USA professor värskes raamatus: Soome Talvesõda oli välditav

USA Princetoni ülikooli professor Stephen Kotkin väidab oma värskes raamatus, et Soome oleks saanud vältida Talvesõda, mille eest maksti lõpuks ränka hinda.

Stephen Kotkin on avaldanud 3-osalise Stalini eluloo 2. osa, mis kannab peakirja Waiting for Hitler (Oodates Hitlerit) ja kajastab sündmusi aastatel 1929-1941. Teos pakub soomlastele huvi, kuna seal kajastatakse laialt Talvesõjaga seotud sündmusi ning seda värskele infole tuginedes.

Kotkin on seisukohal, et Talvesõda oleks olnud Soome poolt välditav ja lõpuks maksis Soome ränka hinda, vahendab Iltalehti.

USA teadlane leiab, et Soome iseseisvus oli 1940. aasta märtsis noatera peal, kui Soomest sai „Saksamaa vasall”. Talvesõjale eelnev areng aga näitas, et Soome välispoliitika oli kaootiline ning Soome strateegia 1939. aasta kõneluste ajal Moskvas ei tuginenud reaalsele olukorrale.

Kotkin tsiteerib kõneluste juhti Juho Kusti Paasikivit, kes kirjutas Talvesõja puhkedes 30. novembril 1939. aastal oma päevikus, et (1) keegi pole lubanud meile abi ja (2) Nõukogude Liidul on vabad käed meiega teha, mida nad tahavad. Paasikivi oli olnud 1939. aastal välisminister Eljas Erkko nõunik ja kahetses, et Soome ei nõustunud Jossif Stalini viimase, 9. novembril isiklikult tehtud ettepanekuga.

Sündmused 1939. aastal olid varasema arengu tagajärg. Soome oli juba 1935. aastal end kuulutanud erapooletuks ja üritanud parandada suhteid Moskvaga välisminister Rudolf Holsti Moskva visiidi ajal veebruaris 1937. Soomet ei peetud selles faasis veel Saksa leeri kuuluvaks, aga Stalini kahtlused suurenesid, kui Austria liideti Saksamaaga 1938. aastal.

Moskvas jälgiti ka Soome kõrgemaid ohvitsere ajal, kui Punaarmees toimusid puhastused Saksa ja Jaapani „agentide” kõrvaldamiseks.

Soome sõjaväe juhataja Hugo Österman käis 1938. aasta aprilli algul Saksamaal ja kohtus Adolf Hitleriga, mis suurendas Kremli kahtlusi. Nõukogude saadik esitas Helsingis selle peale noodi. Visiit üllatas Soomes ka Aimo Kaarlo Cajanderi punamulla (sotsid koos põllumeestega) valitsust. NLiidu salapolitsei NKVD sai Helsingist toona infot selle kohta, et Soome kindralid kavandasid riigipööret, kui valitsus keeldub koostööst Saksamaaga. See luureinfo ei suurendanud just usku Soome erapooletusse.

Soome valitsuses suhtuti arengusse optimistlikult ja lasti välja paista, et Soome läheneb Saksamaale. Soome alahindas NKVD rolli. Stalinile oli hästi teada Hitleri „rassistlik geopoliitika”, mille hulka kuulus nii NLiidu kui Suurbritannia vallutamine. Stalini huvi oli Hitleri rünnak ära hoida poliitiliste ja diplomaatiliste vahenditega.

Rünnakut oodates muutus nõukogude diktaator aga paranoiliseks: maal algas suur terror.

Välispoliitikas oli Stalini huvi luua puhvertsoon Lääne vastu. See oli põhjus, miks ta suhtus Soome teisiti kui Baltimaadesse. Selle üheks näiteks on luurekontaktide kaudu toimunud päring, mis algas 4. aprillil 1938. aastal, kui NLiidu madalama järgu diplomaat Boriss Jartsev võttis ühendust välisminister Rudolf Holstiga. Tõsi, Holsti nime ei mainita Kotkini raamatus kordagi, mis on puudus, kuna tema poliitilist rolli alahinnatakse.

Jartsev oli saanud juhised otse Stalinilt endalt. Tegemist oli salajase luureoperatsiooniga koodnimega „Aprilli seitsmes”.

Noore diplomaadi õige nimi oli Boriss Rõbkin ja ta oli alates 1936. aastast olnud NKVD välisluure Helsingi osakonna ülem. Tema hilisem abikaasa Zoia Vokresenskaja saadeti NKVD poolt Helsingisse Intouristi esindajaks. Temast sai samal ajal NKVD koordinaator (resident). Paaril oli raha poliitikute ülesostmiseks ja agentide värbamiseks. 1939. aastal sügisel sai NKVD Soome valitsuse tegevuse kohta infot kahelt agendilt, sotsist rahvasaadikult Caj Sundströmilt („Krahv”) ja vasakpoolselt kirjanikult Hella Wuolijokilt („Kirjanik”).

Jartsev rääkis Holstile, et Moskvas on huvi alustada valitsuse esindajaga salajasi läbirääkimisi „julgeolekupoliitilisest koostööst” rõhutades, et „Nõukogude Liidul pole huvi Soomet okupeerida”, aga kui Saksamaa ründab Soome kaudu, siis „Punaarmee ei jää piirile ootama”. Vastu pakkus NLiit sõjalist ja majanduslikku abi.

Holsti ütles, et vajab kõneluste jätkamiseks presidendilt luba. Jartsev sõitis pärast seda Moskvasse ja kandis asjast ette Stalinile. Välisminister Maksim Litvinov hoiti selles küsimuses teadlikult infosulus, ka seetõttu, et Stalini terror ulatus ka välisministeeriumisse.

Noor Jartsev kohtus Holsti äraoleku ajal ka peaminister Cajanderi ja minister Väinö Tanneriga. Holsti on hiljem oma memuaarides kritiseerinud sellist tegevust tema selja taga.

Haigestunud president Kyösti Kallio jäeti mängust kõrvale ning Tanneril polnud sellisteks kõnelusteks seaduslikku õigust. Kotkin pole aga Holsti memuaaridest teadlik, mis on puudus, sest just Holsti tagandamine välisministri kohalt 17. novembril 1938. aastal Saksamaa survel oli üks põhjusi, miks läbirääkimised katkesid 1939. aasta novembris.

Pärast seda sai Soome välisministriks 1938. aasta detsembris Helsingin Sanomate omanik Eljas Erkko ja kõnelused Jartseviga katkesid. Moskvast saadeti 1939. aasta märtsis Erkkoga kohtuma kogenud diplomaat Boriss Stein, aga minister keeldus kõneluste jätkamiseks, kuna juttu tuli maa-aladest.

Punaarmee valmistas sel ajal ette plaani Soome ja Eesti jaoks. Kotkini raamatu järgi oli tegemist tavaliste „sõjaliste plaanidega”. Soomes on seda plaani aga peetud tõestuseks Stalini tegelikest kavatsustest.

Aasta 1939 juuni lõpus kutsus Stalin enda juurde Otto Wille Kuusineni ja Leningradi sõjaväepiirkonna juhi kindral Kirill Meretskovi. Stalin ehk „Despoot” oli pettunud Soome nõukogude-vastasusest ja kavandas vastulööki.

NKVD oli kätte saanud Jaapani Helsingi sõjaväeatašee teate, mille kohaselt oli juunikuu lõpus külastanud Soomet Saksamaa sõjaväe staabiülem Franz Halder ning välisminister Eljas Erkko oli tõstnud toosti „Saksa suurepäraste relvajõudude” terviseks. Soome kui erapooletuse kaitsja oli sellega sattunud diplomaatilisse suluseisu. Saksamaa oli vahetult enne seda okupeerinud terve Tšehhoslovakkia.

Kevadel alanud NLiidu kõnelused Prantsusmaa ja Inglismaaga Saksamaa-vastase kolmikliidu loomiseks jooksid liiva 23. augustil, mil Moskvas kirjutati vaid mõnetunnise etteteatamisega alla Molotov-Ribbentropi pakt, millega kaasnes salaprotokoll mõjupiirkondadest. Cajanderi valitsus andis pärast maailmasõja puhkemist 1. septembril välja uue teate erapooletuse kohta, aga Soome kutsuti sellele vaatamata 5. oktoobril Moksvasse nõu pidama „konkreetsete poliitiliste küsimuste” teemal.

Eesti ja Venemaa olid juba 28. septembril allkirjastanud vastastikuse abistamise leppe, mille tulemusel saabusid maale nõukogude väeosad. Samalaadsed lepped sõlmis NLiit ka Läti ja Leeduga. NKVD sai läbirääkimiste ajal kätte Briti luureinfo, mille kohaselt arvas marssal C. G. E. Mannerheim, et ka Soome on sunnitud nõustuma samade tingimustega, mis sisaldusid lepingus Eestiga.

Soome ja NLiidu vahel toimus 1939. aasta oktoobris-novembris kokku 7 kohtumist, millest Stalin isiklikult osales 6 kohtumisel. Kotkini raamatus on väidetud, et see näitas, et Stalinil oli ka reaalselt huvi kokku leppida ilma sõda alustamata.

Esimesel kohtumisel tegi välisminister Vjatšeslav Molotov 12. oktoobril Stalini juuresolekul ettepaneku, et maad sõlmiksid koostööleppe, aga läbirääkimisi juhtinud J. K. Paasikivi lükkas selle tagasi kui „võimatu”. Molotov loobus kohe sellest ettepanekust ja pakkus muid võimalusi: sõjaväebaas Hankos, Petsamo sadama väina valve ning piiri „kohendus” Karjala maakitsusel. Paasikivi keeldus ka sellest ja läbirääkimised katkesid.

Hiljem täpsustas Molotov ettepanekut: Hanko oli kavas ainult rentida ja piiri kohendus Karjala maakitsusel ulatunuks vaid 65 kilomeetrini Leningradist. Stalin ütles sellega seoses kuulsad sõnad: „Kuivõrd Leningradi ei saa liigutada, siis tuleb seda teha piiriga”. Vastutasuks pakuti maad Ida-Karjalas, mida Soome oli endale tahtnud 1920. aasta Tartu rahuleppega. Läbirääkimised jätkusid 23. oktoobril, mil Paasikivi tuli teatud määral vastu maaküsimustes.

Otsustavad kohtumised olid 4. ja 9. novembril, mil Stalin pakkus Kotkini tõlgenduse kohaselt kompromissi: Nõukogude Liit piirdub Soome lahes teatud saartega, „millest enamus soomlasi isegi kuulnud pole”, ning piiri liigutamisega Karjala maakitsusel.

Kotkini arvates polnud Cajander ja Erkko piisavalt paindlikud ning arvasid ekslikult, et Stalin teeb veel järeleandmisi, kui neid juba hakkas tulema. Kotkini raamat üritab jätta muljet, et Stalin oli tõsimeeli valmis sõlmima Soomega kompromissi, millega oleks võinud vältida sõda 1939. aastal ja arvatavalt ka 1941. aastal, millele Mannerheim on oma mälestustes viidanud.

Arhiiviandmetest tuleb välja, et Punaarmee otsus Soomet rünnata tuli alles 17. novembril ehk nädal pärast läbirääkimiste katkemist. Pärast Talvesõja puhkemist 30. novembril andis NKVD juht Lavrenti Beria 2. detsembril korralduse Siberisse loodavast uuest laagrist, kuhu tuli esimeses faasis paigutada 26 500 Soome sõjavangi.

Stalin oli kindel, et Soome vallutatakse kiiresti ja ta sõlmis juba kokkuleppe O.W. Kuusineni rahvavalitsusega.

Kotkini raamatust tuleb välja ka see, et kui Stalin poleks hukanud 1937-1938. aastal suurt osa sõjaväe kõrgemast juhtkonnast, siis poleks Soome Talvesõjas vastu panna suutnud. See jääb aga igavesti spekulatsiooniks.

Suomi olisi voinut välttää talvisodan, väittää amerikkalaisprofessori

Princetonin yliopiston professori Stephen Kotkin on julkaissut kolmiosaiseksi kaavaillun Josif Stalin -elämäkertasarjan toisen osan Hitleriä odoteltaessa 1929-1941 (Waiting for Hitler). Teos on kiinnostava suomalaisittain erityisesti siksi, että siinä on käsitelty talvisotaa laajalti ja uusien aineistojen pohjalta. Kotkinin karu arvio on, että “Suomi maksoi raskaasti vältettävissä olleesta Talvisodasta”.

(Külastatud 474 korda, 1 külastust täna)

Kommentaarid

kommentaarid