Soome kaitseväe luurerühma ülesanne on lõpusirgel. Kaarti jäägrirügemendi ajateenijad ja reservväelased on Uusimaa piirkonna metsas oma neljandal väljaõppepäeval. Nüüd tuleb liikuda vaid evakuatsioonipunkti ja naasta baasi.

Sõda Ukrainas ja droonioht on sõjapidamise olemust põhjalikult muutnud. See ilmneb isegi selles, kuidas Soome ajateenijad metsas ööbivad. Selle asemel, et end jao telki kokku pressida, magavad luurajad üksteisest eraldi, kaitstuna magamiskoti, maskeerimisvõrgu ja ümbritsevate puude poolt, vahendab Yle.

Soojust kiirgav telgiahi oleks droonile kergesti märgatav sihtmärk.

Luurajad saavad vähe magada – vaid lühikesi, mõnetunniseid uinakuid. „Ma ei olegi tegelikult väsinud,” ütleb ohvitseriks pürgiv Jesper. Ohvitseriks pürgiv Lasse jagab lahkumiskäske. Ka siin ilmnevad Ukrainast saadud õppetunnid. „Rühm on hajutatud, meid on raske märgata. Me ei ole kuhjunud ühte punti,” selgitab ta.

Augustis kritiseerisid väljaandes Helsingin Sanomat anonüümsust palunud Soome ohvitserid teravalt ajateenijatele antavat väljaõpet.

Ohvitserid nentisid, et Ukraina sõjast pole vajalikke järeldusi tehtud. Doktriini kohaselt liigub ja ründab 100–200 sõdurist koosnev kompanii endiselt ühte koondunud üksusena. Üks intervjueeritud ohvitseridest suhtus sellisesse praktikasse äärmiselt kriitiliselt: „Selliselt välja õpetatud sõduritel pole mingit lootust oma positsioonideni elusalt jõuda.”

Ukraina sõja käigus on „tapmistsooni” (kill zone) mõiste muutunud kõhedust tekitavalt tuttavaks. See tähistab sõdivate poolte vahele jäävat maa-ala, mille laius võib ulatuda kümnete kilomeetriteni.

Tapmistsoonis keeruline liikuda nii, et droonid – mis võivad seejärel oma surmava laadungi alla heita – seda ei märkaks. Kriitikute sõnul takistavad muutusi konservatiivsed hoiakud, probleemid droonivarustusega ja ajateenijate lühike väljaõppeaeg.

Kaitseväe peastaabi väljaõppeosakonna juhataja brigaadikindral Sami-Antti Takamaa peab kriitikat anonüümsete ohvitseride vaatepunktist lähtudes põhjendatuks.

„Ilmselgelt pole nad suutnud neid teemasid oma üksustes arutada, mis ongi siinkohal ehk kõige murettekitavam asjaolu. Ma ei tea, kas nad on proovinud, kuid seda võib ehk ridade vahelt välja lugeda,” ütleb Takamaa.

Väljaõppeosakonna juhataja sõnul on olulised muutused juba toimunud. Ajateenijad veedavad klassiruumis vähem aega kui varem.

„Oleme eemaldanud kõik üleliigse. Fookus on nüüd suunatud just lahinguväljaõppele ja tegutsemisele lahinguväljal,” ütleb Takamaa. Sel suvel katsetati neljas väeosas programmi „Väljaõpe 2026”. Järgmisel suvel võtavad selle kasutusele kõik väeosad.

„See võtab arvesse droone, tegutsemist mineeritud aladel, võitleja mõttemaailma ja lahingumeditsiinilist esmaabi,” loetleb Takamaa.

Mõningaid saadud õppetunde rakendatakse juba praktikas. Näiteks on muudetud kaevikute ehitust – need peavad olema pealt kaetud, et vältida lihtsaid droonirünnakuid.

Ajateenijad peavad omandama laia valiku lahinguoskusi. Ajateenistus kestab reakoosseisu jaoks viis ja pool kuud. Kas kaitsevägi on kaalunud, kas sellest piisab? „Tõenäoliselt on see miinimum. Kas seda soovitakse pikendada, on ühiskonna otsustada,” ütleb Takamaa.

Lasse juhtimisel asub luurerühm teele. Ees ootab paar kilomeetrit tihedat metsa, igaühel on seljas 40-kilogrammine varustuskott. Asjatuid sõnu ei vahetata; ainsateks helideks metsas on okste murdumine.

Rühm koosneb tippsportlastest. Lasse on Soome meister purjetamises 49er-klassis. Jesper võitis oma esimese Soome meistritiitli judos täiskasvanute arvestuses veebruaris, olles samal ajal veel ajateenistuses.

Mõlemad kiidavad reservohvitseride koolis saadud väljaõpet. „Ukraina teemal arutleti palju. Drooniohtudega arvestati tõsiselt,” ütleb Jesper.

„Minu arvates on meie väljaõpe parem kui peaaegu kusagil mujal maailmas. Ukrainast on ehk raske otseseid õppetunde ammutada, sest olukord seal muutub iga päev ja nad elavad justkui pideval sõjalisel õppusel,” sõnab Lasse.

Võidurelvastumise tempo aina kasvab. Tekkimas on uued tehnoloogiad. Droonid muutuvad üha võimekamaks, intelligentsemaks, autonoomsemaks ja raskemini tõrjutavaks. Lähitulevikus võidakse konkreetse sihtmärgi hävitamiseks kasutada drooni – või drooniparve –, mis on varustatud mustrituvastusvõimekusega.

„Tapmistsoon” laieneb üha enam.

Takamaa kinnitab, et Soome valmistub just seda tüüpi sõjapidamiseks. „Kui jääme kinni sellesse, mida praegu Ukrainas näeme, valmistume me minevikusõjaks,” ütleb ta.

Kui kiiresti on see saavutatav, arvestades, et suure laeva pööramine võtab teatavasti aega? Takamaa pooldab kaalutletud lähenemist. Tuleb hankida varustust, kehtestada juhised ja koolitada välja instruktorid.

„Süsteemid peavad olema ohutud ja meie vajadustele vastavad, et vältida valesid hankeid,” sõnab ta.

Ukraina lahinguväljal langeb lõviosa kaotustest droonide arvele. Ühe hinnangu kohaselt ulatub see näitaja koguni 75–85 protsendini. Mõnede hinnangute kohaselt ei oleks droonid Soomes sama tõhusad kui Ukrainas.

Takamaa tunnistab, et tegemist on keerulise küsimusega. Ukrainas on maastik tasane ja metsad koosnevad sageli kitsastest ribadest, mis soodustab droonide kasutamist. Soomes on maastik aga künklik ja metsane.

„Droonide kasutamine pole võimatu, kuid see on märgatavalt keerulisem,” hindab Takamaa.

Kuidas on lood Soome enda droonidega? Kriitiliselt meelestatud ohvitserid märgivad, et kui Ukrainal ja Venemaal on relvajõududes spetsiaalsed drooniüksused, siis Soomes toimub droonide kasutamine madalaimal tasemel – kompaniide piires.

Takamaa sõnul selgub alles aja jooksul, milline on Soome kaitseväe jaoks parim lahendus. „Praegu ei tasu kinni jääda sellesse, kas meil on spetsiaalsed drooniüksused või mitte,” märgib ta.

Takamaa peab väga oluliseks ka traditsioonilist sõjatehnikat – suurtükivägi on Ukrainas endiselt tähtsal kohal. Samuti ei ole tankid lahinguväljal oma aega ära elanud.

Väljaõppeülem märgib ühtlasi, et Soome on NATO liige ning tänu ajateenistusele on riigil ligikaudu miljonist mehest ja naisest koosnev reserv. „Ajateenija on meie tähtsaim relvasüsteem,” ütleb Takamaa.