Hobusejuhina töötav soome naine Minna (nimi muudetud) räägib, et vägistamised, vaimne ja füüsiline vägivald ning kiusamine on ratsaspordis tavalised.
Minna alustas hobustega tegelemist 9-aastaselt ja tegutses samas tallis üle kümne aasta. Talli juhtiunud treener oli talle nagu isa eest. Minna koges teisme-eas seksuaalset ahistamist, aga treener kaitses teda, vahendab Iltalehti.
Kõik muutus aga mõned aastad hiljem, kui treener hakkas talle ääri-veeri vihjeid edastama. Kui Minna sai 18 täis, läks asi hulluks ja treener vägistas teda mitu korda. Vägistamine kestis 5 aastat. Lisaks lõi treener Minnat. Kuigi neiu nuttis, ei lõpetanud see löömist. Treener hoiatas, et sellest ei tohi kellelegi rääkida, ta ähvardas tappa enda ja Minna.
Neiu üritas anda mõista, et ta tahab tegeleda hobustega ja mitte midagi muud, aga sellest polnud midagi kasu. Mees oli juhtunu ajal teise naisega abielus ja tal olid lapsed. Algul olid vägistamised salajased, aga siis sai naine asjast teada. Naine aga ei võtnud midagi ette.
Naine kinkis Minnale aluspesu. Hiljem mõtles neiu, et see oli imelik. Mingi mõte sel ilmselt oli.
Minna lõpetas tallis käimise ja kolis elama teise kohta, kui tema jaoks tähtis hobune magama pandi. Uues kohas käis Minna koolis ja tööl ning hakkas esimest korda kellelagi käima. Lisaks käis ta teraapias.
Minna taotles kohtu kaudu endisele treenerile pärast 5 aastat kestnud vägistamist lähenemiskeeldu. Lisaks tegi ta vägistamise kohta kuriteoteate. Politsei uuris asja ja see jõudis prokuratuuri. Prokurör aga otsustas, et asja kohtusse ei viida.
Kümmekond aastat hiljem oli Minnal negatiivne kogemus, kui ta läks tööle välismaale. Talle lubati tööd hobuste hooldajana ning korterit töö ajaks. Kui Minna kohale jõudis, elasid korteris ka teised inimesed ja ust ei saanud korralikult sulgeda. Minnaga ei tehtud kirjalikku lepingut ning teda narriti kehva keeleoskuse pärast.
Välismaal tegutsenud treeneril oli kombeks karjuda ja sõimata, kui kõik polnud korras. Lõpuks otsustas Minna töölt lahkuda, mis lõppes vägivallaga. Viimasel tööpäeval üritas ülemus teda peksta. Õnneks sattus olema kohal ühe töötaja naine, kes nägi, kuidas treener löömiseks käe tõstis. Minna oli juba põrandal, kui naine talle appi tuli.
Pärast lahkumist levitasid nii välismaal olnud treener kui teised töötajad Minna kohta jutte ja üritasid takistada tal töö leidmist. Minnal keelati töötamine ühel suurel hipodroomil. Möödunud aastal käis Minna juhuslikult kirjeldatud välismaa talli juures asju ajamas, kui endine ülemus talle uuesti lähenes. Mees kutsus välja politsei ja üritas mängida kannatajat. Minna mõtles, et kõige selle tipuks üritatakse teda veel kiusata. Ta pole jätkuvalt saanud omale soovitud töökohta.
Minnal on olnud raske mineviku sündmuste peale mõelda. Ta on alles nüüd hakanud aru saama, mida ta pidi noorena läbi elama. Esimene treener oli talle kallis inimene. Ta oli noor ja ei teadnud veel asjadest midagi, tal polnud olnud ühtegi poissi, kellega käia. Ta ei oska tänaseni olla vihane, mõistus keeldub seda kõike vastu võtmast.
Minna on rääkinud oma noorpõlve treeneri juhtumist ühele sõbrale ja palunud sõpra endal silma peal hoida. Siiani on lähenemiskeeld pidanud. Treeneril on lähenemiskeeld ja tema number on telefonis blokeeritud. Oma viimases sõnumis süüdistas treener kõiges neiut. Ta ei saanud aru, et Minna oli kõigest laps.
Mees tunnistas politsei ülekuulamisel osaliselt teod üles, aga asi ei jõudnud kunagi kohtusse. Ülekuulamistel tunnistas treener, et nad on olnud vahekorras. Ta väitis, et neiu tegi seda vabatahtlikult ja et teda ei sunnitud. Aga neiu arvates oli see sund, kui treener ähvardas, et tapab muidu ära nii enda kui neiu.
Minna otsis noorpõles abi ka kirikuõpetajalt. Tema arvates oli nii jutuajamistest kui ristitütrest abi kõigest üle saamisel. Kirikuõpetaja rääkis Minna üleelamistest politseile. Minna sai teada, et ta polnud ainus, kes oli midagi sellist üle elanud. Kui Minna palus õpetajal saata politseile tunnistus, siis ei saanud õpetaja koopiat Minnale saata, sest seal oli palju juttu ka teiste kohta.
Minna väitel on säärane ahistamine ratsaspordis tavaline. Tema arvates ei suuda politsei ja ratsaspordi liit probleemiga tegeleda. Jääb mulje, et teiselt 50 euro vargus suurem kuritegu kui inimeselt varastatakse tema keha ja enesemääramisõigus. Ratsaspordi liit tunnistab, et selliseid asju ei tohiks juhtuda, aga midagi ette võtta ka ei suuda.
Minnal on olnud oma hobused ja ta on nüüd ettevõtja. Ta on abielus ja tal on laps. Kuigi elu on korras, on läbielatu jätnud oma jälje. Mõnel päeval ta ainult nutab. Ta soovib, et saaks alustada puhtalt lehelt ja et midagi poleks olnud. Ta räägib oma loo, et inimesed oleksid teadlikud ratsaspordi telgitagustest. Tema väitel peaks tüdrukutel olema võimalus treenida ilma traumadeta.
Soome ratsaspordi osas korraldati 2019. aastal küsitlus seksuaalse ahistamise kohta, selles osales 463 inimest ja 62 protsenti vastajatest tunnistasid, et olid kogenud seksuaalset ahistamist ning 45 protsenti vastajatest tunnistasid, et olid kogenud seksuaalset ahistamist ratsaspordis. Kaks kolmandikku väitsid, et teavad kedagi, keda on ahistatud.
https://www.iltalehti.fi/vedonlyontiravit/a/88f477f4-26ef-4b02-86b6-06c4bab2f719
