Mõttekoja RAND Corporationi koostatud värske stsenaariumi kohaselt võib Venemaa presidendi Vladimir Putini hüpoteetiline surm 2027. aasta alguses käivitada sündmuste ahela, mis viib 2030. aastaks Venemaa rünnakuni NATO liikmesriigi Eesti vastu ja täiemahulise sõjani alliansiga.

Rand märgib, et Euroopa täiemahuline sõda Venemaaga pole enam hüpoteetiline variant, vaid tõenäoline areng.

„Arvestades Venemaa agressioonisõda Ukrainas ning Ühendkuningriigi ja tema NATO liitlaste vastaste operatsioonide intensiivistumist, on Euroopas 2030. aastaks tekkinud reaalne oht võrdväärsete vastaste vaheliseks konfliktiks. Küsimus ei ole enam selles, kas sõda on võimalik, vaid selles, kas oleme valmis seda pidama. Selles dokumendis vaatlevad autorid võimaliku tulevase NATO ja Venemaa vahelise hüpoteetilise sõja erinevaid tahke, sealhulgas esinevaid ohte, nende ohtudega seotud laiemat problemaatikat ning võimalikke meetmeid ohtude leevendamiseks või ennetamiseks,” märgib RAND.

USA mõttekoda, mis teeb uuringuid USA valitsuse ja sõjaministeeriumi Pentagoni tarbeks, kirjeldab tuleviku Venemaad, mida juhib endine luureametnik. Kuna viimasel on raskusi võimu kindlustamisega kodumaal, pöördub ta Läänega sõjalise vastasseisu teele.

See stsenaarium ei ole ennustus. RAND Europe esitab selle hoiatusena selle kohta, kuidas Venemaa võiks ära kasutada poliitilist ebastabiilsust, lõhesid NATO-s ja USA vähendatud sõjalist kohalolekut Euroopas, et panna proovile alliansi otsusekindlus.

Aruandes märgitakse, et 2027. aasta jaanuaris sureb 74-aastane Putin loomulikku surma, tekitades Moskvas võimuvaakumi. Venemaa julgeolekuteenistused väljuvad võitjana eliidirühmade vahel puhkenud võimuvõitlusest ning märtsiks nimetab Kreml Putini järglaseks endise Föderaalse Julgeolekuteenistuse (FSB) kindrali.

Uus juht tegutseb kiiresti võimu kindlustamiseks, leppides 2027. aasta aprillis Ukrainas kokku relvarahus vastutasuks sanktsioonide osalise leevendamise eest. Kokkuleppe vahendajaks on Ameerika Ühendriigid ning seda toetavad Ühendkuningriik ja Euroopa suurriigid.

Kuid vaherahu ei too kaasa rahu. Juuliks on läbirääkimised ametliku lahenduse leidmiseks takerdunud, kuna Moskva keeldub oma sõjalistest eesmärkidest loobumast. Venemaa säilitab nõudmised okupeeritud Ukraina aladele ja hoiab seal oma vägesid, muutes konflikti külmutatud sõjaks.

Kuna suuremahuline sõjategevus Ukrainas on peatunud, keskendub Moskva oma sõjaväe ülesehitamisele.

2028. aasta jaanuariks on uus president asendanud osa Putini lähimatest liitlastest oma ustavate toetajatega, kuid seisab silmitsi süvenevate majandusprobleemide ja rahutustega, mille on põhjustanud sõja inimohvrid. Kuna ta ei suuda säilitada Putini-aegset võimukontrolli, satub ta surve alla sõjaväe kõva liini esindajate poolt, kes nõuavad NATO suhtes agressiivsemat hoiakut.

Tema vastuseks on hübriidsõja käivitamine alliansi Euroopa liikmete vastu. See eskaleerub küberrünnakute, sabotaaži ja häirete kaudu sidevõrkudes, energiainfrastruktuuris ja kriitilistes tööstusharudes.

Moskva kasutab relvana desinformatsiooni, kasutades ära pingeid Ida-Euroopa vene etniliste vähemuste ümber, püüdes samal ajal õhutada separatismi ja süvendada lõhesid Lääne-Euroopa liitlaste vahel.

Suurbritanniast saab prioriteetne sihtmärk. NATO olulise sõjalise osalejana ja alliansi vägede raamriigina Eestis on Suurbritannia eriti haavatav Venemaa püüdluste suhtes häirida sõjalist sidet, transpordivõrke ja kaitsetööstust.

2029. aasta juunis puhkeb Lõuna-Ameerikas kriis, mis tõmbab Washingtoni tähelepanu ja sõjalised ressursid Euroopast eemale. USA administratsioon seab kriisi oma riikliku julgeoleku prioriteediks, seistes samal ajal silmitsi püsivate pingetega Hiinaga Indo-Vaikse ookeani piirkonnas.

Euroopa liitlased ei saa enam Venemaa rünnaku korral loota olulisele USA sõjalisele täiendusele. Moskva näeb selles oma võimalust.

2029. aastaks sunnib Venemaa sõjaväe juhtkond uut presidenti heaks kiitma piiratud sõjalise operatsiooni plaanid Balti riikides.

Algne eesmärk ei ole territooriumi vallutamine, vaid NATO siseste lõhede paljastamine ja demonstreerimine, et artikkel 5 – alliansi kollektiivkaitse klausel – ei garanteeriks sõjalist vastust.

2030. aasta mais kasutab Venemaa oma sidemeid Eesti vene kogukonnaga, et korraldada proteste piirilinnas Narvas. Meeleavaldused paisuvad rahutusteks, mille Eesti võimud jõuga maha suruvad.

Seejärel väidab Moskva, et Eesti ei suuda enam oma venekeelset elanikkonda kaitsta ja saadab väed üle piiri Narvat ja selle ümbrust vallutama.

Kreml ootab, et Lääne-Euroopa valitsused taganevad, selle asemel et riskida laiema sõjaga. See on valearvestus.

NATO koondub kohe Eesti toetuseks, rakendab artiklit 5 ja kohustab enamiku oma liikmetest osalema sõjalises tegevuses Vene vägede välja tõrjumiseks. USA roll jääb piiratuks, kuid Euroopa liitlased tegutsevad Eesti territooriumi kaitsmiseks.

2030. aasta juuniks on vastasseis eskaleerunud täiemahuliseks sõjaks. Venemaa laiendab konflikti Kaug-Põhja, ähvardades Svalbardi ja Põhja-Norrat, püüdes samal ajal oma allveelaevastiku Põhja-Atlandile suunata.

Suurbritanniast saab üks Moskva peamisi sihtmärke. Venemaa arvestab, et Suurbritannia konfliktist väljatõrjumine avaks Gröönimaa-Islandi-Suurbritannia (GIUK) lõhe tema allveelaevadele ja ohustaks elutähtsaid Atlandi ookeani laevateid.

Moskva algatab küberrünnakuid, sabotaažioperatsioone ning õhu- ja raketirünnakuid Briti territooriumi vastu, rünnates õhuväebaase, sadamaid, radarirajatisi ja sõjaväe juhtimiskeskusi.

Suurbritannia vastab maaväebrigaadi, hävituslennukite F-35 ja Typhoon eskadrillide ning kauglöögivõime paigutamisega NATO idatiiva tugevdamiseks. Briti lennukikandjad ja 26. tüüpi fregatid osalevad ka allveelaevavastastes operatsioonides Kaug-Põhjas.

Võitlus laieneb üle NATO idatiiva, samal ajal kui küberrünnakud ja piiratud sõjalised löögid tabavad Lõuna- ja Kagu-Euroopat. Venemaa väldib teadlikult Türgi provotseerimist, mis jääb suures osas kõrvale.

Täiemahuline sõda jätkub 2030. aasta oktoobrini, hõlmates suuremat osa NATO idatiivast.

Pärast kuudepikkust võitlust takistab NATO Venemaal kiire võidu saavutamist, kuid jääb lõksu kulukasse kurnamissõtta.

Euroopa riigid, sealhulgas Ühendkuningriik näevad vaeva oma sõjaliste lähetuste säilitamisega. Samal ajal seisab Venemaa uus president silmitsi kasvava survega kodus, kuna tal ei õnnestunud kiiret võitu saavutada.

Kuna tema positsioon muutub üha ebakindlamaks, kuulutab ta operatsiooni edukaks, väites, et Moskva on saavutanud oma eesmärgi kaitsta etnilisi venelasi.

Vene väed kontrollivad endiselt Narvat ja suuremat osa Eesti Ida-Virumaast.

Enne kui NATO saab korraldada vastupealetungi, teeb Moskva ettepaneku relvarahu sõlmimiseks, lootes, et Eesti ei suuda enam üksi võidelda.

2031. aasta jaanuaris püsib relvarahu endiselt, kuid rahukõnelused on takerdunud.

Euroopa seisab silmitsi järjekordse külmutatud konfliktiga: Vene väed okupeerivad NATO territooriumi ning alliansi usaldusväärsus on saanud tõsiselt kannatada.

„Seistes silmitsi väljavaatega järjekordsest külmutatud konfliktist ja üha enam destabiliseeruvast Euroopast, on NATO usaldusväärsus kahjustatud ning tulemuseks on ebakindel ja heitlik julgeolekukeskkond – mis jätab Euroopa julgeoleku tuleviku surve alla,” järeldab RAND.