseselt inimesi ei tapa, on need kuidagi aktsepteeritavam agressiooni vorm. Need põhinevad uus-imperialistlikul arusaamal, et lääneriikidel on õigus korraldada maailma nii, nagu nad soovivad. Kuna sanktsioonid on enamasti peale surutud väikestele nõrkadele riikidele, mis peagi tähelepanu alt välja jäävad, on nende eesmärk olnud suures osas hea enesetunde tekitamine.

Selle teemaga on tegelenud Ameerika majandusajaloolane Nicholas Mulder, kes juhib tähelepanu, et viimase 50 aasta jooksul on enam kui 30 sanktsioonide „sõda” avaldanud minimaalset, kui mitte vastupidist mõju. Nende eesmärk on „hirmutada rahvaid oma juhte ohjeldama”. Kui üldse midagi, on neil olnud vastupidine mõju. Kuubast Koreani, Myanmarist Iraanini, Venezuelast Venemaani on kinnistunud autokraatlikud režiimid, tugevnenud eliit ja kaotatud vabadused. Peaaegu kõik maailma diktatuurid on saanud kasu Lääneriikide sanktsioonidest.

Moskva pole väike ega nõrk. Üks teine analüütik, Royal United Services Institute’i Venemaa-ekspert Richard Connolly on kaardistanud Putini reaktsiooni tema suhtes kehtestatud sanktsioonidele pärast Krimmi ja Donbassi hõivamist 2014. aastal. Nende eesmärk oli muuta Venemaa kurssi neis piirkondades ja tõkestada edasist agressiooni. Vaevalt saaks nende läbikukkumine olla silmatorkavam. Sanktsioonide pooldajad vabandavad, et keelud olid liiga nõrgad. Väidetakse, et praegused, võib-olla kõige karmimad, mis ühele suurriigile eales on peale surutud, ei pruugi veel töötada, kuid ilmselt hakkavad aja jooksul tööle. Väidetavalt lõikavad nad Venemaa ära mikrokiipidest ja droonide varuosadest. Loodetakse, et Putin tuleb varsti rahu kerjama.

Kui Putin midagi kerjab, on see lahinguväljal, märgib Jenkins. Connolly kirjeldab, kuidas Venemaa „kohaneb aeglaselt oma uute oludega”. Sanktsioonid on edendanud Venemaa kaubavahetust Hiina, Iraani ja Indiaga. Nendest on kasu saanud „Putini lähiring ja sellega seotud isikud, kes teenivad impordi asendamisest tohutut kasumit”. McDonald’si asukohad üle kogu riigi on asendatud Venemaale kuuluva ketiga nimega Vkusno & totška („Maitsev ja punkt”). Venemaa majandus on küll nõrgem, kuid Putin on tugevam olukorras, kus sanktsioonid loovad Aasias uut majandusvälja, milles Hiina mängib üha suuremat rolli. Kas seda oodati?

Samal ajal on Lääs ja selle rahvas vajunud majanduslangusse. Juhtimine on löönud riikides kõikuma ja ebakindlus levinud Suurbritannias, Prantsusmaal, Itaalias ja USA-s. Gaasinäljas Saksamaa ja Ungari on lähedal Putini pilli järgi tantsimisele. Elamiskulud tõusevad kõikjal. Siiski ei julge keegi sanktsioone kahtluse alla seada. On pühaduseteotus tunnistada oma ebaõnnestumist või ette kujutada taganemist. Lääs on keskendunud agressiooni ajatule irooniale. Lõpuks on selle kõige suurem ohver agressor ise. Võib-olla peaksime siiski sõja juurde jääma, arutleb Jenkins.

Kommentaarid
(Külastatud 650 korda, 1 külastust täna)