Ukraina sõjanduse asjatundja dr Taras Kuzio toob väljaandes UK Defence Journal välja kuus põhjust, miks Ukraina võidab ja Venemaa kaotab selle sõja.

Enne Venemaa rünnakut Ukraina vastu olid paljud Lääne asjatundjad sama arvamusel kui Kreml, et Ukraina annab kiiresti alla ja pealinn Kiiev võetakse ära paari päevaga. Elu on näidanud, et nad eksisid.

On kuus põhjust, miks peaks valmis olema Venemaa kaotuseks.

Esimene faktor on korruptsioon. Kuigi meedias on palju räägitud korruptsioonist Ukrainas, kahvatub see võrreldes kleptokraatliku korruptsiooniga selles maffiariigis, mille Putin on loonud paarikümne aasta pikkuse võimuloleku aja jooksul.

Lääne asjatundjad pole arvestanud sellega, kuidas korruptsioon on takistanud reforme Vene armees pärast 2008. aasta rünnakut Gruusiale. Kallis Vene sõja tehnika jäi porisse kinni, sest odavad Hiina rehvid ei suutnud kanda rasket koormat. Vene veokid olid samuti odavad ja ei suutnud kanda tehnikat väljaspool maanteid.

Korruptsioon on mõjutanud logistikat, mis on iga armee selgroog. See muutis Vene väeosade varustamise võimatuks. Kremli koka Jevgeni Prigožini valmistatud toidumoon oli 7 aastat tähtaja ületanud. Kiievi oblastit okupeerinud nälgivad sõdurid olid sunnitud sööma surnud koeri. Sõdurite meditsiinivarustus oli aastast 1978, aegunud nõukogude varustus, millest polnud kasu lahinguväljal haavade lappmiseks.

Teine faktor on see, et Ukraina ohvitsere on kahe aastakümne jooksul koolitatud NATO sõjaväeakadeemiates alates sellest ajast kui Ukraina liitus 1994. aastal programmiga Partnership for Peace Programme (PfP).

Alates 2014. aasta kriisist on 8 NATO liiget pakkunud õppusi Ukraina instruktoritele, kes on olnud võimelised teisi välja õpetama. 8 aasta jooksul on NATO ja selle liikmed igal aastal vähemalt 10 000 võitleja osalusel aidanud asendada nõukogude-aegse käsuahela Lääne juhtimisstruktuuriga, kus sõdureid õpetatakse mõtlema oma peaga.

NATO õppustega loodi Ukrainas sellised mittekoosseisulised ohvitserid, keda Vene vägedel pole. Sellised mittekoosseisulised ohvitserid on ühendusilüli kõrgemate ohvitseride, keda lahinguväljal ei näe, ning seersantide ja sõdurite vahel. Selliste mittekoosseisuliste ohvitseride puudumise tõttu on Vene kindralid pidanud ise minema lahinguväljale ja neist 8 on Ukraina sõjas surma saanud.

NATO on ühtlasi loonud sellise käsuahela, kus kõrgemal tasemel tehtud lahingulised eesmärgid edastatakse allapoole nii, et neid on võimalik täita paindlikult. Vene relvajõududes on palju rohkem paika pandud hierarhia ja on seetõttu vähem paindlikud, mistõttu neid on Ukraina väeosadel kergem rünnata.

Vene sõjaväeline taktika pole nõukogude ajast alates palju muutunud ja on seetõttu ettearvatav. Sellele vastupidiselt kasutavad Ukraina väed üllatusmomente, kus rünnakute ja piiramistega tekitatakse kaos, paanika ja põgenemine Vene väeosades. NATO sõjatehnika nagu tankitõrjerelvad, Stingerid, Javelinid ja Türgi Bayraktari droonid sobivad ideaalselt sellistele autonoomsetele ja kiiresti liikuvatele väeosadele ja eriüksustele, kes saavad neid kasutades hävitada suures ulatuses vaenlase võitlejaid ja sõjatehnikat.

Aserbaidžaan 2020. aastal sõjas Armeeniaga ja nüüd Ukraina Venemaa vastu on esimesed riigid, mis on kasutanud sõjategevuses ulatuslikult droone. Võrreldes Türgi Bayraktariga on Vene droonid kehvemate optiliste võimetega, et sihtmärke välja selgitada ja kehvema sõjalise võimekusega. Ukraina ja Türgi teevad relvastuse arendamisel koostööd, seda ka droonide osas.

Lääne tehnikat täiendatakse Ukrainas. Neptuni rakett, mis uputas lipulaeva Moskva koos 500 meremehega pardal oli Ukrainas tehtud. Ukraina oli juba nõukogude ajal oluline sõjalis-tööstusliku kompleksi osa ja maailma suurim relvatehas asub Ukrainas Dnipro linnas.

Kolmas faktor on see, et Ukraina pole lasknud Venemaal õhus domineerida. Türgi on ukrainlased välja õpetanud Bayraktari droone kasutama.

Lisaks on Ukraina pilootidel, keda on vähem kui Vene omasid suurem autonoomia ja nad on suutnud vastu seista Venemaa suuremale õhujõule, tulistades alla 300 hävitajat, pommitajat ja kopterit.

Neljas faktor on eriüksused. Ukraina eriüksused on välja õpetatud NATO standardite kohaselt ja neil on tipptasemel relvastus. Seda väljaõpet on täiendanud 8 aastat kestnud sõjategevus Vene vägede ja eri tüüpi hübriidsõjategevus Ukraina idaosas. Ukraina eriüksused ja merejalaväelased hoiavad siiani enda käes Mariupoli sadamat.

Viies faktor on Ukraina aastakümnete pikkune kogemus küberneetikas (see oli oluline nõukogude-aja tuumarelvade jaoks) ja tugev IT-sektor, mis on suutnud jälgida Vene sidevahendeid, mis on väga nõrgad, osalt kasutatakse mobiilsidet. Ukraina sõjaväeluure ja vabatahtlikud häkivad Vene sõjaväelist infovahetust ning saadud infot kasutatakse rünnakute planeerimisel. Ukraina luuret täiendab NATO ja USA satelliitide info.

Kuues faktor on NATO koolituse ja Ukraina demokratiseerumisega kaasnenud austus sõdurite vastu, mida pole olnud nõukogude ega Vene armees. Ukrainlaste moraal on kõrge. Vene sõdurid ei tea, miks nad Ukrainas sõdivad, see toob kaasa moraali languse ja kuritegevuse, nagu ulatuslikud rüüstamised.

Nõukogude ja Vene armees pole kunagi olnud sõjaväelastel ID-tunnuseid, kuna hukkunute arv pole oluline. Pärast 2014. aastat võeti need kasutusele Ukraina sõjaväes. Vene armeed ei huvita lahinguväljal hukkunud ning surnukehadele Ukrainasse järgi ei tulda. Samas austatakse Ukraina linnades ja külades neid Ukraina sõdureid, kes on hukkunud.

Ukraina sõdib 21. sajandi sõda 20. sajandi Vene armee vastu. See ongi põhjus, miks Ukraina võidab ja alistab Venemaa.