Ameerika pommitajad B-52 on vaid ühe sammu kaugusel sellest, et ühineda Vladimir Putiniga Kiievi pommitamisel. Just seda kartsid paljud ukrainlased esimesena, kui ilmusid teated, et Elon Musk on piiranud Starlinki kiirust kogu riigis, häirides sellega rindetegevust ja andes eelise Venemaale.
See on märkimisväärne samm mehelt, kes oli lubanud, et tema internetiteenust ei kasutata Ukrainas kunagi „läbirääkimiste vahendina” – sõltumata tema isiklikest seisukohtadest konflikti suhtes. Piirangute täpsus oli eriti pahatahtlik: need kehtivad terminalidele, mis liiguvad kiiremini kui 100 miili tunnis – ehk siis kaugmaadroonidele, vahendab Telegraph.
Nii võivad ukrainlased nüüd oma vaenlaste hulka arvata ka Muski, kelle võim ei tulene valimiskastist, vaid rikkusest. On tunda nii hingevalu kui ka reetmistunnet.
Mis puudutab suhtumist USA presidenti, siis ütles üks maruvihane Ukraina luureallikas väljaandele Economist: „Kui Trump oleks juhtinud Ameerika Ühendriike juba 1939. aastal, oleks ta minu arvates olnud Hitleri liitlane. Ja Varssavi geto alale oleksid Witkoff ja Kushner ehitanud uhke hotellikompleksi.” Ta ei täpsustanud, millist rolli oleks selles mänginud Musk, kuid tõenäoliselt oleks see olnud seotud rakettidega V-2.
Kas see kõik on liialdus? Võib-olla. Lõppude lõpuks pole Musk asja päris katki jätnud ning tegeliku agressioonini on veel pikk maa. Kuid nüüd, mil järjekordne Rubicon on ületatud, mida võib oodata Trumpilt ja tema lähikondlastelt?
Kas nad võivad Starlinki üldse tagasi võtta? Kas lünklik luureandmete jagamine ja Ameerika relvade kõikuv tarne peatatakse jäädavalt? Psühholoogilised operatsioonid? Sabotaaž? Õhurünnakud?
Kui praegune administratsioon kihutab rõõmsalt läbi piiride, mida pidasime puutumatuks, kerkib äkitselt silmapiirile midagi mõeldamatut. Samal ajal ei liigu Vene elukas mitte ainult Kiievi suunas, vaid ähvardab ka NATO pealinnu.
Selle viimase Ukraina-vastase vaenulikkuse puhangu vallandaja näib olevat seotud bensiiniga, ehk lähenevate vahevalimistega. Eelmisel nädalal sõlmis Trump Putiniga tehingu, mille kohaselt lastakse maailmaturul käibele sadu tuhandeid tonne Vene diislikütust.
Kaasatud kogused polnud kaugeltki piisavad, et midagi oluliselt muuta, kuna esialgsed kogused ei katnud isegi ühe päeva globaalset tarbimist. Kuid need olid Trumpi kampaania jaoks olulised, nagu ka veider „energiarelvarahu”, mille president seejärel tüüpilise võltsuudiste tulva käigus välja kuulutas.
Arvestades, et diislikütuseleping tooks tohutut kasu Venemaale, mis on Lääne sanktsioonide all äganud, ei olnud Volodõmõr Zelenski just eriti vaimustuses. FT teatel ähvardasid erisaadikud Steve Witkoff ja Jared Kushner eelmisel nädalal Miamis toimunud kõnelustel ukrainlasi luureandmete jagamise lõpetamisega, kui Kiiev ei lõpeta Venemaa rafineerimistehaste ründamist.
Hiljem lükati see väide ümber. Kuid see poleks esimene kord, kui sellist hooba on kasutatud; ja kui see vastab tõele, makstaks Ohio ajutiselt odavama diislikütuse hind kinni Ukraina verega. Millist riiklikku huvi see kõik teenib? Millist moraalset eesmärki?
Vastus on ilmselgelt: mitte ühtegi. See teenib vaid Trumpi kitsaid huve, millest on kiiresti saamas maailma ajaloo kulgu määrav põhimõte. Ja maailma rikkaim tehnoloogiamiljardär täidabki seda ülesannet.
Samal viibib Zelenski Londonis Downing Streetil, kus kurvastavalt kehvasti kaitstud, piinlikult vooruslikkust demonstreeriva ja peaaegu pankrotis oleva riigi peaminister on lubanud kiirendada õhutõrjerakettide tarnimist ja nimetanud Briti toetust „vankumatuks”. Kuid kui suur on Andy Burnhami kõikuva sõna jõud, et ohjeldada Muski pahatahtlikkust?
Trumpi poolehoid Putinile – kes on üks väheseid maailma tippjuhte, keda ta pole avalikult solvanud – ei ole niivõrd ühekordne juhtum kui pigem patoloogiline muster ning Musk on asunud toetama MAGA liikumist.
Piisab vaid mõnest näitest. Eelmise, 2025. aasta veebruaris nimetas Trump Zelenskit diktaatoriks, väitis, et sõja algatas Ukraina, ning hääletas koos Venemaa ja Põhja-Koreaga sissetungi hukka mõistva ÜRO resolutsiooni vastu. Meenutagem ka Ovaalkabinetis toimunud ootamatut rünnakut, millele järgnes relvatarnete ja luureinfo vahetamise peatamine.
Eelmise aasta augustis Alaskal laotati Kremli peremehele punane vaip – sõna otseses mõttes – ja Trumpi relvarahu palved aurustusid. Novembris esitatud 28-punktiline „rahuplaan”, mis kõlas nii, nagu oleks see koostatud Moskvas (Putini investeerimissaadik Kirill Dmitrijev olevat sellele väidetavalt oma intellektuaalsed sõrmejäljed jätnud).
Tõsi, oranž pendel on aeg-ajalt ka teisele poole liikunud; eelmise aasta oktoobris kehtestas Trump Rosnefti ja Lukoili vastu sanktsioonid ning lubas Euroopa liitlastel osta Kiievile Ameerika relvi. Kuid iga Ukraina-suunaline kaar on olnud pealiskaudne ja ajutine, samas kui iga järgnev liikumine tagasi Venemaa poole on olnud sügavam kui eelmine.
