Venemaa rünnak on kestnud 60 päeva – Soome asjatundja ei näe veel peatset lõppu

Venemaa rünnak Ukraina vastu on kestnud 60 päeva ja Soome asjatundja ei näe sellele peatset lõppu. Venemaa keeldub seda nimetamast sõjaks, vaid räägitakse erioperatsioonist.

Venemaa ründas Ukrainat igast võimalikust suunast: põhjast, idast ja lõunast. President Volodõmõr Zelenski juhtimisel on Ukraina suutnud ülekaalukale vastasele vastu panna, vahendab Helsingin Sanomat.

Ukrainas on kehtestatud eriolukord ja Zelenski kirjutas alla määrusele üldmobilisatsiooni kohta. Lapsed ja naised põgenesid kodumaalt.

Esimestel päevadel arutati, kas Venemaal õnnestub välksõda ehk Ukraina vägede alistamine ja suurte alade kiire hõivamine.

Vene väed suundusid Ukraina suuremate linnade peale: pealinna Kiievi, Ukrainas kirdeosas asuva Harkivi ning Dnepri ääres asuva lõunapoolse Hersoni suunas. Asjatundjate väitel üritas Venemaa lüüa Ukraina mööda Dneprit kahte ossa. Eesmärk oli Ukraina valitsuse kukutamine ja asendamine venemeelse nukuvalitsusega.

Ukrainat kritiseeriti selle eest, et valmistumine Venemaa rünnakuks oli liiga kehv ning mobilisatsioon hilines.

Algul õnnestus Venemaal haarata suured alad Ukraina põhjaosas Kiievi ümbruses, Ida-Ukrainas Donbassi piirkonnas ja Lõuna-Ukrainas Aasovi mere ääres.

Kui sõja kestusest hakati rääkima päevade asemel nädalates, siis Venemaa rünnak takerdus. Üks näide oli kilomeetrite pikkune kolonn, mis suundus Kiievi peale.

Venemaa ründas üha rohkem ka Ukraina lääneosa. Pommitati põhiliselt tsiviilobjekte, kuigi Venemaa väitis, et pommitab ainult militaarobjekte.

Välksõda ebaõnnestus. Vene väed kandsid suuri kaotusi ja aprilli algul tõmbas Venemaa väed Kiievi alt välja. Sõja algul kätte võidetud Tšernobõli tuumaelektrijaama sarnased objektid tuli käest ära anda.

Enne seda olid Ukraina väed ajanud vaenlase välja Harkivist ja Mõkolaivist. Merel kaotas Venemaaa aprilli keskel lipulaeva Moskva.

Kui Vene väed taandusid Kiievi alt, leiti maha jäetud linnadest nagu Butšast tsiviilelanike suhtes toime pandud jõhkrutsemisi.

Venemaa saavutas kõigele vaatamata edu Ukraina ida-ja lõunaosas. Donbassis ehk Donetski ja Luganski oblastites haaras Venemaa kontrolli suurte alade üle. Lõuna pool jõudsid Vene väed Hersonini välja.

Sõja võtmekohaks sai sadamalinn Mariupol, mille Vene väed aeglaselt, aga järjekindlalt Ukraina vägede käest kätte võitlesid. Praegu on Ukraina väed linnas vaid Azovstali terasetehase territooriumil.

Aprilli keskel alustas Venemaa nõndanimetatud suurrünnakut Ukraina idaosas. Venemaa koondas kõik väed Ukraina idaossa ja üritas seal edasi liikuda.

Võitlus on muutunud juba mitmeks nädalaks rindesõjaks, mis polnud Venemaa eesmärk. Ukraina kaitseb vapralt kõiki piirkondi, aga seni pole õnnestunud vasturünnakud, et vaenlane välja ajada.

Sõda on kestnud 60 päeva ja üle 5 miljoni ukrainlase on kodumaalt lahkunud. Mitmed Ukraina linnad on pommirünnakutes hävinud. Hukkunud on tuhandeid, võimalik et ka kümneid tuhandeid võitlejaid. Ukraina tsiviilelanikke on samuti hukkunud tuhandeid, ainuüksi Mariupolis üle 20 tuhande inimese.

Olukorras, kus sõjategevus pole viimasel ajal liikunud ei ühes ega teises suunas on hakatud spekuleerima, kui kaua võib selline olukord kesta. Kui mitu kuud sõda veel kestab?

Kahjuks näib nii, et selline olukord võib kesta veel pikalt, leiab Soome riigikaitse kõrgkooli sõjanduse osakonna juhataja kolonel Petteri Kajanmaa.

Kajanmaa samas meenutab, et vaid päev enne Venemaa rünnaku algust prognoosis ta, et ei usu Venemaa rünnakut. Ta sõnab, et strateegiliselt polnud sellel mingit mõtet. Oli näha, et sellise rünnakuga ei saavutata midagi. See oli suur üllatus, et Venemaa ründas Ukrainat mitmest suunast nii võimsalt, rääkis Kajanmaa.

Kajanmaa tunnistab, et esimestel päevadel peeti võimalikuks, et Venemaal õnnestub Ukraina vallutada mõne päevaga. Venemaa kordas operatsiooni, mille teostas USA Iraagis 2003. aastal. Eesmärgi saavutamiseks oleks tulnud alistada Ukraina väed ja tungida sügavale vastase territooriumile. See aga ebaõnnestus ja Venemaal ei õnnestunud saada kontrolli Ukraina õhuruumi üle.

Kajanmaa sõnul oli üks suuremaid valearvestusi Ukraina võitlustahte alahindamine. Venemaa arvas, et Kiievi valitsus põgeneb ja annab alla ning seetõttu on võimalik riik kergesti alistada.

Otsustavaks sai Kajanmaa sõnul see, et Venemaa eesmärk oli sõjalise vallutuse asemel okupeerimine, milleks aga puudusid eeldused. Ta loetleb Venemaa vigu: väeosad olid laiali liiga suurel territooriumil. Esimestel päevadel sügavale Ukrainasse sisenenud üksused olid liiga kergelt varustatud. Varustamine oli nõrk, mistõttu kadus võitlustahe.

Praeguse olukorra ja tuleviku osas on Kajanmaa väga ettevaatlik hinnanguid andma. Venemaal on operatsioonis kasutada 70-80 pataljoni suurust üksust, sõja algul oli neid 130 ringis. Sellest aga ei piisa Ukraina vallutamiseks. Rusikareegel on see, et ründajal peab olema kolmekordne ülekaal. Praegu pole Venemaal isegi kahekordset ülekaalu. Ukraina aga tugevneb kogu aeg, kui koolitab reservist uusi võitlejaid ja saab Läänest uut relvastust.

Teisalt: Ukrainal pole jõudu suureks vasturünnakuks. Selleks vajalikke üksusi on vaid käputäis ja need on Ukraina „kaitse lukk”, mida ei taheta niisama kulutada.

Kajanmaa leiab, et Venemaa soovib vallutada suurema ala kui Donbass, aga selleni on veel aega. Vene üksused väsivad ja uusi pole peale tulemas. Nõnda jääb rinne praegusele kohale seisma.

Kajanmaa märgib, et Venemaal pole võimalik kasutada enam oluliselt rohkem väeüksusi, kui just strateegiat ei muudeta. Sõjaväepiirkonnad on tühjenenud, välja arvatud tagavaraväed. Mobilisatsiooni ja reservväelaste kutsumist ei saa läbi viia, kuni Venemaa pole ametlikult sõjas, vaid teostab „erioperatsiooni”.

See vajab suurt muutust, et Venemaa hakkab oma rahvale maha müüma mõtet, et praegune rünnak on tegelikult sõda, mis vajab rahva poolehoidu. Samas võib Venemaa välja mõelda misiganes põhjenduse, kui seda soovib. Just selle tõttu on Ukraina olnud väga ettevaatlik Venemaa territooriumil tegutsedes, et millekski selliseks mitte alust anda, räägib Kajanmaa.

Mingit vaherahu samuti tõenäoliselt lähiajal ei sünni. Kajanmaa tsiteerib konfliktide lahendamise organisatsiooni CMI juhti Janne Taalaneni, kelle sõnul pole rahuläbirääkimisteks eeldusi. Rahu küsimusi lahendatakse praegu lahinguväljal.

Selleks peab toimuma mingi suurem muutus, et hakataks läbi rääkima. Võitlus jääb seisma siis, kui kumbki osapool ei pea võimalikuks eesmärkide saavutamist. Teine võimalus on ühe osapoole langemine, mis on praeguses olukorras vähetõenäoline.

Seetõttu pole Kajanmaa prognoos eriti lohutav. Ta prognoosib, et ees ootab pikaajaline kriis. See on küllalt hirmutav, et Euroopat ootab samasugune olukord nagu on Lähis-Idas, märgib Kajanmaa. Liibanoni ja Iisraeli vahel pole samuti rahu, riigid on sõjas, kuigi igapäevast sõjategevust ei toimu.

Kommentaarid
(Külastatud 355 korda, 1 külastust täna)