Helsingi abilinnapea Daniel Sazonov oli üllatunud vaatepildist Kiievi jõeäärsel alal. Inimesed võtsid Dnepri kaldal päikest ja ujusid. Kohvikud ja restoranid olid avatud ning inimesed käisid tööl. Ometi kulges elu Ukraina pealinnas pidevate õhuhäirete taustal.

„Ja miks ka mitte?” kommenteerib Sazonov nähtut. „Linna pulss lööb edasi, kuid samal ajal hoiab linn hinge kinni.”

Sazonov külastas Kiievit esimest korda augusti lõpus. Reis avas ta silmad selle suhtes, milleks peab Helsingi senisest tõhusamalt valmistuma. Eriolukorras või sõja ajal ei piisa vaid sellest, et Helsingi elanikud tsiviilkaitsevarjenditesse toimetada. Mõelda tuleb ka sellele, kuidas elu edasi läheb.

Sazonov kirjeldab oma kogemusi Kiievis, seistes sügaval maa all asuvas Ruoholahti metroojaamas. See jaam on üks Helsingi maailmakuulsatest tsiviilkaitsevarjenditest.

Kui Venemaa alustas 2022. aasta veebruaris täiemahulist sissetungi Ukrainasse, mõistis Euroopa, et sõda on võimalik ka mujal. See oli šokk. Pärast külma sõja lõppu olid valmisolekumeetmed likvideeritud. Soome oli üks väheseid erandeid; siin säilitati tsiviilkaitsevarjendid, kuna idanaabri kujutatavat ohtu polnud unustatud.

Helsingisse hakkas saabuma hulgaliselt rahvusvahelise meedia esindajaid, riigijuhte ja julgeolekueksperte. Hakaniemi lähedal asuvas Merihaka tsiviilkaitsevarjendis imestasid külastajad selle üle, kuidas saalihokiväljakud ja laste mänguala saab vajadusel muuta varjendiks, mis mahutab kuus tuhat inimest.

USA väljaanne New York Times teatas 2025. aasta novembris, et sügaval Helsingi all asuvad mänguväljakud on tegelikult pommivarjendid.

Vähesed riigid on kriisideks ja sõdadeks nii hästi valmistunud kui Soome – nii teatas Saksamaa avalik-õiguslik ringhääling ARD pärast 2025. aasta juunis Merihakas asuva tsiviilkaitsevarjendi külastamist.

Helsingi saavutas valmisoleku pealinna maine. See maine tugevnes eelkõige seetõttu, et linnal oli maailmale midagi konkreetset näidata: tsiviilkaitsevarjendeid.

Seejärel saabus esimene tõeline proovikivi. Reede, 15. mai varahommikul teatas Soome kaitsevägi drooniohust Porvoo ja Helsingi vahelisel alal. Oht oli seotud Ukraina ulatusliku droonirünnakuga Venemaa vastu. Uusimaa piirkonna elanikel soovitati siseruumidesse jääda.

Mõned elanikud said teabe rakenduse 112 kaudu. Soome siseministeerium alles töötab välja terviklikku hoiatussüsteemi, mis võimaldaks saata hoiatusi kõigi inimeste mobiiltelefonidele.

Tekkis ulatuslik segadus – seda muidugi nende seas, kes ohust üldse kuulnud olid. Kas lapsed tuleks lasteaeda viia? Kas tööle peaks minema? Veidi pärast kella seitset hommikul oli oht möödas.

Selgus, et tegelikult polnud Helsingi siiski valmis. Isegi erakorralistes oludes tekib kiiresti küsimus, kuidas elu ja igapäevatoimetused jätkuvad. Tsiviilkaitsevarjendid on toonud Soomele tuntust, kuid need ei paku lahendusi tänapäevastele ohtudele.

Drooniohu hoiatuse hommikul pidi lasteaia õpetaja Erja Salo minema tööle Helsingi Kumpula linnaosas asuvasse Kumpupilvi lasteaeda. „Vaatasin aknast tänavale ja mõtlesin: „Ju ma pean siis tööle minema,”” meenutab Salo.

Temagi mõistis, et Helsingi linna valmisolek drooniohuks on üks „täielik segadus”. Salo leidis, et valmisoleku teemat tuleks avalikumalt arutada.

Mõte korraldada valmisolekule pühendatud õhtu tekkis vestluses naabritega vahuveiniklaasi taga. Nii ongi ühe varasügisese esmaspäeva õhtul Kumpula kogukonnakeskusse kogunenud paarkümmend kohalikku elanikku.

Pakutakse teed ja croissante. Helsingi linna valmisolekujuht Kaarlo Haario selgitab valmisoleku küsimusi linna vaatenurgast. Kohalik elanik Tuija Levlin räägib koduse varu olemasolu tähtsusest – näiteks elektrikatkestuse korral.

Inimestel on eriline huvi tsiviilkaitsevarjendite vastu. Kas seal läheb külmaks – või hoopis palavaks –, kui tuhanded inimesed ühte varjendisse kokku kogunevad? Ja kas varjendid on mõeldud vaid kindla piirkonna elanikele või võib linnakodanik minna ükskõik millisesse endale meelepärasesse varjendisse?

Segadust suurendab asjaolu, et naaberlinnaosas Käpyläs asuv avalik varjend ei ole väidetavalt enam kasutusel; lähim varjend asub Toukolas.

Siiski on tsiviilkaitsevarjendid mõeldud kasutamiseks vaid õhurünnakuhoiatuse korral – kui sedagi. Isegi Soomes kehtib drooniohu ajal soovitus jääda koju. Need varjendid ehitati eelkõige sõjaaegseteks vajadusteks, pakkumaks kaitset rakettide ja ulatuslike rünnakute eest.

Euroopa elab juba teistsuguses „halli tsooni” maailmas – olukorras, mis pole ei sõda ega täielik rahu. Viimastel aastatel on Läänemeres toimunud mitmeid kaablite purunemisi.

Selliste süsteemide nagu elektrivõrgud, veevarustus, telekommunikatsioon ja digiteenused häirimine kujutab endast hübriidsõda – olukorda, kus tsiviilkaitsevarjenditest pole abi.

Sel sügisel jõudis oht Euroopas uuele tasemele, kui lõhkeainet kandev droon kujutas endast ohtu transpordilennukile Saksamaal Leipzig-Halle lennujaama lähedal.

Saksamaa süüdistas juhtumis Venemaad ebatavaliselt otsekoheselt. Ka Soome kutsus Venemaa suursaadiku Helsingis teemat arutama ametlikule vestlusele.

Siiski on Helsingi elanike hoiakud vähe muutunud ajast, mil Venemaa 2022. aasta veebruaris oma sõjalise tegevuse Ukrainas täiemahuliseks sõjaks eskaleeris. Umbes pooled Helsingi elanikud teavad, kus asub nende lähim tsiviilkaitsevarjend. 2021. aastal oli see näitaja veidi üle 40 protsendi.

2024. aasta turvalisuse uuringu kohaselt on igal viiendal Helsingi elanikul kodus olemas kolme päeva (72 tunni) veevaru. Toiduvarud on levinumad.

Koduste hädaabivarude idee seisneb selles, et elu jätkub olukorrast hoolimata – see ei tähenda, et kõik lihtsalt hetkeks peatub, enne kui naaseb tavapärase rütmi juurde.

Kolme päeva varu aitab algust teha. Seejärel tuleb leida viis, kuidas hankida lisaks toitu, vett ja kütet – näiteks juhul, kui elektrijaamad peaksid rivist välja langema.

Pärast droonihäiret koostas Helsingi kiiresti uued juhised. Lasteaedadel, koolidel, raamatukogudel ja teistel avalikel asutustel on kohustus hoida uksed häire ajal avatuna. Kui häire antakse hommikul, ei avata uksi enne, kui häire on lõppenud.

Lasteaia õpetaja Erja Salo sõnul on valmisolek endiselt ebapiisav. Lasteaias harjutatakse küll evakueerumist tulekahju korral, kuid sellega asi piirdubki – muude olukordade jaoks selged juhised puuduvad.

Salo hinnangul ei vasta Helsingi päriselt oma mainele kui valmisoleku pealinn. „Tahaksin uskuda, et vastab, kuigi ma enam ei usu. See on veidi nagu „jõuluvana sündroom”.”

Helsingis, nagu kogu Soomes, on usaldus ametivõimude vastu teadaolevalt suur, kuid kriisiolukorras peavad ka linlased ise initsiatiivi üles näitama. Ukrainas on just rohujuuretasandi tegevus aidanud tagalat elus hoida, samal ajal kui riik valmistub järjekordseks sõjaaegseks talveks.

Salo rõhutab, kui oluline on teada kasvõi sellist lihtsat asja nagu see, kes elab naabruses. Juba ainuüksi naabri tervitamine ja vähene teadmine tema elukäigu kohta võib kogukonnas turvatunnet suurendada.

Salo pidas varem Kumpulas kohalikku poodi ja usub, et vajaduse tekkides toimiks naabritevaheline abistamine ka Soomes. „Kõike head ka sulle, Maija!” hüüab Salo ühele Kumpula elanikule, kui inimesed valmistumisalaselt ürituselt lahkuma hakkavad.

Kiievis kohtus linnapea Sazonov ka oma ametivenna Vitali Klitškoga – endise raskekaalu poksi maailmameistriga, kes on soomlastele tuttav sõjaaegsetest uudistekaadritest.

Klitško rääkis Sazonovile, et vajadus teenuste järele Kiievis on pärast sõja algust ainult kasvanud. Rindelt saabub haavatuid ja paljudes peredes on mehed kodust eemal. Osa Kiievi elanikest on lahkunud teistesse riikidesse või mujale Ukrainasse.

„Usun, et olukord Helsingis oleks üsna sarnane,” ütleb Sazonov.

Helsingi on kutsunud Ukraina noori suvelaagrisse. Sõjast hoolimata on igaühel vaid üks lapsepõlv. Aasta tagasi kinkis Helsingi kaks jäähooldusmasinat. Tõeline valmisolek tähendab ka seda, et uisutamine ja jäähoki saaksid jätkuda.