Talvesõja karmides oludes sai otsustavaks üksuste heaolu eest hoolitsemine. Sõdurid kasutasid oma fantaasiat, et toitu ja relvi transportivaid hobuseid soojas hoida.

Talvesõjas oli hobusemeestel oluline roll selles, et väeosad oleksid võitlusvõimelised. Autode vähesuse tõttu liikusid toit ja laskemoon rindele hobustega ja nõnda toimetati minema ka haavatud, vahendab MTV.

Hobuste töövõimelisena hoidmine nõudis aga head fantaasiat. Pakase paukudes tuli mõelda hobuste suguelundile. Kai Häggmani, Teemu Keskisarja ja Markku Kuisma värskes raamatus 1939 märgitakse, et kuivõrd hobune talub 40-kraadist külma ainult kuiva karvaga, siis tähendas märjaks saamine surma. Enamus rindehobustest olid ruunad ja nende suguelund võis ära külmuda. 

Soomlased aga lahendasid selle probleemi omal kavalal viisil. Nimelt õmmeldi hobuste peenis nende saba alla. Raamatu andmetel päästis selline „kuse-innovatsioon” tuhandeid hobuseid ja ühes sellega ka Soome sõdureid.

Raamatu andmetel söödeti hobustele külmaga päevas mitukümmend kilo heinu ja muud sööta. Hobuste soojana hoidmiseks mässiti nad tekkide moodi kangastesse ja ehitati puidust varjualuseid. Hobustega käidi jalutamas ja neid masseeriti õlgedega – nõnda said sooja nii hobune kui võitlejad. Kui sõdur pääses kamina juurde sooja, siis laenati oma villane kampsun väljas ootavale hobusele. Vastase leeris suri palju hobuseid kehva hoolduse ja söödapuuduse tõttu.