Soome väljaanne Helsingin Sanomat on teinud ülevaate sellest, mis toimus Kiievist ligi 50 kilomeetrit põhja pool asuvas Dõmeri asulas pärast Vene vägede sissetungi.

Dõmeris on veidi alla 6000 elaniku. Venemaa okupeeris Dõmeri vahetult pärast rünnaku algust. Okupatsioon kestis kuni märtsi lõpuni.

Kui venelased saabusid, loendas Dõmeri elanik Ljudmõla masinaid. Tanke, soomukeid ja muid sõjamasinaid oli kokku 240. Venelased võtsid tulles ära nii elektri kui interneti. Toidupoe seina sisse lõhuti tankitoruga auk.

Ligi pool tundi enne venelaste tulekut olid Ukraina väed laskunud õhku sillad. Eesmärk oli kaitsta 50 kilomeetri kaugusel asuvat Kiievit, ja see töötas. Vene vägede kolonn jäi seisma jõe ääres.

See tähendas, et Vene väed jäid Dõmerisse. Esimesest päevast peale käisid nad ukselt uksele ja korjasid ära telefonide SIM-kaardid, tahtsid näha telefone ja vaatasid läbi sotsiaalmeedia kontod. Ljudmõla perelt viidi ära kaks lauaarvutit ja kaks sülearvutit. Naabritelt võeti ära auto.

Ülakeha tuli kontrolli ajal paljaks võtta. Venelased otsisid isamaalisi tätoveeringuid ja siniseid plekke. Kui kasutatakse palju relva, siis jäävad teatud kohtadesse sinised plekid.

Ljudmõla räägib, et nende peret koheldi normaalselt. Osa sõdureid arvasid, et nad on rahuvalvajad. Kõik sõdurid aga polnud head. Dõmeris sai kurikuulsaks üks rohelise katusega valge maja. Seal on aknatehas ja sealses keldris pandi toime koledaid asju.

Dõmeri elaniku Juri hoovist on näha see valge maja. Juri tegeleb autodega, tal on garaažis must Mercedes ja sinine Žiguli. Ta räägib, et kui venelased tulid, siis lasti maha kõik koerad. Siis lasti õhku aknatehase väravad.

Okupatsiooni ajal lasti Dõmeri elanikel välja liikuda, kui nad ei vaatanud sõdurite poole ja kandsid valget paela. See oli venelaste tunnusmärk. Valge pael näitas, et oldi rahul vene võimuga.

Juril oli valge pael jala peal, kui ta aknatehasest möödus. Väravatest sõitis sisse autosid. Autodel oli mingi tehnika, aga täpselt polnud võimalik aru saada. Osa kohalikke rääkis, et tehases oli laskemoonaladu, aga Juri ei oska seda täpselt öelda.

Tehase ligidal on kümmekond maja. Mõnel õhtul käis väljas lahing Vene ja Ukraina vägede vahel. Eramajad olid keset rindejoont.

Juri räägib, et kodumaja ligidale maandus ligi 60 suurtükimürsku. Aknad on katki, seinad auklikud. Hoov oli täis pommikilde. Juri näitab, et tehase akendel oli snaiper.

Aknatehase lähedal elavad Valeri ja Irõna räägivad, kuidas sinna viidi naabreid. Nad räägivad, kuidas venelased tulistasid lihtsalt nalja pärast. Kui neile keegi ei meeldinud, siis viidi kaasa tehasesse. Sinna võis sattuda täiesti juhuslikult.

Venelaste sealoleku ajal tehase väravas olnud Vladislav räägib, et ta on ise samuti venelane, seetõttu teda ei puututud. Tal pole isegi passi, ta on Ukrainas elanud ilma dokumentideta paarkümmend aastat. Esimestel öödel, kui venelased tulid, siis äratati ta üles ja küsiti, kes ta on.

Vladislav räägib, kuidas kinni võetud inimesi hoiti siniste uste taga. See pole kelder, vaid pigem kompressoriruum. See on madala laega ruum, ligi 40 ruutmeetrit. Sellel ruumil pole aknaid. Põrandal on näha madratseid ja tekke. Vange oli seal 40 ringis. Enmus olid mehed, üks oli naine, kelle nimi oli Julia.

Vladislav räägib, et venelased võtsid küll inimesi kinni, aga need venelasi eriti ei huvitanud. Neile ei antud algul süüa ega juua. Vangid tegid häda tühjadesse tünnidesse, mõned lasid püksi. Ruumis oli kole hais, seda on siiani tunda. Venelased oleks nad ilmselt sinna jätnudki surema. Vladislav küsis, kas saab tuua vangidele toitu, mõne päeva pärast anti talle luba. Vangidel ei lubatud püsti tõusta ega ringi liikuda. Kui liikumist nähti, siis tulistati või löödi metallkepiga.

Oleksandr, kes veetis 6 päeva selles ruumis, rääkis, kuidas ta töötas elektrikuna ja elas aknatehase lähedal. Tal on naine ja kaks last, 9- ja 14-aastased poisid. Kui Dõmer oli olnud nädala okupeeritud, ütles naine, et peaks põgenema. See oli suur risk, aga teoreetiliselt võimalik.

Naine oleks tahtnud minna Kiievisse, aga sinna oli liiga palju maad. Sillad olid õhku lastud ja liikuda tuli jalgsi. Nad otsustasid minna naaberkülla Rovõsse.

Kui nad olid minekule sättinud, nägi Oleksandr hoovi kohal Vene drooni. Sellel oli väike kaamera ja mees aimas halba. Ta hakkas kahtlustama, et venelased ei laseks neid kõiki minema. Ta ütles naisele ja lastele, et nemad läheksid, tema jääb. Naine ja lapsed läksid minema.

Perel oli hani, mõned pardid ja kanad. Ta oli linde toitmas, kui maja kõrval peatus soomuk. Sealt tuli välja 7 sõdurit. Naine ja lapsed olid lahkunud vaid 20 minutit varem. Oleksandr arvas, et sõdurid otsivad teda, aga ta pole kindel. Ta heitis pikali, aga sõdurid hüüdsid, et tõuse üles. Ta käsutati keset maja hoovi põlvili.  Jalad pidid olema taga risti ja käed kukla taga. Pilk pidi olema maha suunatud.

Oleksandr oli kuulnud, et Vene sõdurid viivad nooremaid mehi kaevama tunneleid kuhugi, kust enam tagasi ei tulda. Seetõttu ütles Oleksandr kohe, et tal on jalad haiged. Ta lootis, et invaliidi ära ei viida. Tal seoti käed teibiga kinni ja viidi autoga tehase juurde. Müts tõmmati silmade peale ja seoti teibiga kinni. Pärast seoti käed ja jalad uuesti kinni.

Ülekuulamisel väideti, et Oleksandr ja teised kinnivõetud on Ukraina armee suurtükiväelased, aga tegelikult nad seda ei olnud. Enamus neid vange olid kodust kinni võetud. Ruum, kuhu vangid pandi oli jääkülm. Oli märtsikuu ja ilm oli veel pakaseline. Seal oli võimatu aru saada, kas oli päev või öö. Kadus ajataju.

Kui uks pandi lukku, siis rääkisid vangid enda kohta. Noorim oli 17-aastane ja vanim ligi 70. Tal oli diabeet ja jalad hakkasid paiste minema. Mõned olid rekkajuhid Luhanskist ja Donetskist. Kõik olid mehed, oli ainult üks naine. Tema nimi oli Julia ja ta oli töötanud Punases Ristis.

Siis hakati inimesi üle kuulama. Ühel 19-aastasel noormehel oli tätoveering Ukraina vapiga. Tema viidi ära ja ta enam ei naasnud.

Kolmel esimesel päeval ei toodud vangidele toitu ega vett. Siis tõi keegi neile kana ja küpsiseid. See keegi oli Vladislav, aga Oleksandr seda ei teadnud.

Viiendal vangistuse päeval aeti nad välja ja valiti välja viis meest. Nad olid nooremad, kuna midagi pidi kaevama. Need mehed enam tagasi ei tulnud.

Oleksandr arvab, et ta tegi hästi, et rääkis, et jalad on haiged. Jalad pole päris terved, aga ta liialdas. Kui naaberkülast inimesi juurde toodi, siis oli Oleksandr üks esimestest, kes välja lasti. Ta läks tagasi koju. Kodulinnud olid näljas, mees andis neile kohe päevalilleseemneid süüa.

Siis kaevas mees omale aeda augu, kattis selle laudadega, ja läks sinna magama.

Dõmeri tehases toimunust on möödas kaheksa nädalat. Inimesed ei taha seal toimunust eriti rääkida. Räägitakse, et juhtus midagi väga halba, aga mida, sellest ei taheta rääkida. Võibolla ei räägita sellest kunagi.

Dõmeris toimunut uuritakse teadaolevalt osana suuremast kuritegude koosseisust. Reuters on rääkinud ka vangis olnud Juliaga, kes viidi koos ühe mehega Valgevenesse ja nad vabanesid hiljem sõjavangide vahetuse käigus.

ÜRO inimõiguste nõukogu otsustas neljapäeval alustada uurimist Vene vägede poolt toime pandud kuritegude osas Ukrainas. Ukraina prokuratuuri andmetel on kahtlusaluseid ligi 11 000. Kiievi piirkonnast on viimaste nädalate jooksul leitud ligi 1000 surnukeha.

Oleksandr sai hiljem teada, et tema kinnivõtmise päeval olid naine ja lapsed pääsenud naaberkülasse. Venelased olid lasknud neil minna. Nüüd elab terve pere taas koos oma majas aknatehase lähedal. Vene väed lahkusid Dõmerist märtsi lõpus. Oleksandr räägib, et teda on üle kuulanud Ukraina võimud, samuti sõjakuritegude uurijad. Ta räägib, et on õnnelik, et nii läks. Butšas ja Irpinis oli olukord palju hullem.

Oleksandr räägib, et Dõmeris oli erisuguseid Vene sõdureid. Osa olid normaalsed, osa aga täiesti segased. Kõige hullemad olid nn kadõrovlased ehk tšetšeenid ja need, kel olid Vene eriteenistuse FSB embleemid.

Osa sõdureid olid väga lihtsad. Näiteks nende piirkonnast viidi ära vaid vanad televiisorid, uuemaid lameekraaniga telekaid ei puututud. Nad võtsid kaasa elektritrellid, aga mitte laadijaid. Lisaks viidi ära pesumasinad ja arvutid.

Pärast vabanemist oli Oleksandr hirmul kolm nädalat. Ta kartis, et venelased tulevad uuesti tema järele. Ükskord nad tulidki tagasi, aga mitte tema järele, vaid küsisid, kas majas on sauna. Ei olnud.