Värske uuringu kohaselt võivad NATO väed tulevases sõjas silmitsi seista reaktiivkütuse puudusega, kuna Euroopa üleminek fossiilkütustest eemale ja nafta rafineerimisvõimsuse vähenemine loovad ohtlikke haavatavusi.

Septembris avaldatud NATO toetatud uuring näitas, et kui järgmisel kümnendil peaks puhkema suur konflikt, mis hõlmab Euroopa liikmeid ja Põhja-Ameerika abivägesid, võib alliansi lennukite kütusevajadus ületada olemasolevad varud, vahendab Politico.

Hoiatused tulevad ajal, mil Venemaa hübriidsõda ja sabotaažikampaaniad viimastel kuudel on tekitanud uut ärevust otsese konflikti ees Moskvaga. Kuid just siis, kui mitme miljardi euro suurused kaitse-eelarved kogu blokis kulutatakse lennukitele, tankidele, rakettidele ja droonidele, ütlevad teadlased, et kütusepiirangud võivad takistada igasugust tulevast vastupanu.

„Sõjalise valmisoleku seisukohast on kütuse kättesaadavus … väga oluline,” ütles NATO kõrge sõjaväeametnik. „NATO vajab heidutuseks ja kaitseks usaldusväärset energiavarustust ning mõnikord tähendab see kollektiivse kaitse vajadus, et sõjavägi tuleb seada prioriteediks.”

NATO teadlased süüdistasid kütusepuuduses osaliselt ELi ja liitlasriikide dekarboniseerimispoliitikat, mis on loonud turustiimuleid taastuvenergiale ja ajendanud sulgema naftatöötlemistehaseid, millele sõjavägi varude kogumiseks tugineb – jättes NATO Euroopa „diislikütuse ja reaktiivkütuse” puudusesse, ütlesid nad.

„Aruannet on NATO-s ja kogu alliansis üsna kõrgel tasemel levitatud,” ütles uuringu koostanud NATO energiajulgeoleku tippkeskuse pressiesindaja. „Selle aruande ja selles esitatud modelleerimise kiireloomulisus … on kahtlemata ajendatud praegusest geopoliitilisest maastikust.”

FuelsEurope’i ja Euroopa Komisjoni andmed näitavad, et umbes veerand mandri naftatöötlemistehastest on alates 2009. aastast suletud, hävitades miljoneid barreleid päevas piirkondlikku tootmisvõimsust ja jättes Euroopasse umbes 70 tegutsevat tehast, mis on võimelised tarnima kodumaist reaktiivkütust. See, mida NATO saab teha oma rafineerimistehaste võimsuse suurendamiseks, on „hea küsimus”, millele pole veel vastust, ütles üks Euroopa kõrge julgeolekuametnik, lisades, et see „ei ole põhjus rohepöördest loobumiseks”.

Värske uuring langeb kokku ka Brüsseli juhitud püüdlustega suurendada bloki rafineerimisvõimsust, mis on viimase 20 aasta jooksul vähenenud 10 protsenti, millel on tagajärjed kaitsele, nagu ELi energeetikaminister Dan Jørgensen eelmisel kuul avalikult hoiatas.

Uuring kajastab NATO keskuse sõltumatuid tulemusi, mitte ametlikku alliansi poliitikat. Keskus tegutseb aga energiajulgeoleku peamise uurimiskeskusena. Selle peakorter asub Vilniuses Leedus ning see pakub alliansi liikmetele strateegilisi ja operatiivseid andmeid.

„Süsteemi piirid leitakse selles, mida oleme modelleerinud täiemahulise konfliktina NATO Euroopas, mille on käivitanud artikkel 5 ja millega kaasneb märkimisväärne Põhja-Ameerika vägede saatmine,” kirjutasid teadlased. „Mõistlikul halvimal juhul … ei suuda ükski tsiviilpiirangute hulk süsteemi 2030. aastate keskpaigast alates ilma sekkumiseta tasakaalustada.”

Artikkel 5 on NATO kollektiivkaitsepakt ja selles on sätestatud, et rünnakut ühe NATO liikme vastu peetakse rünnakuks kõigi vastu.

Kuid isegi kogu saadaoleva tsiviillennukikütuse rekvireerimine järgmisel kümnendil ei oleks piisav, leidis uuring.

„Alates 2035. aastast jätab tsiviilvarustuse täielik rekvireerimine endiselt rahuldamata 4,7 miljonit tonni lennukikütust,” kirjutasid teadlased, „mis tõuseb 2050. aastaks koguni 50 miljoni tonnini.”

Kuid teadlased väidavad, et kriis on välditav ja nõuab NATO-lt kiireloomulisi muudatusi. Nad soovitavad liitlasvalitsustel säilitada rafineerimisvõimsust, laiendada strateegilisi kütusevarusid, kiirendada alternatiivsete lennukikütuste tootmist, mitmekesistada importi ja maksimeerida sõjalise kütuse tarbimist suurema tõhususe kaudu.

„Rohepöörde hea külg kaitsekütuse julgeoleku seisukohast on see, et alternatiivkütuste kasutuselevõtt Euroopas pakub seda, mida me nimetame pakkumise täiendavuseks,” ütles keskuse pressiesindaja, kes toetas bloki püüdlusi muutuda energiasõltumatuks. „Seega on see uus turu varustusvorm, mida saab toota kohapeal, et vältida sõltuvust rahvusvahelistest toornafta tarneahelatest.”

NATO peasekretär Mark Rutte kordas raportis väljendatud hirme ÜRO Peaassamblee istungjärgu ajal New Yorgis, tunnistades, et allianss on mures rafineerimistehaste puudumise pärast sõja korral Venemaaga.