Iraan kasutab sõjas USA vastu kogu oma arsenali, püüdes peatada naftavoogusid Hormuzi väina kaudu. Režiim kasutab sissitaktikat, et kindlustada oma konfliktis kiiresti nõrgenevat positsiooni ja avaldada ummikusse jooksnud läbirääkimistel survet Trumpi administratsioonile.

Piirkonna ametnike, turvafirmade ja analüütikute sõnul on Teheran viimastel nädalatel kasutanud lõhkeainega varustatud allveedroone, tulistanud granaadiheitjatest ning saatnud meeskondi laevadele magnetmiine kinnitama. See on osa asümmeetrilisest sõjast, mis on suunatud Pärsia lahest naftat vedavatele laevadele, mis toimetavad toornaftat ootel seisvate tankeriteni, vahendab Wall Street Journal.

USA sõjavägi viib peaaegu iga päev läbi operatsioone, et aidata laevadel – ja naftal – väinast läbi pääseda, säilitades samal ajal Iraani-vastast blokaadi. See on kulukas ettevõtmine, mis on siiski võimaldanud naftavoogudel taastuda sõjaeelse taseme lähedale.

Islamivabariigi püüdlus see väljapääsutee sulgeda on muutunud varjusõjaks laiema USA ja Iraani vahelise konflikti raames. Kuna USA väed on sooritanud vasturünnakuid, on sellel otsene mõju ülemaailmsetele energiahindadele.

Wall Street Journal teatas, et esmaspäeval ründas USA Iraanile kuuluvat Qeshmi saart. See oli osa väinas toimunud teatamata jäänud väiksematest rünnakutest, mille eesmärk on peatada Iraani rünnakud USA varade ja väina läbivate laevade vastu.

Teisipäeval, mil USA valijad andsid oma hääli vahevalimistel, kaubeldi Brenti toornaftaga ligikaudu 102 dollari tasemel barreli eest ning bensiini gallon maksis keskmiselt umbes 4,15 dollarit. Enne sõda oli nafta hind veidi üle 70 dollari barreli eest.

„Nad võivad hoida olukorda pingelisena, hoida laevaliikluse riskid kõrgel, hoida kulud kõrgel ja naftahinnad kõrgel,” ütles Eurasia Groupi Iraani ja energeetika vanemanalüütik Gregory Brew.

Trumpi administratsioon väidab, et kontrollib väina, ning piirkonnas viibivad USA sõjaväelased kinnitavad, et veetee on Iraani miinidest puhastatud.

Pärast eelmisel nädalal väina kohal lendamist sõnas USA Keskväejuhatuse (U.S. Central Command) juht admiral Brad Cooper, et USA jätkab patrullimist sellel kitsal veeteel, mida läbis enne konflikti 20 protsenti maailma naftavarudest. „Ma ei näinud seal kuskil Iraani Islamirevolutsiooni Kaardiväe Korpust (IRGC),” ütles Cooper.

Oktoobris registreeriti väinas sõja algusest saadik suurim arv rünnakuid kuus – Ühendkuningriigi mereväega seotud keskus UKMTO (United Kingdom Maritime Trade Operations) fikseeris üle 35 juhtumi. UKMTO teatel on novembris seni rünnaku alla sattunud vähemalt viis laeva.

Rünnakute eesmärk on häirida üksikuid naftavedusid läbi väina ning taastada hirmutunne, mis valdas laevaomanikke konflikti alguses, kui Iraan hakkas väinas tulistama, halvates sellega piirkonna laevaliikluse ja kaubanduse. Juunis Iraani ja USA vahel sõlmitud kokkulepe avas väina ajutiselt, kuid hiljem taastas Trump USA blokaadi Iraani sadamatele, kuna mõlemad riigid süüdistasid teist poolt lepingu rikkumises.

Iraani riikliku meedia andmetel on IRGC juba nädalaid väitnud, et nende poolt väina paigaldatud miinid on kaubalaevu kahjustanud. Pärsia lahe piirkonna ametnike sõnul on selliste väidete eesmärk aga külvata laevaomanike seas paanikat ja tekitada kahtlusi ameeriklaste miinitõrjetööde tõhususes – seda kõike eesmärgiga naftavoogusid häirida.

Ametnike sõnul on Iraan alates augusti lõpust kasutanud mitme kaubalaeva ründamiseks lõhkeainega varustatud veealuseid droone. Teherani võimud ei ole nende rünnakute täpset iseloomu tunnistanud – tõenäoliselt seetõttu, et jätta mulje, nagu oleks väin endiselt miine täis.

Merenduseksperdid ütlevad, et Iraan on taasalustanud ka magnetmiinide kasutamist laevade kahjutuks tegemiseks, relvana, mida ta kasutas 2019. aastal. Reedel lähenes Omaani põhjaosas asuva väina vetes tankeri vasakule küljele väike paat, kinnitades kaks lõhkekeha kere küljele veepiiri kohal. UKMTO teatel põhjustasid järgnevad plahvatused tulekahju masinaruumis ja tegid laeva ajutiselt kahjutuks.

USA merevägi teatas, et Iraan kasutas 2019. aastal Araabia Ühendemiraatide lähedal asuvate laevade vastu magnetmiine, kuna pinged kasvasid president Trumpi Teheraniga sõlmitud tuumaleppest lahkumise tõttu.

Iraani rünnakute ulatus ja asukoht on laienenud, kuna väinast on hakanud lahkuma üha rohkem naftat, rünnates lisaks tankeritele konteinerlaevu, puistlastilaevu ja gaasilaevu, sealhulgas neid, mis on ankurdatud väljaspool väina mujal Pärsia lahes.

Ja analüütik Brew ütles, et haavatavate rannikuradarite asemel, mis on korduvalt USA õhurünnakute sihtmärgiks olnud, eelistab Iraan nüüd inimvaatlejaid.

Hormuzis asuvate kalalaevade seas salaja tegutsevate väikeste paatide meeskond saab jälgida mööduvaid laevu ja edastada sihtimisinfot raketi- ja droonioperaatoritele – see on USA vägede jaoks raskesti avastatav ja häiritav seireviis.

Iraani rünnakutega kursis olev Araabia ametnik ütles, et sellised laevad liiguvad sageli piirkondades, kus on toimunud rünnakuid kaubalaevadele. Iraan on sõjas kaotanud suure osa oma mereväest, mis tõenäoliselt muudab tsiviillaevade kasutamise vajalikumaks.

„Iraan suudab väikese hinnaga tekitada märkimisväärset kahju, samas kui võime algatada rünnakuid arvukatelt rannikualadelt muudab USA vägede jaoks nende avastamise ja ennetamise raskemaks ja aeganõudvamaks,” ütles Londoni King’s College’i meresõjapidamise ekspert Alessio Patalano.

Rünnakute sagenemine on langenud kokku märkidega, et Hormuzi kaudu toimuva laevaliikluse hiljutine taastumine on aeglane, kuigi viimased naftavoogude näitajad on esialgsed ja võivad ülespoole korrigeeruda.

Laevanduse jälgimisfirma Kpleri andmetel oli naftavoog läbi väina, sealhulgas sellega seotud laevadevaheline transport, 1. novembrini kestnud nädalal keskmiselt umbes 7,8 miljonit barrelit päevas, mis on umbes 45 protsenti sõjaeelsest tasemest. Toornafta vood olid oktoobri alguses jõudnud sõjaeelse taseme lähedale.

Kaubavahetus on muutunud erakordselt kalliks: Pariisis asuva valitsustevahelise energiajärelevalveasutuse Rahvusvahelise Energiaagentuuri andmetel maksis toornafta saatmine Pärsia lahest Aasiasse oktoobri keskel ligi 37 dollarit barreli kohta, mis on enam kui viis korda kõrgem kui sõjaeelne tase.