Sangar või nats? Ukrainas sõdib venelaste vastu mees, kelle esiisa võitles Soome poolel Talvesõjas

Ukraina lõunaosa sadamalinnas Mariupolis võitleb Azovstali terasetehase suitsevates varemetes kahemeetrine noor mees. Ta on Azovi rügemendi komandör Deniss Prokopenko.

„Võitlus on raske ja verine. Olen uhke sõdurite üle, kes teevad vaenlase vastu üli-inimlikke jõupingutusi. Olukord on äärmiselt raske, aga kõigele vaatamata täidame korraldust vastu pidada,” edastas Prokopenko 4. mail üles võetud videos.

Ligi 30-aastase Prokopenko kätes on praegu paljude inimeste saatus. Venemaa on lubanud vastupanu murda esmaspäevaseks 9. mai võidupühaks.

Mingit väljapääsu pole: laskemoon on otsas ja varustuskanalid suletud.

Kõik teavad, et see on tõenäoliselt nende meeste viimane võitlus. Võib arvata, et need mehed sealt eluga ei pääse, räägib väljaandele Helsingin Sanomat Rootsi riigikaitse kõrgkooli Försvarhögskolan analüütik Ilmari Käihkö, keson lõpetamas raamatut Azovist ja teistest Ukraina vabatahtlikest pataljonidest.

Kes on Deniss Prokopenko? Ukrainlaste jaoks on ta üks sõja värvikamaid sangareid. Venemaa jaoks on ta aga üks neist natsidest, kelle hävitamist on peetud sõja eesmärgiks. Azovi pataljon sai alguse äärmusparempoolsest ühendusest.

Käib propagandasõda: Prokopenko räägib, et Azov kaitsev tehases varjul olevaid tsiviilisikuid, Venemaa hinnangul on aga tsiviilisikud Azovi sõdalaste pantvangid.

Enne sõda oli Prokopenko noor inglise keele õpetaja Kiievis. Ta lõpetas kohaliku ülikooli, kus õppis saksa filoloogiat. Venemaa-vastase võitlusega liitus Prokopenko Krimmi hõivamise ajal. Põhjus on soomlaste jaoks huvipakkuv – nimelt võitles noormehe vana-vanaisa Talvesõjas.

Azovi enda ajakirjas Must Päike märgib Prokopenko 2015. aastal, et tema Karjalast pärit vana-vanaisa võitles Suojärvi juures soveetide vastu. Ainult üks pere poegadest, Prokopenko 9-aastane vanaisa jäi sõjas ellu. Prokopenko räägib väljaandes, et just oma Karjala juurte tõttu liitus ta Azovi vabatahtlike pataljoniga.

Prokopenko rääkis väljaandes, et jätkab sama sõda, ainult teisel rindel – see on sõda Kremli okupatsioonivõimu vastu. Ta ütles, et vanaisa vihkas kommunismi, bolševismi ja soveete. Ta kaotas kõik oma vennad, terve suguvõsa, rääkis Prokopenko 7 aastat tagasi antud intervjuus.

Neid andmeid on raske kontrollida, aga Ukraina armee koolitaja Andrii Ryženko räägib, et on Prokopenkoga kohtunud aastate jooksul korduvalt Azovi pataljoni õppustel. Ta on kursis Prokopenko Karjala-päritolu ja sellega, et ta oli enne sõda koolis inglise keele õpetaja.

Ryženko sõnul on Prokopenko ohvitserina Ukraina parim taktikalise taseme komandör, kes usub alluvate endi algatusvõimesse. Sõdurina on Prokopenko tõusnud jalgpallifännist vabatahtlikuks võitlejaks, majoriks ja nüüd lõpuks rügemendi ülemaks. Märtsikuus omistati talle Ukraina kangelase aunimetus.

Prokopenko edastab intervjuus idealiseeritud seisukoha, et Soome, Baltimaad ja teised idabloki riigid on võidelnud ühiselt Venemaa vastu. See on analüütiku Ilmari Käihkö väitel Ukrainas üldlevinud arvamus.

Kuigi Deniss Prokopenko ei pääse ilmselt kunagi Azovstali katakombidest välja, on ta siiani veel elus. Azov avaldas tema video viimati kolmapäeval, 4. mail. Kas temaga on võimalik ühendust saada?

Helsingin Sanomate ajakirjanik saatis Deniss Prokopenko kanalile Telegramis vastava küsimuse. Sellel vastati: „Vabandust, aga praegu on kiire. Räägime hiljem.”

Varsti pärast seda saabus veelgi kummalisem sõnum: „Ma tahaks rääkida olukorrast Azovstalis ja pettusest Ukraina presidendi kantseleis. Räägime sellest hiljem.”

Kui ajakirjanik püüdis saada asja kohta selgutusi, tuli vastus: „See on kõik väga raske.”

Kui vastaja polnudki Prokopenko, võis mõni teine Azovi liige viidata pettusele presidendi kantseleis. Azov on mitmel korral teatanud, et Ukraina oleks saanud sõdurid sealt välja, kui seda oleks tahetud.

Nüüd aga selgub, et sõdurid jäeti tehasesse saatuse hooleks. Azovi ülema asetäitja Svjatoslav Palamar ütles neljapäeval Vene opositsiooniväljaandele Novaja Gazetal, et vastu suudetakse panna veel paar päeva. Enne seda üritab ÜRO tsiviilelanikud välja tuua.

Palamar märkis, et palutakse välja tuua haavatud. Valitsus pole midagi teinud selleks, et sõdurid elus hoida. Kui aga tsiviilelanikud välja saab, siis saab surra puhta südamega. „Võitleme, mida muud me saame teha,” märkis Palamar.

Azovi võitlejaid koolitanud Ryženko arvab, et nad ei anna kunagi alla ning võitlevad „viimase veretilgani”. Sel on mitu põhjust.

Esiteks on hea, kui vastupanu üleval hoitakse, kuigi see ei pruugi lõppeda võiduga. Mida kauem jätkub võitlus, seda kauem on Vene väed kinni Mariupolis.

Teine põhjus on seotud Azovi mainega Venemaal: just neid pidas president Vladimir Putin silmas „natside” all, kes on Ukraina endale allutanud. Kui Vene televisioonis räägitakse Mariupoli pommitamisest, siis on juttu vaid Azovi sõduritest, tsiviilelanikke ja Ukraina muid üksusi ei mainita.

Azovist on tehtud Ukraina sõja peamine vastane, räägib analüütik Ilmari Käihkö. On arusaadav, et nad ei alistu. Azovi võitlejad teavad, et nad on Venemaal demoniseeritud ja dehumaniseeritud. Neile vaevalt et armu antakse ja neid ootaks seal hirmus surm.

Prokopenko on isiklikult kantud Venemaa vaenlaste nimekirja. Venemaa andmetel on ta osalenud „massimõrvas, vargustes, röövides ja tsiviilelanike tapmises”.  Azovi võitlejatel on alati varuks üks kuul juhuks, kui mingeid muid võimalusi enam pole.

Kas Prokopenko ja tema rügemendi liikmed on siis natsid, nagu Venemaa väidab? Selliseid väiteid võib pidada sõjapropagandaks ja Ukraina ongi seda ametlikult väitnud. Azovist on saanud terve Ukraina sümbol. Azovi sõdalasi peetakse maailma parimateks.

See ei muuda asja, et soovi korral võib Azovi puhul kergesti leida tõendeid natslusest. Azov on loonud visuaali, mis meenutab natslust. Kasutatakse natsisümboolikast pärit Wolfsangeli vappi, ajakiri kannab nimetust Must Päike ja korraldatakse tõrvikurongkäike. Ühenduse esimene juht Andrii Biletski on avalikult äärmusparempoolne.

Azovis on nende sümbolite abil loodud oma paganlik natsi-mütoloogia. Vähemalt osa Azovi võitlejatest näevad välja nagu natsid, räägib analüütik Ilmari Käihkö.

Seda üksust või selle rügementi juhib nüüd Prokopenko. Viimastel aastatel on siiski natsi-sümboolikat vähemaks võetud, kuna Azovi rügement on osa Ukraina armeest, mistõttu tahetakse seotust äärmusparempoolsusega vähendada.

Wolfsangeli vapp on endiselt Azovi lipul, aga musta päikest kasutatakse vähem, räägib Stockholmi Ida-Euroopa keskuses Ukraina äärmusparempoolsust uuriv analüütik Andreas Umland. Natsisümboolikat enam nii palju ei kasutata ja kui kasutatakse, siis pole teada, mida selle all mõeldakse. Ning sel pole ka enam tähtsust, sest Azov on Ukraina sõjaväe osa, märgib Umland.

Prokopenko kohta ei oska Umland öelda, mis on tema poliitilised vaated. On teada, et ta on olnud Azovis algusest peale. Ta oli üks pataljoni asutajatest 2014. aastal. Tookord olid Azovil ka selgelt rassistlikud tunnused, lisab Umland. Hiljem eraldusid poliitiline ja sõjaline suund.

Prokopenko on Umlandi sõnul üks vastuolulisematest juhtidest, sest tema taust on poliitiline. Samas on võimalik, et ka tema seisukohad on aastate jooksul muutunud.

Prokopenko ise räägib, et liitus Azoviga jalgpalliklubi Kiievi Dünamo toetajate kaudu. See ühendab paljusid Azovi võitlejad. Pataljonile panid aluse jalgpallihuligaanid. Ilmari Käihkö väitel on see asjaolu päris šokeeriv. Need on inimesed, kes on harjunud vägivallaga. Kui tuleb sõda, rakendavad sellised inimesed vägivalda meelsamini.

Umlandi sõnul liitusid jalgpallifännid ehk Ultrad Azovi tegevusega pärast seda, kui oli liitunud Ukraina natsiorganisatsioon Patriot Ukraine. Nad olid samuti rahvuslased, aga nad polnud sellised ideoloogilised natsid nagu Patriot Ukraine.

Teisest küljest on Prokopenko seotud Azovis sellise divisjoniga nagu Borodatš, mis esineb natsi-ideoloogiaga päris avalikult sotsiaalmeedias. Üksus kasutab habemega versiooni natsi õhujõudude surnupealuu sümbolist. Mõnedel liikmetel on piltide peal seljas Waffen SS särgid.

Prokopenko tunnistas ise 2015. aastal ajakirjas Must Päike, et oli üks divisjoni neljast asutajast. Ta on osalenud üritustel, millel austatakse divisjoni langenud liikmete mälestust.

Azovi tegevust põhjalikult uurinud ukraina-ameerika uuriv ajakirjanik Oleksi Kuzmenko imestab mõnede Lääne analüütikute ettevaatlikku suhtumist natslusesse Ukrainas. Uuriva ajakirjanduse organisatsioonis Bellingcat töötanud Kuzmenko ei usu, et Azovis oleksid poliitiline ja sõjaline suund teineteisest lahus.

„Prokopenko on komandör rügemendis, mis kasutab jätkuvalt sümboleid, mis räägivad enda eest,” märgib Kuzmenko. „Need, kes väidavad, et Azov pole seotud natslusega, lubavad endale küllalt vaba ümbekäimist tõega. Teisisõnu ei ole need väited kooskõlas faktidega.”

Kuzmenko väitel on seos üsna selge. Azovi rügement koolitab jätkuvalt Azovi noorteliikumist. Azovi värbamiskeskus asub samades ruumides poliitilise ühendusega. „Nad on sõjasangarid, aga samal ajal on selge, et Azov on äärmusparempoolne ühendus, mis on mõjutanud Ukraina ühiskonda,” märgib Kuzmenko.

Kuzmenko lisab, et tema jaoks pole probleemi, et need kaks asja vastavad tõele. Samas ei pea ta õigeks seda, et Azovit püütakse nüüd ilustada ja Läänele söödavaks teha pelgalt seepärast, et nad Ukrainat kaitsevad.

Ilmari Käihkö on püüdnud uurida ukrainlastelt, mis nad arvavad Azovi seotusest natslusega. Vastus on, et selline seostamine inimestele ei meeldi. Ukrainlasi pigem ärritab see, kui Lääne meedia üritab nuhkida sõdurite mõttemaailmas ja lisada sellega usutavust Vene propagandale.

Üks ukrainlane vastas Käihköle, et poliitika on puhas pask. Sel pole mingit tähendust praegu, kus ukrainlased võitlevad Venemaa vastu. Käihkö tõdeb, et sõjas riigi-sisesed vastuolud kaovad. Nii nagu ei saa Putin karistada Butšas tsiviilelanikke tapnud ja vägistanud Vene võitlejaid, ei saa Ukraina ette heita Azovi võitlejatele nende äärmusparempoolseid vaateid.

„Talvesõja ime polnud ainult see, et Soome suutis end kaitsta, vaid ka see, et soomlased muutusid ühise vaenlase vastu rahvana ühtseks. Sama toimub nüüd Ukrainas,” märgib Käihkö. Ta rõhutab, et Putini jutt „natside juhitavast Ukrainast” on igal juhul jama. Ukrainas pole äärmusparempoolsed saanud kunagi märkimisväärset rolli poliitikas. Natsionalism on Ukrainas pead tõstnud, kuna Putin ründas ja aitas sellega kaasa äärmusparempoolsete ideede levikule. Kui keegi on ühendanud ukraina rahva, siis on see Putin, leiab Käihkö.

‼️Термінове звернення від командира полку «Азов» підполковника Дениса Прокопенка, з приводу ситуації на заводі «Азовсталь». pic.twitter.com/a3E3B4W7iX

Kommentaarid
(Külastatud 1,107 korda, 1 külastust täna)