Suurema osa meie evolutsioonilisest ajaloost koosnes inimkond paljudest inimliikidest.

Võtke näiteks viimased 100 000 aastat. Sageli karikatuurselt kujutatud suurte kulmudega neandertallased rändasid mööda Euroopat ja Lääne-Aasiasse. Salapärased, pikka kasvu denisovalased tegelesid jahi ja korilusega Aasias. Pisike, päkapikulaadne Homo floresiensis elas Indoneesia saarel. Viimane Homo erectus oli just Jaaval välja surnud. Meie liik, Homo sapiens, oli lihtsalt järjekordne tüübi variatsioon.

On ahvatlev eeldada, et monoliitne inimmaailm, milles me praegu elame, on normaalne. Kuid paljude iidset minevikku uurivate teadlaste jaoks on olevik mõistatus, vahendab New York Times.

„See on kummaline aeg,” ütles Londoni loodusloomuuseumi paleoantropoloog Chris Stringer. „Miks oleme meie viimased alles ja mis juhtus kõigi teistega?”

Aastakümneid oli inimkonna narratiiv oma päritolust läbi põimunud bioloogilise erakordsuse eeldustega. Inimese evolutsiooni kujutati sageli kui marssi suurte ajude, oskusliku tööriistakasutuse ja tänapäeva inimeste sotsiaalse keerukuse poole.

Selles loos olid teised hominiinid – inimeste esivanemad ja evolutsioonilised sugulased – primitiivsed ja kõrvaleheidetud olendid. Nad surid teenitult välja. Meie olime see õnnelik lõpp.

„Kõik muu oli toores, loomalik,” sõnas Max Plancki Geoantropoloogia Instituudi arheoloogiateadlane Eleanor Scerri, meenutades 1980ndatel – ajal, mil ta lapsena selle valdkonna vastu huvi tundma hakkas – inimkonna evolutsiooni käsitlevates aruteludes valitsenud seisukohti. „See oli toona väga moes: „Ja meie jäime ellu, sest olime kõige vägevamad.””

Dr Scerri karjääri jooksul on aga lugu inimkonna päritolust uute tõendite valguses ümber kirjutatud ja täiendatud. Muu hulgas on vähenenud kognitiivne lõhe Homo sapiens’i ja meie lähisugulaste vahel: on leitud tõendeid, et ka nemad omasid keerukaid võimeid – nad lõid kunsti, matsid oma surnuid ja oskasid tuld kasutada. Siiski elab praegu planeedil üle kaheksa miljardi inimese, kes kõik kuuluvad ühte ja samasse liiki.

Inimkonna evolutsiooni keerukas ja aukartust äratavas loos on neandertallased – kes on meile ajaliselt lähedased ja keda on põhjalikult uuritud – justkui selle loo tuntud ja ligipääsetavad tegelased. Nende saatus aitab ehk leida vastuseid suurtele küsimustele selle kohta, kuidas just meie jäime ainsana ellu. Mis siis neandertallastega juhtus?

Üks lihtne vastus on, et nad on endiselt siin, peitudes väikeses koguses tänapäeva inimeste DNA-s. Iidse DNA uuringud on näidanud, et neandertallased ja denisovalased – ning võimalik, et ka teised rühmad – ei surnud tegelikult välja, vaid sulandusid paaritumise kaudu osaks sellest, kes me täna oleme.

Kui aga oleks võimalik neandertallastelt küsida, siis tõenäoliselt ei peaks nad end planeedil enam kohal olevaks. Miks on siis tänapäeva inimene praegu ainus? Kui suur osa meie edust tuleneb ainulaadsetest võimetest? Kui suur osa meie eelisest oli lihtsalt õnnelik juhus? Kas minevik võib meile midagi õpetada selle kohta, kuidas mõelda tänapäeva ja tuleviku eksistentsiaalsetest ohtudest?

Kas oleme võidukad ellujääjad – või lihtsalt järgmised, kes evolutsiooni „tapalauale” satuvad?

Kujutage ette ühte päeva pleistotseenis. Inimrühm teeb toidu valmistamiseks lõket, lüües kivi vastu tulekivi ehk püriiti. Nad peavad jahti suurtele loomadele. Samuti korjavad nad taimi, mida süüa või võib-olla ravimitena kasutada. Nad joonistavad koobaste seintele. Nad hoolitsevad oma haigete ja puuetega kaaslaste eest – tehes isegi midagi hamba juurekanali ravi taolist, et leevendada tugevat hambavalu.

Kuid „nemad” ei ole Homo sapiens – nad on neandertallased.

Inimese evolutsiooniprotsessi vaadeldi pikka aega kui redelil ronimist, kus primitiivsemad liigid asusid alumistel pulkadel.

Arheoloogilised avastused on aga muutnud inimkonna evolutsioonipildi pigem sasipuntrataoliseks põõsaks, mis on täis hominiiniliike – kusjuures ükski neist ei ole selgelt teisest arenenum või vähem arenenud. Fossiilide andmestik hõlmab nüüd hominiiniliike, kes elasid samal ajal, ristusid omavahel ning omasid tõenäoliselt juba mõningate meie võimete algelisi vorme.

Kui neandertallased 19. sajandil avastati, eeldasid teadlased, et „nad olid poolel teel šimpanside poole”, selgitas Wisconsini-Madisoni ülikooli paleoantropoloog John Hawks. „Tänapäeval aga mõistame, et nad olid 95 protsendi ulatuses jõudnud tänapäeva inimeseni.”

Samuti on korduvalt ümber lükatud arusaamad inimese ainulaadsusest – ja seda mitte ainult meie lähimate sugulaste puhul. 2010. aastal tegi Chicago ülikooli paleoantropoloog Zeray Alemseged avastuse, mis seadis kahtluse alla valitseva seisukoha, et kivist tööriistad olid just meie perekonna – Homo – eriline uuendus. Ta leidis tõendeid loomaluude kohta, mida olid lõigatud kivist tööriistadega; need riistad olid seotud liigiga Australopithecus afarensis – eelinimestega, kelle tegi kuulsaks Etioopia Afari piirkonnast leitud fossiil nimega Lucy. See leid nihutas kivist tööriistade kasutamise alguse 800 000 aasta võrra varasemasse aega, 3,4 miljoni aasta taha.

„See oli väga-väga vastuoluline,” meenutas dr Alemseged.

Ilmub üha uusi tõendeid, mis näitavad sarnasusi neandertallaste ja Homo sapiens’i võimete vahel. Dr Stringer viitab Prantsusmaal asuvale 176 500 aasta vanusele Bruniquel’i koopale, kust arheoloogid avastasid purustatud stalagmiitidest ehitatud salapärased ringstruktuurid, mille tipus oli jälgi lõketest.

„Rühm neandertallasi suundus sügavale sellesse koopasse, võttes kaasa kõik vajaliku valgustamiseks ja kütuseks,” sõnas dr Stringer. Inimesed, kes need rajatised lõid, pidid olema võimelised planeerima, suhtlema ja koostööd tegema. „See ainuüksi annab aimu nende mõttemaailma keerukusest,” märkis ta.

Vaatamata sarnasuste kasvavale loetelule leiavad mõned eksperdid, et tõlgendus on kaldunud liiga järsult teise äärmusse – seisukohale, et neandertallased olid fossiilsete leidude põhjal otsustades „täpselt nagu meie”. Paleoantropoloogid toovad sageli näiteks ühe mõtteeksperimendi: kui neandertallane sõidaks New Yorgi metroos, ei pööraks keegi talle – nagu mõned väidavad – isegi tähelepanu.

Isegi kui meie kultuurid olid sarnased, kas see tähendab, et neandertallased ja teised liigid lihtsalt kopeerisid meie käitumist ja tehnoloogiat? Kui suurt mõju avaldasid nemad meile?

Kui vaadelda inimvõimeid pideva skaalana, muutub meie tänane ainujäämine veelgi suuremaks mõistatuseks. Kui meil oli nende lähedaste sugulastega nii palju ühist, siis miks jäime ellu meie, mitte nemad?

Neandertallaste genoom tuli avalikuks 2010. aastal ja see tõi kaasa vapustava avastuse: „nemad” ei arenenud otseselt meie esivanemateks, kuid nad ei surnud ka täielikult välja.

Selle asemel sulandusid neandertallased nüüdisinimeste populatsioonidesse ja on nüüd meie esivanemate seas – moodustades umbes 2 protsenti nende tänapäeva inimeste DNA-st, kelle juured ei ole Aafrikas. Ka denisova inimesed said nüüdisinimestega järglasi. Lisaks viitab üha suurenev hulk uuringuid sellele, et Homo sapiens’i genoom sisaldab „kummitusliine” – jälgi tundmatutest esivanematest.

Napid tõendid nende eelajalooliste paaritumiste kohta jätavad peaaegu kõik muu fantaasia hooleks. Geneetikud suudavad määrata nende kohtumiste ajastuse – näiteks 7000-aastase perioodi, mis algas enam kui 50 000 aastat tagasi ja mil neandertallased ning nüüdisinimesed said ühiseid lapsi –, kuid kui sagedased need kohtumised olid? Kas need toimusid vabatahtlikult? Kas esines vägivalda?

Hiljutine ajakirjas Science avaldatud uuring viitab sellele, et paaritumised järgisid kindlat mustrit: neandertallasest mehed paaritusid nüüdisinimesest naistega. Ent pikantsed üksikasjad jäävad hämaraks. „On hämmastav, kui palju me ikka veel ei tea,” sõnas Princetoni ülikooli geneetik Joshua Akey. Ta märkis, et kui ta peab ettekandeid, küsitakse temalt sageli esimese asjana: kui mitu korda nüüdisinimesed neandertallastega paaritusid? Vastus sellele küsimusele näitaks, kas need kohtumised olid „inimkonna ajaloos vaid huvitav kõrvalmärkus või midagi sellist, mis on meie olemuse seisukohalt fundamentaalselt tähtis”, ütles ta.

Üks tõlgendus tõendusmaterjalile on see, et neandertallased on endiselt meie seas, kuigi nad füüsiliselt enam maa peal ei liigu.

Põhjuste väljaselgitamiseks kasutavad teadlased nüüd biotehnoloogilisi meetodeid, et uurida üksikute neandertallaste geenide funktsioone. Näiteks katsetatakse neandertallaste või denisovalaste geenivariantide viimist hiirtesse või laboritingimustes kasvatatavatesse rakkudesse, et jälgida, kas need põhjustavad muutusi organismi arengus või käitumises. Sellised uuringud aitavad lähiaastatel neandertallaste geenide rolli täpsemalt mõista; seni on selgunud, et need geenid mõjutavad immuunsüsteemi, ööpäevarütme ja anatoomiat.

Paljud teadlased rõhutavad siiski, et DNA on vaid üks osa keerukast ja dünaamilisest loost, milles mängivad rolli ka rahvastikudünaamika ja kliima. Inimeste – olgu nad siis millist liiki tahes – asustustihedus oli tõenäoliselt väike ning keskkond võis olla äärmiselt karm. Kohati olid edukamad neandertallased, kohati nüüdisinimesed; samas võisid mõlema liigi väikesed rühmad ka välja surra, jätmata endast maha tänapäevaseid järeltulijaid.

Dr Scerri sõnul võis mängus olla ka teatav „õnnemäng”: Homo sapiens – Aafrika troopikast pärit liik, kelle arvukus oli suurem – omas lihtsalt eelist liikide ees, kes elasid maailma piirkondades, kus jääaja karmus seadis elutingimustele rangemad piirid.

„Tõenäoliselt on tegemist lihtsalt juhusega – kui kliima muutus piisavalt soodsaks, õnnestus neil sinna jõuda,” selgitab dr Hawks. „Nad proovisid ikka ja jälle uuesti. Minu arvates iseloomustabki inimliiki just see: kogu pleistotseeni vältel me lihtsalt jätkasime tulemist.”

Arvuliselt olid neandertallaste populatsioonid väiksemad kui Homo sapiens’i omad.

Küttide-korilaste elu pole kunagi olnud kerge. Äkilised kliimamuutused, konkurents Homo sapiens’iga ja muud tegurid võisid jätta väikesed, isoleeritud neandertallaste rühmad äärmiselt haavatavasse olukorda. Üks on aga kindel: osa neandertallasi sai tänapäeva inimeste esivanemateks, elades edasi praeguste inimeste DNA-s.

Kuid rühmana on nad kadunud.

Üha enam arheolooge leiab, et vastus küsimusele, miks just meie ellu jäime, ei peitu vaid mõnes uut tüüpi kiviriistas. Selle asemel uuritakse tegurite keerukat võrgustikku, mida on fossiilsete leidude põhjal raskem tuvastada – näiteks vastupidavust haigustele, kultuurilise arengu kiirust, sotsiaalset intelligentsust ja oskust luua poliitilisi liite.

Paljud kauge mineviku üksikasjad jäävadki saladuseks; andmeid on napilt, samas kui inimlik uudishimu on piiritu. Iga uus leid tekitab rohkem küsimusi kui neile vastuseid annab.

Mõned teadlased väidavad siiski, et meie kaugesse minevikku süvenemine on praegu olulisem kui kunagi varem, kuna eksistentsiaalsed ohud varitsevad meid mitmel rindel. Inimkonna päritolu ei ole mingi esoteeriline teema – pikaajaline vaade võib aidata mõtiskleda ka meie eksistentsi tuleviku üle.

„On oluline mõista, et meie liik, Homo sapiens, on Maal eksisteerinud alles üsna lühikest aega – seega pole meie ellujäämine sugugi garanteeritud,” sõnas Michael Petraglia, kes juhib Austraalia Teadusnõukogu inimkonna päritolu uurimise kompetentsikeskust (Centre of Excellence for Transforming Human Origins Research).

Vaadates tagasi inimkonna seitsme miljoni aasta pikkusele evolutsioonile, pole sugugi kindel, et Homo sapiens – olgugi et äärmiselt osav planeedi asustamises ja tehnoloogia kasutamises – osutub lõppkokkuvõttes edukaks. Homo erectus eksisteeris üle miljoni aasta, neandertallased aga 400 000 aastat. Teadlased vaidlevad endiselt Homo sapiens’i tekke üle, kuid paljud arvavad, et meie liik on eksisteerinud vaid umbes 300 000 aastat.

„Mind Homo sapiens eriti ei vaimusta; me peame end nii edukaks ja imeliseks,” sõnas dr Petraglia. „Suures plaanis vaadatuna ei ole me aga mitte keegi.”