Soome ja Norra liidreid kritiseeriti teravalt Venemaaga kontakti võtmise eest – kuid Euroopa ei suuda siiski leida paremat viisi, kuidas mõjutada Donald Trumpi rahukõnelusi.

Soome president Alexander Stubb istus oma presidendilossi lühtrite ja õlimaalide all oma vana sõbra, Norra peaministri Jonas Gahr Støre kõrvale, et helistada Vladimir Putinile, vahendab Politico.

Nad lootsid, et selline dramaatiline ja otsene sekkumine Venemaa juhiga näitab Euroopa otsusekindlust. Selle asemel vallandas niiskel sügishommikul Helsingis toimunud vestlus Põhjala liitlaste seas suurima lõhe pärast Putini täiemahulist sissetungi Ukrainasse – ja paljastas Euroopa laiemad lahkarvamused selle üle, kuidas Moskvaga rahupüüdluste pöördelisel hetkel suhelda.

Samal ajal, kui Venemaa ja Ukraina läbirääkijad valmistuvad sel nädalal Abu Dhabis toimuvateks kõnelusteks Donald Trumpi saadikutega, kajavad kõne tagajärjed endiselt üle Euroopa. Valitsused vaidlevad selle üle, kes peaks Euroopat tulevastel läbirääkimistel esindama, ja on endiselt lõhestatud arutelu keskmes oleva küsimuse osas: kas Putiniga suhtlemine aitab kaasa rahu saavutamisele või premeerib see lihtsalt agressiooni?

Euroopa ärevuse aluseks on veel üks dilemma: kas Ameerikat saab usaldada õiglase tehingu vahendajana neile ja ennekõike Ukrainale?

EL-i juhid käsitlevad neid küsimusi sel nädalal Dublinis toimuval mitteametlikul tippkohtumisel. Vähesed asjaosalised eeldavad, et ollakse ühel meelel.

Oslos Politicole antud intervjuus selgitas Støre, miks ta koos Stubbiga otsustas helistada liidrile, kes peab Euroopa vastu hübriidsõda ning tapab igapäevaste drooni- ja raketirünnakutega Ukraina tsiviilelanikke.

„Teeme Ukraina toetamisel tihedat koostööd oma Euroopa partneritega, kuid ainus hääl, mis Moskvasse kostab, tuleb Washingtonist,” sõnas Støre. „Meil on küll head ja avatud suhted Ameerika läbirääkijate ja administratsiooniga, kuid see [sõda] toimub Euroopas. Ja elada kuust kuusse lootuses, et sõda lõpeb ilma, et Euroopa Moskvaga räägiks – see on minu arvates illusioon.”

Teised riigid, mis jagavad piiri – ja ajalugu – Putini Venemaaga, on sellel seisukohal risti vastupidisel arvamusel.
„Euroopa ei tohiks olla vahendaja rollis,” ütles Eesti peaminister Kristen Michal intervjuus Politicole. „Ei tohiks võtta rolli, kus püütakse diktaatorile meele järele olla.”

Tuginedes intervjuudele poliitikute, diplomaatide ja ametnikega – kellest paljud soovisid tundlike teemade arutamisel jääda anonüümseks –, avaneb siin tagamaa telefonikõnele, mis raputas Euroopat.

Euroopa on püüdnud saavutada mõjuvõimu Ukraina rahuprotsessis – mis on kulgenud vahelduva eduga ja korduvalt takerdunud – alates sellest, kui Trump 2025. aasta alguses Valgesse Majja naasis, viivitamatult Putinile helistas ning USA rahalise abi Kiievile peatas.

Trumpi sekkumine purustas tema eelkäija Joe Bideni ametiajal kujunenud transatlantilise üksmeele, pakkudes Putinile võimalust soodsaks relvarahuks ja naasmiseks rahvusvahelisse kogukonda.

Tänavune sõda USA ja Iraani vahel pidurdas küll arenguid, kuid oktoobris naasis Trump taas Ukraina teema juurde: ta kritiseeris president Volodõmõr Zelenskit Venemaa energiataristu ründamise jätkamise eest, väites samas, et Putini poolega on „kõik korras”.

Kartes, et läbirääkimised on kokkuvarisemise äärel, sekkusid olukorda Stubb ja Støre. Støre võttis Oslos vastu Zelenski ja Trumpi eriesindaja Steve Witkoffi, püüdes suhteid parandada. Stubb, kes samuti kohtumisel osales, teatas, et 20. oktoobril toimunud kohtumine aitas rahuprotsessi taas õigele rajale.

Kuid vaid 24 tundi hiljem šokeeris Witkoff taas Euroopa liidreid, kohtudes Peterburis Putiniga ja nimetades teda „humanitaariks”.

Pärast konsulteerimist Zelenskiga jõudsid kaks Põhjamaade liidrit järeldusele, et nad ei saa jätta Trumpi, Witkoffi ja Trumpi väimeest Jared Kushnerit ainsateks Lääne esindajateks, kes Putiniga otse suhtlevad.

Stubb ja Støre on teineteist tundnud aastaid ja teinud tihedat koostööd Venemaa asjadega, kui nad mõlemad olid välisministrid. Nad suhtlevad ja saadavad sageli sõnumeid – ja neile meeldib oluliste dokumentide osas paariliselt suhelda, hoolimata sellest, et neil on erinev poliitiline taust.

Nad olid vaikselt juba kuid kaalunud ühiskõnet Kremlisse ja jõudsid järeldusele, et enne Abu Dhabis uusi läbirääkimisi on hoo taaselustamine kriitilise tähtsusega.

Paljud ametnikud tunnistavad, et eurooplased ei usaldanud Washingtoni enam ei Euroopa ega Ukraina huvide kaitsmisel. „Me peame Euroopas küsima, kas me tunneme, et keegi teine peaks meie nimel kontakti pidama ja arutelu pidama,” ütles üks EL-i valitsusametnik. „Kas on tunne, et USA peaks meie eesmärke omaks võtma?”

„On oluline, et Donald Trump ei oleks ainus Lääne juht, kes Putiniga räägib,” ütles teine Euroopa kõrge ametnik. „Me vajame, et Ukraina-meelsed juhid edastaksid samuti oma sõnumid Putinile.”

Niisiis, peaaegu viis aastat pärast Venemaa diplomaatilise isolatsiooni algust, otsustasid Stubb ja Støre Kremlisse helistada. Põhjamaade meeskond võttis ühendust Putini ametnikega ja leppis kokku vestluse parameetrid. Mõlemad pooled edastasid kordamööda oma ettevalmistatud sõnumeid, ilma et teine ​​pool neid segaks.

Mõned märgid olid juba algusest peale halvaendelised.  Kui riigijuhid istusid 27. oktoobril Stubb’i luksuslikus presidendisalongis pika laua taga kõrvuti, kõrgusid nende kohal kaks suurt kullatud raamis õlimaali, mis kujutasid stseene Krimmi sõjast. Ühel maalil on näha Inglise-Prantsuse mereväeüksust Soome territooriumil tule all taganemas – see on meeldetuletus kahe sajandi tagusest ajast, mil Soome ise kuulus Vene impeeriumi koosseisu. Mõnede allikate kohaselt jagas Putin kahele Põhjamaade liidrile oma suurt huvi Venemaa mineviku vastu, pidades pika loengu slaavi ajaloost ja Ukraina sõja algpõhjustest.

Üks asjaga kursis olev kõrge ametnik sõnas, et Stubb ja Støre kuulasid 90 minutit kestnud vestluse ajal kannatlikult. Teised Euroopa ametnikud, keda vestluse sisuga kurssi viidi, eitasid, et Putin oleks riigijuhtidele mingit ajalooloengut pidanud; nende hinnangul oli tegemist Venemaa poolt levitatava narratiiviga, mille eesmärk oli eurooplasi alandada.

Støre ise kommenteeris: „Olin juures. Ta ei pidanud loengut.” Ta lisas, et Putinil on sõja algpõhjuste kohta omad, juba ammu tuntud argumendid. „Kuid aususe huvides tuleb öelda: tema esitab oma selgituse ja meie vastame sellele.”

Põhjamaade esindajad andsid Putinile edasi Zelenski sõnumid: territoriaalpiiride üle saab arutada vaid riigijuhtide tasandil ja silmast silma, kusjuures eeltingimuseks on pingete maandamine. Seejärel pöördusid Stubb ja tema kolleeg Läänemere julgeoleku ning vajaduse juurde hoida see veetee kaubanduse jaoks avatuna.

Ametnike sõnul oli üheks telefonikõne pidamise põhjuseks soov hinnata Putini vaimset seisundit. Norra liider märkis, et Putin oli telefonivestluses „ratsionaalne” ja „professionaalne”. „Tema argumendid olid edastatud täiesti selgelt.”

Putin suhtus Abu Dhabis peetavate kõneluste ideesse tõsiselt ning andis Põhjamaade esindajatele teada, et annab oma läbirääkijatele korralduse kohtumiseks valmistuda, et selgitada välja, kas edasiminek on võimalik. „Asjaolu, et ta telefoni vastu võtab – ja et meil on ka muid viise temaga ühenduse saamiseks –, annab minu meelest vähemalt märku valmisolekust läbirääkimiste laua taha istuda.”

Siiski ei olnud Støre pärast vestlust veendunud, et Putin on kokkuleppele siiralt avatud. Vaatamata pingutustele ei oota Norra ja Soome meeskonnad Abu Dhabist suurt läbimurret.

Kui Stubbi büroo teatas, et ootamatu telefonikõne on toimunud, rullus sellele järgnenud diplomaatiline pahameeletorm lahti otse avalikkuse silme all.

Kokkusattumuse tahtel olid Taani ja Rootsi liidrid – teiste seas – juba kogunenud Helsingisse Põhjamaade Nõukogu kohtumisele. Telekaamerate ette sattudes ei varjanud nad kuigi hoolikalt oma ärritust. „Olen ​​selle Norra ja Soome algatuse suhtes väga skeptiline,” ütles Taani peaminister Mette Frederiksen ajakirjanikele. „Arvan, et peaksime hoidma Euroopat ühtsena, selle asemel et omal käel tegutseda.”

Rootsi peaminister Ulf Kristersson sõnas, et rahu peab saabuma pigem „tugevuse” kui „järeleandlikkuse” kaudu. Ka Leedu kritiseeris seda sammu.

Eraviisiliselt väljendusid mõned diplomaadid veelgi karmimalt. „On liiga palju keskealisi mehi, kes tahavad ajalooõpikutesse pääseda kui need, kes selle sõja lahendasid,” märkis üks EL-i diplomaat. „Putin vaid võidab sellest, et saab taastada normaalsema dialoogi ülejäänud maailmaga – jätkates samal ajal süütute inimeste pommitamist ja tapmist Ukrainas.”

Nende etteheited ei puudutanud ainuüksi otsust Putiniga suhelda, vaid asjaolu, et Stubb ja Støre ei olnud seda sammu eelnevalt liitlastega piisavalt kooskõlastanud.

Kõne ettevalmistustega kursis olevad ametnikud lükkavad selle väite ümber, rõhutades, et Frederikseni ja teisi – sealhulgas Prantsusmaa, Saksamaa ja USA juhtkonda – teavitati kõnest enne selle toimumist. Võimalik, et Frederiksen ootas lihtsalt pikemat etteteatamisaega ja reaalset võimalust plaani osas kaasa rääkida. Ta märkis, et tema Soome ja Norra kolleegid jätsid kõne „ülejäänutega” kooskõlastamata.

Støre jääb aga endale kindlaks. „Tal on õigus, sest ma ei küsinud – meie ei küsinud – selleks luba,” ütles ta väljaandele Politico. „Me konsulteerime omavahel Põhjamaade peres, kuid see ei tähenda, et mingi sammu astumiseks oleks vaja kõigi Põhjamaade, kõigi 27 Euroopa Liidu liikmesriigi või veel laiema ringi nõusolekut.”

Mõned ametnikud leiavad eravestlustes, et Støre muutis olukorra vahetult pärast juhtunut veelgi teravamaks, märkides, et Euroopa Liit on olnud Venemaa küsimuses alates sõja algusest lõhestatud. „See on tõsi, kuid tema ei ole see, kes peaks seda ütlema,” sõnas üks ametnik. „Norra ei kuulu Euroopa Liitu.”

Stubb ja Støre rõhutavad, et nad ei ole kunagi püüdnud rääkida kellegi teise kui vaid oma riikide nimel – riikide, mis mõlemad piirnevad Venemaaga. Enne kõnet pidasid nad Zelenskiga põhjaliku arutelu, et leppida kokku, mida Putinile öelda, ning andsid talle pärast kõnet toimunust uuesti ülevaate.

Nad lootsid, et nende algatus pakub Zelenskile tuge. Selle asemel vallandus aga nii terav kriitika, et Ukraina riigipea pidi neid kaitsma asuma. „Nad tõesti aitavad meid,” ütles ta.

Need kaks Põhjamaade liidrit pälvisid heakskiidu ka Moskvast. „Leian, et see oli õige samm,” sõnas Putin. „Lõppude lõpuks on Euroopas inimesi, kes ei soovi Venemaa strateegilist lüüasaamist… vaid püüavad luua mingisugustki konstruktiivset dialoogi.”

Putini kommentaarid ei leevenda tõenäoliselt Põhjala naabrite vahelisi püsivaid pahameeleolusid. Nagu üks ametnik ütles, võib neil piirkondlikel juhtidel, keda Putini kõneluste plaanis ei arvestatud, olla püsiv „perekonnatrauma”.

Kõigi põhjapoolsete ärevuste kiuste paljastas see episood ka Ukraina ja tema toetajate jaoks karmima tõe. Vaatamata Trumpi vahevalimiste kaotustele dikteerib ta endiselt läbirääkimiste tempot. Euroopal pole aga kedagi, kes suudaks ruumis olulistel hetkedel Ameerika kõlavale häälele vastu astuda.