Soome 200 aastat tagasi: lapse tapmise eest süüdi mõistetud naisel raiuti algul käsi ja siis pea otsast

Märtsikuus 1822. aastal saabus üleni valgesse riietatud Gustava Johansdotter koos kirikuõpetajaga suure rahvahulga saatel hukkamispaigale. Naine oli süüdi mõistetud lapse mõrvamises.

Protokolli järgi raius timukas esialgu maha parema käe. Kaela pihta mõeldud löök läks esialgu mööda, aga teist korda läks korda. Pärast seda jooksis lavale epileptik, tass käes, et omale sinna verd lasta.

 

-Reklaam-

 

See näitab, kuidas noore ja tervena hukatud inimeste verel arvati olevat tervendavad omadused. Soojalt joodud veri pidi aitama epilepsia vastu, vahendab MTV.

Gustava Johansdotter oli Soomes viimane rahuajal hukatud naine. Viimane Soomes rahuajal surma nuheldud mees oli Suonenjoki elanik Tahvo Putkonen, kes hukati mõtlematu tapmise eest 1825. aastal.

Viimased hukkamised pandi Soomes toime 1944. aasta septembris. Pärast seda võimaldas 1949. aasta seadusemuudatus hukkamisi vaid sõjaajal, kui sõjakurjategija asus Soomes. 1972. aastal kaotati surmanuhtlus üldse karistuste hulgast.

Suhtumisest surma ja surma ajaloost räägib Soomes ilmunud värske raamat. Näiteks enesetappu peeti patuks. Kristlik kirik kuulutas enesetapu Jumala tahte vastaseks ja patuks juba 5. sajandil. Enesetapu sooritanutel polnud õigust kiriklikule leinateenistusele, matusetseremooniale ja hauakohale.

Keskajal ja uue aja agul peeti enesetappu viienda, tapmist keelava käsu rikkumiseks. Kui inimene endalt elu võttis, vaadati seda kui Jumala tahte vastu astumist ja määratud saatuse eiramist. Enesetappu peeti halvaks surmaks ja rahvas uskus, et hing jääb seetõttu rahutuks ning kummitama.

Enesetapja surnukeha ei tohtinud matta kiriku surnuaiale, vaid see viidi metsa, kus timukas selle põletas. Aastal 1734 seda korda muudeti, nii et timukas mattis surnukeha metsa, hukkamiskohale, sohu või mõnda kõrvalisse kohta.

Sugulastel oli õigus matta vaimuhaiguse, raevu või muu säärase häda käes kannatanud enesetapjad. Matmine pidi seejuures toimuma vaikselt ilma tseremooniata.

Aasta 1869 kirikuseadus lõpetas enesetapjate matmise surnuaiast väljapoole ja 1910. aasta kirikuseaduses lubati enesetapjaid matta nagu kõiki teisigi. Ent kirik polnud ainus, mis enesetappu taunis. Nimelt oli enesetapp ka ilmalikus elus kuritegu, mis häbistas nii enesetapu sooritanut kui tema suguvõsa. Üldiselt leiti, et enesetapp on vigase mõtlemise või halva, moraalselt ja usuliselt ebaõnnestunud inimese tegu. See rikkus terve suguvõsa mainet. Enesetapp oli Soomes kuritegu kuni 1894. aastani.

(Visited 1 144 times, 1 visits today)

Kommentaarid

kommentaarid