Ebaõnn: Soome MM-lootus lebab jõuetuna haigevoodis

Veel poolteist aastat tagasi unistas noor soomlanna Krista Lahtinen edukast sportlasekarjäärist Soome rattaorienteerumise võistkonnas. Nüüd aga on ta juba pikemat aega voodihaige ja paranemise lootus on väike.

19-aastane Nurmijärvist pärit neiu põeb haruldast POTS-sündroomi, vahendab Iltalehti. Kristat vaevavad kõhu- ja peavalud, üldine halb enesetunne ning pulsi kõikumised. POTS-i üks tunnuseid on see, et pulss kiireneb hüppeliselt istuli või püsti tõustes. Samal ajal on vererõhk väga madal. Haige ei saa olla muudmoodi kui lamades.

Käia jaksab neiu vaid niipalju, et pääseb tualetti ja tagasi.

Veel poolteist aastat tagasi oli tema elu hoopis teistsugune. Ta oli lõpetamas gümnaasiumi ja plaanis minna ülikooli õigusteadust õppima. Samal ajal tegeles aktiivselt rattaorienteerumisega, millega alustas 7-aastaselt ja tegi trenni 6 korda nädalas. 2015. aasta suvel valiti ta Soome võistkonda. Juunikuus olid Portugalis EM-võistlused. Sügisel oli unistus pääseda MM-ile.

Algul tegeles Krista tavalise orienteerumisega. Ent alates 2010. aastast painas teda krooniline põskkoopapõletik. Teda opereeriti kolmel korral. Põletike tõttu hakkas ta tegelema rattaorienteerumisega, kuna see polnud füüsiliselt nii koormav. Ent vaevused jätkusid. 2013. aastal Hyvinkääl toimunud võistlusel kaotas ta teadvuse. Juhtunu ehmatas teda kõvasti, aga arstid ei leidnud mingit viga.

Siis tuli 2015. aasta juunis Portugali EM. Võistluse ajal tabasid teda kõhulahtisus ja kõhuvalu. Ta pidas esialgu põhjuseks tsöliaakiat ja seda, et oli söönud gluteeni. Vaevustest hoolimata tegi ta võistluse läbi ja saavutas võistkonnaga neljanda koha. Soome naastes läks enesetunne kehvemaks ning väljaheide oli verine.

Ka siis ei tuvastanud arstid mingit viga. Kõhust leiti tsüst, mida opereeriti detsembris. Tulemus oli siiski pettumus, sest tsüsti lõikusega ei läinud mitte midagi paremaks. Kõhuvaludele lisandus nüüd juba üldine halb enesetunne ja pulsi kõikumine. Püsti olemine ja kõndimine panid südame pekslema nagu trennis. Gümnaasiumi lõpuklassis ei saanud Krista enam koolis käia. Enamus ajast möödus kodus magamistoas piineldes.

Kuivõrd Krista oli kahe esimese aastaga punktide arvu täis saanud, polnud gümnaasiumi lõpetamine probleem. Ent muret tegi edasine elu. Ülikooli sisseastumiseksamitele sõitis ta autos lamavas asendis, koolis pandi ta vastuste kirjutamiseks lamama eraldi ruumi. 2016. aasta suvel sai ta ülikooli sisse, aga mingit rõõmu sellest polnud. Sel suvel tuvastati, et ta oli Portugalist saanud amööbi, mida ei saadud organismist välja. Sügisel olukord halvenes ja ta veetis üha enam aega haiglas.

Aasta 2016 detsembris tuli suurem kukkumine. Ta polnud võimeline juba nädalaid midagi sööma ning ta pandi haiglasse tilgutite alla. Haiglas veetis ta kaks kuud. Seal sai ta lõpuks diagnoosi: düsautonoomia ja POTS.

POTS on posturaal-ortostaatiline tahhükardia sündroom, millega kaasneb pulsi kiirenemine püstiasendis. Düsautonoomia puhul on autonoomse närvisüsteemi tegevus häiritud. Diagnoos oli ühelt poolt kergendus, aga teiselt poolt kirjutati talle välja tõend invaliidsuspensioni saamiseks. 19-aastasele sportlasele oli see suur löök.

Krista varasem eesmärk oli olla maailma parim orienteeruja ja parim õigusteaduse üliõpilane. Ta ütleb vaikselt, et ei taha siiani uskuda, et peab neist unistustest loobuma. Märtsis proovis ta olla paar kuud kodus, aga olemine läks nii kehvaks, et ta tuli kiirabiga haiglasse tagasi tuua. Nüüd on tema eesmärk saada terveks ning elada normaalset elu. Või et saaks elada kasvõi ühe päeva tervena.

Ligi aasta otsa on Krista söönud ravimeid halva enesetunde vastu, aga need ei aita. Ükski toit ei maitse ning ta on haiglas oleku ajal kümme kilo alla võtnud. Valudele ja halvale enesetundele lisaks on tal kord päevas atakk, kus enesetunne halveneb ja keha väriseb. Möödunud nädalal viis üks atakk selleni, et ta polnud enam võimeline rääkima.

Ta oli just magama heitmas, kui enesetunne läks erakordselt halvaks. Ta tahtis minna tualetti, aga ei suutnud tõusta. Kohu keha hakkas värisema ja tekkisid krambid. Tal oli tunne, nagu keegi oleks löönud puuhaluga pähe. Silme eest läks oranžiks. Hooldaja tuli mõõtma pulssi ja see oli 140. Teadvus kadus ja tuli tagasi alles järgmisel päeval.

Nüüd on enesetunne jälle normaalsem, aga pidevalt ajab iiveldama.

POTS on väga harvaesinev haigus, seda põeb Soomes paarkümmend last ja noorukit. Arstid on eri meelt, kuidas ja milliste rohtudega seda haigust ravida. Lisaks POTS-ile ja düsautonoomiale on Kristal diagnoositud tsöliaakia, piimaallergia ja astma.

Krista ainus lootus on aprilli lõpus kogunev ravinõukogu ja sellele järgnev ravi vereplasmast valmistatud immunoglobuliinpreparaadiga. Selline ravi on riskantne, kuna Soomes pole seda varem POTS-i põdevatele patsientidele tehtud.

Viimane kord, kui Krista sai sporti teha, oligi 2015. aasta suvel Portugalis. Pärast seda pole ta tema enda sõnul näinud ühtegi tervet päeva. Katsumustele vaatamata pole ta kaotanud lootust. Ta usub, et ükskord saab hakata elama normaalset elu, pääseb õppima ja võib võistelda. Või vähemalt pääseks sportima, sõnab ta lootusrikkalt.

(Visited 167 times, 1 visits today)

Kommentaarid

kommentaarid