Pensionile jäänud Soome pankur: oleksin pigem 30ndates ja raskustes kui 60ndates ja kõik hästi

Soome pangajuht Risto Parviainen jäi pensionile niipea, kui see oli võimalik. Tal oli järsku nädalas üle 50 tunni vaba aega. Nüüd kavandab ta klaveriõpinguid.

Parviainen jäi pensionile möödunud aasta juunis, kui ta oli 63-aastane, vahendab Helsingin Sanomat. Mees räägib, et oleks võinud tööd teha kuni 68. eluaastani, aga ta otsustas, et tema töö on tehtud. Töö oli meeldiv ja hästi makstud, aga võttis tohutult aega ja energiat. Ta alustas tööd 1975. aastal ja tööstaaži kogunes 41 aastat.

Töö oli raske ja see nõudis raskeid hobisid. 50ndates hakkas ta tegelema jooksuga ja käima maratonidel. Lõpuks oli ta jooksnud kümneid maratone mitmel pool maailmas – ta lõpetas nende loendamise.

Lisaks asus ta uuesti õppima ja lõpetas Koulu ülikooli ühiskonnateaduste magistriõppe. Varem oli ta lõpetanud majanduskooli.

Pensionile jäämine tõi kaasa suure elumuutuse. Ühtäkki oli nädalas vaba 50-60 tundi. Ta tunneb, et on vaba nagu lind taevas. Ta on erutatud ja uudishimulik nagu väike poiss. Kõik on võimalik, ta võib teha, mida tahab. Parviainen magab hommikul kaua tahab, sööb rahulikult hommikusööki ja loeb siis ajalehte. Pärast seda käib koertega jalutamas ja vaatab uudiseid.

Mees tunnistab, et pole endale mingit õiget tegevust leidnud. Talle tundub, et pole veel õige aeg. Esialgu võtab ta asja rahulikult ning naudib oma turvalist ja igavat elu.

Tulevikus plaanib ta reisida veidi ringi Euroopas ja minna laulma kirikukoori. Ta on kuulnud, et koorilauljad elavad teistest kauem. Lisaks plaanib ta õppida klaverit mängima, et kasvõi Für Elise selgeks saada. Lisaks käib ta Kuopios vaatamas oma 86-aastast ema. Mehe abikaasa käib jätkuvalt tööl, ent kavatseb samuti aasta jooksul pensionile jääda.

Pensionile jäämine toob inimese elus kaasa kriisi. Parvianen märgib, et tema elus seda pole, aga samas tunnistab, et oleks meelsamini 30ndates aastates ja raskustes kui 60ndates ja hea elu peal. Vahetevahel näeb ta unes, et on tööl. Sellele vaatamata ta tööle tagasi ei kibele. Nagu ta ütleb: peolt tuleks lahkuda siis, kui on veel lõbus.

Mehe elus on veel teisigi muutusi. Kuu enne pensionile jäämist sai ta vanaisaks. Enne seda oli ta ostnud omale teise kodu Helsingis, et olla lastele lähemal. Aasta enne pensionile jäämist ta haigestus. Läks arsti juurde sünnimärki eemaldama ja siis selgus, et tal on melanoom. Õnneks oli see healoomuline ja sai eemaldatud. Vahetult pärast seda sai mees ajuinfarkti. Haigustest pääses ta ehmatusega, aga see pani elu üle järele mõtlema. Ja suurendas soovi pensionile jääda. Naine soovitas samuti töölt ära tulla.

Spetsialistide väitel ongi praegu Soomes pensionile jäämine laias laastus selline. Varem tähendas pensionile jäämine tühjust: et tulid töölt ära ja edasi ootasid surma. Nüüd suudavad pensionärid veel midagi ära teha. Enda tarbeks vabaneb palju aega ja selle ajaga on võimalik midagi ära teha.

Paljud pensioniga seotud ootused võivad aga olla illusioon. Seda kutsutakse „siis kui”-perioodiks. Mõeldakse, et siis kui pensionile jään, siis teen seda ja toda. Peagi selgub, et kõik unistused siiski ei täitu. Aga pensionäri elu ei pea olema nagu kokku kukkuv kaardimaja. Unistusedki on head, kuna nad annavad energiat.

Eläkkeelle jäänyt pankinjohtaja: “Olisin mieluummin kolmekymppinen ja vähän ahdistunut kuin kuusikymppinen ja kaikki hyvin”

Vihdoin lavalle nousi PJ Harvey. Tätä hetkeä konttorinjohtaja Risto Parviainen oli odottanut. Ei pelkästään siksi, että rocksukupolveen kuuluvana hän oli kiertänyt Rolling Stonesien ja muiden suosikkiensa keikoilla. Nyt hän oli brittiläisen indie­rocklaulajan konsertissa tutun työporukan kanssa. Haluatko lukea koko artikkelin?

(Visited 125 times, 1 visits today)

Kommentaarid

kommentaarid