Põhjamere tormistes vetes satub NATO laevaüksus raketi- ja õhurünnaku alla. Kaitsevestide, kiivrite ja tulekindla riietusega varustatud meremehed tormavad oma lahingupostidele, samal ajal kui valjuhäälditest kostavad häiresignaalid.

Lahingulennukid võtavad sihikule kaks Portugali ja Kanada fregatti, mida Šotimaa ranniku lähedal tangib Saksa varustuslaev FGS Berlin, vahendab Telegraph.

Laevad liiguvad üksteisele ohtlikult lähedal ning Berlini voolikud pumpavad fregattidesse tuhandeid galloneid süttimisohtlikku kütust – selline koosseis pakub ahvatlevat sihtmärki vaenlase hävitajatele, mis sööstavad läbi vihma nende suunas.

Silmapiiril on Hollandi fregatil Van Amstel – mis tiirutab ümber konvoi – tule avamiseks jäänud vaid loetud sekundid, samal ajal kui laev püüab meeleheitlikult kaitsta NATO konvoid hävitamise eest.

Seekordne rünnak oli osa NATO õppusest „Strike Warrior” – Ühendkuningriigi juhitud sõjalisest harjutusest, milles osales ligikaudu 1300 inimest kogu alliansist.

Sõjaväejuhid kardavad aga, et sarnane kokkupõrge võib peagi reaalsuseks saada, kuna Venemaa ähvardab jätkuvalt Euroopat droonide, küberrünnakute ja kriitilise tähtsusega taristu vastu suunatud sabotaažikampaaniaga – tegevusega, mis mereväeülemate hinnangul võib viia täiemahulise sõja puhkemiseni.

„See oht on reaalne ja ma olen selle pärast väga mures,” ütles õppuse ajal väljaandele Telegraph fregati Van Amstel komandör Sjors ter Veen.

Põhjamerel toimunud õppusel viisid NATO alalise mereväegrupi 1 (SNMG1) sõjalaevad läbi lahinglaskmisi, tulistades Šotimaa põhjarannikul asuvaid sihtmärke, et toetada merejalaväelaste dessantoperatsiooni.

Portugali väed viisid laeval FGS Berlin läbi ka rea ​​helikopterirünnakuid, mille käigus laskusid kümme relvastatud merejalaväelast helikopteritelt trosside abil varustuslaeva tekile, enne kui selle tormijooksuga vallutasid.

Püstolkuulipildujatega Heckler & Koch MP5 relvastatud eriüksuslased hõivasid silla ja masinaruumi, pidades seejärel kinni personali, kes kehastas Vene tsiviilmeeskonda.

„Kas teil on kaasas narkootikume? Kas teil on relvi?” küsis üks Portugali merejalaväelane relvaga sihtides ühelt „venelaselt”, surudes seejärel dressipükstes kinnipeetava jõuliselt vastu seina ja otsides ta läbi.

See pardale tungimise operatsioon sarnanes nendega, mida NATO väed on läbi viinud Vladimir Putini naftatankerite „varilaevastiku” vastu – see laevastik veab ebaseaduslikult sanktsioonide all olevat kütust üle kogu maailma, rahastades nii sõjamasinat Ukrainas. Briti merejalaväelased vallutasid juunis La Manche’i väinas ühe sellise laeva – Smyrtose.

NATO on tõhustanud oma vastutegevust kasvavale Vene agressioonile pärast Euroopa luureteenistuste hoiatusi, et Putin kavandab rünnakut alliansi vastu.

24. septembril saadeti Soome hävitajad F-18 Hornet ja Rootsi hävitajad Gripen Soome lahe kohal kinni pidama Vene sõjalennukite gruppi, kuhu kuulusid tõrjehävitajad MiG-31, hävitajad Su-30 ja transpordilennuk Tu-134.

See oli Soome ja Rootsi õhuvägede esimene ühine püüdeoperatsioon, mõlemad riigid kuuluvad NATO uusimate liikmete hulka.

Ka Poola oli sunnitud päev varem hävitajad õhku tõstma ja maaväed valmisolekusse viima, kui Vene ründehelikopter Mi-8 sisenes korraks Poola õhuruumi Venemaa eraldatud Kaliningradi alalt.

Päev enne helikopteriga seotud vahejuhtumit pidasid Poola hävitajad kinni Vene luurelennuki Il-20, mis lendas Läänemere kohal umbes 30 miili kaugusel Poola rannikust.

Veel nädal varem tulistasid Itaalia hävitajad Leedu õhuruumi sisenenud objekti alla – Ukraina luure hinnangul oli tegemist Venemaa laialdaselt kasutatava kaugmaa-ründedrooniga Geran-2.

Samal ajal tungivad Venemaa allveelaevad üha sagedamini Euroopa vetesse, tekitades hirmu, et nad püüavad leida ja saboteerida veealuseid andmesidekaableid ning gaasitorusid.

Komandör ter Veen tundis sügavat muret selle pärast, et Putin püüab tõugata NATO-t sõja lävele tegevusega, mis balansseerib alliansi 5. artikli piirimail – artikli, mille kohaselt loetakse rünnak ühe liikmesriigi vastu rünnakuks kõigi liikmesriikide vastu.

Tema meeskond oleks alliansi merelise vastutegevuse eesliinil, kaitstes Suurbritannia ümbruse, Läänemere ja Kaug-Põhja veealasid.

Küsimusele, kas ta tunneb muret, et Venemaa püüab NATO-t sõtta provotseerida, vastas ta: „Oo jaa, kindlasti. See on libe tee.”

Need mured on üheks põhjuseks, miks NATO püüab vägesid paremini ette valmistada võimalikuks suure intensiivsusega lahingutegevuseks selliste vastastega nagu Venemaa.

Kuningliku mereväe ohvitser ja Põhjamere õppuse ajal väljaõpet juhtiv kaptenleitnant Jonathan Miller ütles, et kriitilise tähtsusega on NATO vägede oskuste viimine võimalikult kõrgele tasemele.

„[Rakkerühm] on kõrgeimas võimalikus valmidusastmes,” ütles 34-aastane Southamptonist pärit mees. „Nad on NATO oda teravik ja valmis reageerima.”

Ta lisas, et merel tankimise ehk RAS-i õppus, mille käigus pidid meeskonnad reageerima õhurünnakule, on üks viise, kuidas NATO tõhustab väljaõpet konfliktiks valmistumisel.

„Selle õppusega püüdsime asjad teha võimalikult keeruliseks ja vältida tavapärast rutiini,” ütles kaptenleitnant Miller. „See simuleerib olukordi, mida ootame pärisoperatsioonidel.”

Rakkerühm tõrjus enam kui tosinat simuleeritud raketti, samal ajal kui endiste hävituslendurite juhitud reaktiivlennukid kihutasid vahetult laevade kohal.

„Meri on juba iseenesest ohtlik, kuid kui satud haavatavasse olukorda – oled tihedalt koos ja õhurünnaku all –, on see äärmiselt ohtlik olukord,” lisas Briti ohvitser. „Just seepärast me seda nii palju harjutamegi. Peame õppima end mugavalt tundma ka ebamugavates olukordades.”

Eelmisel nädalal hoiatasid USA luureagentuurid mitmeid Euroopa valitsusi Venemaa sabotaažioperatsioonide võimaliku eskaleerumise eest, mille käigus tsiviillaevad võivad droonirünnakutega sihtida Lõuna-Euroopa riike.

Hispaania väljaande El Mundo teatel on CIA jaganud luureinfot, mille kohaselt võivad Hispaaniat, Prantsusmaad ja Itaaliat rünnata Vahemerel liikuvate kaubalaevade tavaliste konteinerite sisse peidetud „Gerbera” tüüpi droonid.

Üks SNMG1 (NATO 1. alalise mereväeüksuse) peamisi ülesandeid on jälgida kõiki kahtlasi Vene aluseid, sealhulgas allveelaevu – see on vastus Kremli poolt Ühendkuningriigi lähistele saadetud laevade arvu suurenemisele.

Kuu alguses selgus, et Suurbritannia oli tabanud Vene allveelaevad katsetamas uut salajast relva, mis on mõeldud kriitilise tähtsusega merekaablite rivist välja viimiseks.

Ühendkuningriik paljastas selle operatsiooni kevadel koostöös USA ja Norra vägedega Arktika vetes Teravmägede saarestiku lähistel.

Väidetavalt viis Moskva allveesõja direktoraat Gugi läbi süvaveekatsetust, kui NATO väed selle katkestasid.

Leitnant Steven on üks SNMG1 ohvitseridest, kelle ülesandeks on jälgida Moskva allveelaevu. Saksa ohvitser, kes teenib üksuse lipulaeval FSG Berlin, märkis, et see ülesanne on äärmiselt nõudlik.

Küsimusele, kas ta tunneb venelaste pärast muret, vastas ta: „Me ei tunne muret – just selleks me siin olemegi. Oleme siin alliansina rahu tagamas ja kogu meie tegevus on praegu rangelt kaitsepositsioonil.”

Van Amstelil lasub vastutus Vene allveelaevade otsimise eest sõjalaeva lahinguinfo- ja juhtimiskeskuse (CIC) meeskonnal.

Sügaval laeva sisemuses asuv hämar ruum on täis arvutikonsoole, mille taga töötavad palavikuliselt enam kui tosin inimest, koordineerides kõiki toimuvaid tegevusi.

Leitnant Rick, üks CIC-is töötavatest Hollandi ohvitseridest, ütles: „See on Van Amsteli lahingutegevuse süda.”

Selle 28-aastase mehe roll Vene allveelaevade jahtimisel erineb tohutult tema varasemast tööst algkooliõpetajana. Ta lisas: „Allveelaevade vastane võitlus on nagu malemäng… [Kuid] see pole nagu filmides. See on palju vaiksem, rahulikum ja professionaalsem.”

Kuigi komandör ter Veen usaldab oma meeskonna võimekust, väljendas ta muret, et NATO käsutuses pole allveelaevade tõhusaks jahtimiseks piisavalt vastavaid aluseid.

Ühendkuningriik on hiljuti vähendanud oma Type 23 fregattide laevastikku – praegu on teenistuses vaid viis sellist laeva. Ehitamisel on kaks uut klassi – kaheksa Type 26 ja viis Type 31 fregatti –, kuid nende valmimiseni kulub veel aastaid. Samal ajal on tõsiseid probleeme merele minekuga olnud ka riigi kuuel Astute-klassi tuumaallveelaeval.

„Ma võin olla väga hea, kuid olen üksi. Ja meri on väga suur,” hoiatas Hollandi ohvitser. „Üks asi, millest meil puudu jääb, on arvukus. Kui tahame oma mõjusfääri allveelaevade ohu eest tõsiselt kaitsta, peaks rõhk minu arvates olema kahel asjal: arvukusel ja suutlikkusel seda juba homme teha.”

Komandör ter Veen väljendas samuti kahtlusi selle osas, kui kiiresti suudaks NATO reageerida suurele ohule, võrreldes selliste autoritaarsete riikidega nagu Venemaa, Hiina või Iraan.

„Venemaa kasutab seda aega oma huvide jõustamiseks. See tähendab, et kui nad midagi ette võtavad ja meie ei suuda kohe reageerida… pääsevad nad sellest karistamatult. Nad teevad seda iga päev,” lisas ta.

„Praegu korraldavad nad küberrünnakuid, meil on juhtumeid, kus lõhkeainet kandvad Vene droonid sisenevad Eesti õhuruumi, meil oli droon Leipzigi lennujaamas [Saksamaal], mille puhul teame, et see oli seal lennuki saboteerimiseks. Ja me lepime sellega… me oleme sellest šokeeritud, kuid pole sellele kuigi jõuliselt reageerinud.

Küsimus, mille ma endale esitan, on: „Olgu, see toimub praegu. Miks?” Sest me liigume allamäge. Kujutage vaid ette, et ärkate üles viis aastat tagasi… ja loete seda kõike ühel päeval – tõenäoliselt peaksite seda sõjategevuseks. Kuhu me siis liigume? See teeb muret.”

Poola peaminister Donald Tusk on varem selliste juhtumite pärast häirekella löönud, hoiatades, et eksisteerib „reaalne oht”, et Venemaa võib kasutada droone või rakette Ukrainat toetavate NATO riikide vastu ning seejärel esitada neid juhtumeid õnnetustena.

Õppusel „Strike Warrior” osalevad NATO juhid kinnitasid, et on „valmis” mis tahes sammudeks, mida Venemaa võib ette võtta, kuid rõhutasid, et kaitsealliansina ei taotle nad sõda.

Prantsusmaa kontradmiral Nicholas Molitor, kes juhib NATO alalist mereväeüksust SNMG1, püüdis hirme vaigistada, lisades: „Me oleme loomulikult mures Venemaa tegevuse pärast selles piirkonnas.

Kuna puutume igapäevaselt kokku Venemaa vahenditega, oleme harjunud nendega vastastikku toimima. [Kuid] kuigi täheldame tegevuse sagenemist ja oleme näinud ka pahatahtlikku tegevust kriitilise tähtsusega veealuse taristu vastu, ei ole Venemaa ja NATO vahendite sõjalises hoiakus täna toimunud tegelikke muutusi.

Meie ülesanne on omada ülevaadet olukorrast maailmamerel. Jälgime nii sõjalist kui ka tsiviiltegevust ning kui miski tundub kahtlane, pöördume oma liitlaste poole, kes seejärel asjaga edasi tegelevad. Me justkui lööme häirekella ja loome eeldusi tegutsemiseks… oleme valmis.”