Soome mereväe komandör intervjuus SSS-Raadiole: Soome võiks sõlmida kaitsealase leppe Hiinaga

Soome võiks sõlmida kaitsealase koostööleppe Hiinaga, ütles SSS-Raadiole antud intervjuus Soome mereväe komandör, Utö saare endine komandant ja kriisijuhtimise asjatundja Pasi Staff.

„See on väga hea mõte,” ütles Staff vastuseks SSS-Raadio saatejuhi Kalle Tapio Reini vastavasisulisele küsimusele.

Saatejuht küsis Hiina kohta, kuna lähiajal saabub Soome Hiina, aga samal ajal kutsutakse Soomet NATO-sse. Sellises olukorras võiks sõlmida hoopis Hiinaga leppe, pressida mõlemalt poolelt. Staff ütles selle peale, et lepe Hiinaga on hea, aga liit koos kõigiga – see oleks kõige parem. Ent liidu sõlmimine on raske ülesanne, sest isegi Euroopas on kõrvuti väga erinevad kultuurid. Staff ütles oma kogemusele tuginedes, et mida vaesem ja raskem on riigis olnud, seda paremini teistesse suhtutakse. Näiteks rumeenlasi usub ta rohkem kui mõnesid naaberrahvaid, välja arvatud eestlased. Põhjamaades on majanduslik olukord parem, aga sõprus on väga pinnapealne, tegelikult asjad ei huvita. Kreeklased, kes on vaesed, on samas väga südamlikud, valmis võtma vastu pagulasi ja aitama.

Soome mereväe komandör Pasi Staff on üks Soome tunnustatumaid sõjalisi asjatundjaid. Ta on olnud Kosovo kriisi lahendamisel üks Martti Ahtisaari lähemaid abilisi ning Euroopa kaitsejõudude esindaja Brüsselis. Staff on juhtinud Soome-Rootsi kaitsealast koostööd, Läänemere riikide kaitsealast koostööd ning Euroopa Liidu riikide kaitsekoostööd.

Eesti jaoks on Staff rohkem tuntud kui Utö saare komandant 1994. aastal, kui saare ligidal läks põhja reisilaev Estonia. Tol ajal oli Staff üks neid inimesi, kes korraldas pärast õnnetust päästetöid.

Staff ütles, et ta oli vahetult enne õnnetust tulnud lõikuselt, kuna tema oma koer oli teda hammustanud. Siis tuli teade, et on toimunud õnnetus. Utös oli tol hetkel ligi 100 kutsealust, keda päästeoperatsiooni ei kaasatud. Saarel osales päästetöödel ligi 40 sõjaväelast, lisaks politseinikud, Turust saabunud arstid, kokku ligi 100 inimest.

Staff ütles SSS-Raadiole antud intervjuus, et olukord oli tol hetkel väga julm, kuna algul arvati, et suudetakse päästa kõik. Arutati veel, kuhu päästetud paigutada. Siis aga läks nii, et esimese korraga oli kopteris 10, siis 5, 3 ja lõpuks ainult 1 inimene. Siis saadi aru, et see pole mitte päästmise, vaid surnukehade otsimise operatsioon. Valus tõde selgus hommikul kella 8-9 ajal.

Õnnetuse ajal oli Staff auastmelt veel kapten ja 32-aastane. Õnnetuse elas ta üle ilma suuremate traumadeta, kuna tegemist palju. Samas inimene, kelle ülesanne oli olukorda kontrollida, sattus täiesti paanikasse. Tema ei saanud millegagi hakkama ja sai kogetust eluaegse trauma. Hiljem on selgunud, et ainult 4% inimestest on võimelised kriisiolukorras adekvaatselt käituma. Enamik satub paanikasse ja kaotab igasuguse võime tegutseda. Ratsionaalselt suudavad käituda vaid mõned üksikud. Naised peavad paremini vastu. Hakkama saavad kriisiolukorras ka need mehed, kes on sellised nagu on, tavalised mehed, mitte mingid rambod. Probleemid on neil, kes mängivad kedagi teist, kes nad tegelikult pole.

Saatejuht Kalle Tapio Reini ütles, et ta on varem intervjueerinud laevalt pääsenud kokka Eero Kippa’t, kes rääkis, kuidas nägi laevalt lahkudes, kuidas kajutite uksed olid avatud ja inimesed istusid lihtsalt kajutites ning olid šokis. Lihtsalt istusid ja ootasid. Eero Kippa haaras ise veel enne laevalt lahkumist viskipudeli, hiljem töötas ta samas lähedal Utö saarel kokana.

Saatejuhi küsimuse peale, kas Utö saarel oli kuulda mingit plahvatust ütles Pasi Staff, et algul oli palju selliseid kuuldusi. Näiteks Saksa ajakirjanik Juta Rabe, kes tegi õnnetusest filmi, on rääkinud palju plahvatusest. Ka Rootsis on palju neid, kes arvavad, et laevaga veeti Vene sõjarelvastust, mida taheti Rootsi kaudu Israeli viia. Paldiskis oli samal ajal tühjendatud sõjaväebaasi ja Kaliningradis oli olnud ka midagi. Ent Staff kinnitab: Mingit plahvatust ei olnud. Utös olid väga tundlikud veealuse kuulamise seadmed ja nendega polnud mitte midagi kuulda.

Hiljem süüdistati Staffi selles, et Vene maffia maksis talle miljoni, et ta midagi ei räägiks, kuidas laev uppus. Liikusid jutud, et kutsealuseid pandi surnukehasid välja kaevama. Räägiti surnukehade tükeldamisest ja peitmisest. Kuulujuttude tekkimist põhjendas Staff rahaga – huvi oli rahvusvaheline ja iga infokillu eest maksti hästi. Ajakirjanikud trükkisid kõik ära. Eriti palju tekkis kuulujutte välismaal.

Kokku toodi Utö saarele välja 62 surnukeha. See oli raske aeg. Kõigepealt see, et on soomlaslik aidata kõigepealt teisi. Hiljem on Staff oma kogemusest kriisijuhtimisest rääkinud 80 riigis. Samasuguseid asju juhtub väga paljudel paljudel, näiteks kui on töö kaotus, lapse kaotus või lahutus. Pärast seda on tähtis rääkida. Kui selg on valus, siis tuleb masseerida. Kui hing haige, tuleb rääkida. Staffil endal on kaks sellist inimest, kellega ta võib kõigest rääkida. Ometi jättis õnnetus ja surnukehade vastuvõtmine tallegi traumad.

Küsimusele, kas ta ise on Estonia õnnetuse traumadest üle saanud, vastas Staff, et tal on siiani raske olla kitsastes kohtades, näiteks lennukis. Ta näeb tihti unes, et on laevas, laev läheb põhja ja see tunne on hirmus. Ta on olnud Rootsi allveelaevas, seal polnud kuigi hea olla. Ta ei taha vaadata filme allveelaevadest, Titanicust, laevade uppumisest. Kui Roomas Santa Rosa merejõudude keskuses vaadati reaalajas, kuidas Vahemerel üht põgenike laeva päästeti ja kus üle 100 inimese uppus, siis ta tundis nagu oleks ise laeval olnud. Staff ütles, et ta ei ole Estonia õnnetusest üle saanud. Ta lisas, et ta ei usu, et keegi midagi säärast üle elanutest on sellest üle saanud. Nii see kahjuks on. Kui oli Georg Otsal oli kuu pärast õnnetust mälestusteenistus, siis üks 25-30-aastane eestlasest proua võttis oma kaks kaenlasse ja tahtis ise koos lastega merre hüpata. Tema mees oli laeval hukkunud ja naisel oli tunne, et kogu elu on läbi ning tahtis ise järele hüpata. See näitab inimeste traumade ulatust.

Staff lisas, et mereõnnetuste õppuste käigus on üritatud tuua mööda treppe vigastatud inimesi kanderaamidel alumistelt tekkidelt ülemisele, kui liftid ei tööta. See on täiesti võimatu ülesanne. Väga suur roll on õnnetuse korral kajutiemandatel. Nad peavad inimesed välja kamandama, aga kui rahvas on purjus, on seda raske teha. Siis tuleb kasutada sunnimeetodeid. Nii julm kui see ka pole – jõud on ainus, mis kriisiolukorras toimib. Kahte korda ei saa öelda.

Õnnetuse hetkel oldi Utö saarel Estoniaga ühenduses raadio teel. Telefon oli põhiline töövahend. Pärast õnnetust oli raske saada laeval olnute nimekirju. Paljud tahtsid kasu saada, väitsid end olevat laeval, et saada kindlustuse raha. Raadioühendus oli laevadega. Muidu aga kasutati telefoni. Operatsiooni juhiti Turu linnast. Ajakirjanike arv oli suur. Osa päästjate sagedusi oli häiritud rahvusvahelise huvi tõttu.

Pasi Staff ütles, et raadio on väga tähtis, et inimestele infot kriisiolukorras edasi anda. Eestis on tähtis, et raadiokanal oleks osa kaitseorganisatsioonist. Et kodanikega saaks ühendust. Info edastamine eaks olema võimalikult lihtne. Näiteks internet pole infokanalina lihtne. Peab mõtlema, kuidas tavaline inimene abi saab, kui midagi juhtub. Asjadega on tavaliselt nii, et kui asjad peavad minema untsu, siis nad lähevad.

Tallinna ja Stockholmi vahel sõitnud reisilaev Estonia hukkus 1994. aasta 28. septembril kell 1.50 Läänemerel umbes poolel teel Tallinnast Stockholmi Utö saare ligidal. Saabumisaeg Stockholmi oleks pidanud olema kell 9.30. Ametliku uurimistoimiku järgi murdus kella 1.15 ajal Utö saarest lõuna pool lainete mõjul lahti laeva vöörivisiir. Vett hakkas laeva autotekile sisse tungima, mistõttu laev kaldus paremale küljele, esialgu 15 kraadi, siis aga 30-40 kraadi. Kaldumisele aitas kaasa asjaolu, et vett hakkas tungima sisse purunenud akendest ja ustest 3., 4. ja 5. tekil.

Laeval oli õnnetuse hetkel 989 inimest, kellest 852 uppus. Pääses 94 reisijat ja 43 meeskonnaliiget.

(Visited 200 times, 1 visits today)

Kommentaarid

kommentaarid