Soome tuletõrjuja aerutas Helsingist Tallinna ja tagasi

Mõni aeg tagasi paadiga Helsingist Tallinna aerutanud 46-aastane Soome tuletõrjuja tegi sama asja uuesti läbi, ainult et nüüd aerutas ka tagasi. Seda täiesti üksi, ilma ühegi saatjata.

Jari Saario alustas aerutamist kolmapäeva pealelõunal Helsingist Lauttasaarist, kaasas 27 liitrit vett ja Elovena küpsised, kaeraliha, kookosvesi ja energiageel, vahendab Ilta-Sanomat.

 

-Reklaam-

 

Juunikuus aerutas Jari üksi Helsingist Tallinna, tagasi sõitis laevaga. Pärast seda kuulis ta Soome ajakirjanikke naljatamas, et miks ta tagasi ei aerutanud. Jari otsustaski asja ära teha.

Seekord oli katsumus raskem, sest esialgu puhus tugev tuul vastu ja paat ei tahtnud sugugi edasi liikuda. Ta oli juba alla andmas, aga kuivõrd paadi päras lehvis Soome sini-valge lipp, siis ei saanud ta alla anda. Soomlaste kohta on ju teada, et nad ei anna kunagi alla. Mitte kunagi.

Jari jätkas sõudmist ja pikkamööda tuul vaibus. Peagi oli käes öö ja mees jäi paadiga pimeda peale. Lõpuks õnnestus pärast 13,5 tunni pikkust sõudmist leida tuttav Pirita jahisadam, kuhu ta oli eelmisel korral randunud.

Pika istumise järel oli tagumik valus. Mees mõtles juba tagasi hakata sõudma, aga siis sai aru, et just sel ajal väljuvad Tallinnast Soome poole laevad. Nii läks ta väsinuna ja janusena küsima sadamahotellist tuba, kus võiks paar tundi puhata. Hotellis aga vabu kohti polnud. Internetist vaatas mees, et mujal Tallinnas oli hotellides vabu kohti ja sõitis taksoga kesklinna. Kohale jõudes aga selgus, et ka teistes hotellides vabu tube ei olnud. Tee peal peatus ta bensiinijaamas ja sõi ühe kebabi. Siis sõitis tagasi sadamasse, mis oli veel mattunud hommikuse udu sisse.

Sadama lähedalt leidis mees maja, kus sai 8 inimese toas magada 20 euro eest öö. Pärast duši all käimist ja üht unetundi läks ta tagasi sadamasse. Sadamavaht keeldus soomlaselt raha vastu võtmast ja juhatas paadi tagasi merele.

Helsingisse tagasi hakkas mees aerutama kell 15.30. Enne seda jõi ta kolmekordse espresso ja sõi peale ühe šokolaadisaia. Tagasi minnes oli meri peegelsile. Ta teadis, et tagasi jõuab taas pilkases pimeduses.

Pimedaks läks juba poole tee peal. Pärast seda sai ta aru, et kõik pole korras. Puhus külm tuul ja eemal lõi välku. Jari teadis, et lähima laiuni on maad kuus tundi. Tal polnud muud teha kui edasi sõuda. Külm õhk keerles tema ümber, aga siis järsku tuule suund muutus ja taevas läks selgemaks. Mees oli juba valmis selleks, et hukkub tormisel merel, aga õnneks nii ei läinud.

Edelast hakkas puhuma tugev tuul, mis lõi laineid vastu paati, nii et mees pidi korraga aeruga tõmbama ja siis kohe pidurdama, et paat ümber ei läheks. Jari kartis, sest tal olid puidust aerud, mis võisid tugeva surve all järgi anda. Need olid tema tuttava aerud, ta oli tellinud teised aerud, aga need ei jõudnud õigel ajal kohale. 20 aastat vanade puidust aerudega oli üksi merel pilkases pimeduses üpris kõhe.

Pärast kuus tundi kestnud võitlust lainetega jõudis ta lähima laiuni. Tal oli haiglast võetud kaasa voolik, aga ta polnud suuteline ei jooma ega häda tegema. Kui ta jõudis Halliluoto kohale, siis teadis, et oht on möödas. Koirasaari juures tuli talle vastu merevalve kaater. Sealt küsiti, kust mees tuleb. Tal oli raske vastata, sest pidi samal ajal paati lainetes püsti hoidma.

Merevalve küsis turvavarustuse kohta, Jari vastas, et oleks võinud minnes küsida ja palus, et nad tuleks pärast randa küsima.

Jari telefon oli olnud levist väljas juba 9 tundi, murest murtud abikaasa oli mitu korda püüdnud helistada, nüüd õnnestus mehel ka tagasi helistada ja öelda, et kõik on korras.

Jari saabus paadiga Lauttasaari randa reede hommikul kell 6.30. Pärast 15 tundi aerutamist oli tagumik tulipunane. Ta mõtles juba, et kannikad nüüd küll amputeeritakse – enesetunne oli tühi, aga hea.

Järgmisel päeval Jari oksendas. Kehve enesetunne tuli ilmselt liiga vähesest joomisest ja pikast ärkvelolekust. Alles järgmisel ööl sai ta korralikult magada.

Sellist asja ette võtta Jari kellelegi teisele ei soovita. Öösel oli nii pime, et asukohta tuli laevatulede järgi aimata.

Naine oli juba varem öelnud, et see on Jari jaoks viimane avamere paadireis sel aastal. Järgmiseks hakkab ta treenima sõudevõistlusteks, mis toimuvad veebruaris. Jari käes on seenioride rekord ja ta tahab seda parandada. Uusi seiklusi lubab mees aga järgmisel aastal.

Jari, 46, souti yksin Helsingistä Tallinnaan ja takaisin – keskellä merta valtasi outo tunne siitä, ettei kaikki ole kunnossa

Kello oli vähän yli kolmen keskiviikkoiltapäivänä, kun palomies Jari Saario, 46, lähti soutamaan Lauttasaaresta kohti Viroa. Ennen lähtöä Helsingfors Segelklubbin satamamestari kysyi Saariolta, minne tämä oli menossa ja milloin oli tulossa takaisin. - Sanoin, että nyt en pysty Nalle kertomaan sulle, minne mä meen.

(Visited 85 times, 1 visits today)

Kommentaarid

kommentaarid