Vaatepilt on silmatorkav. Sotkamo vallas Vuokatti maastikul laiuv üle kilomeetri pikkune suusatunnel seisab nüüd tühjalt. Selle uksed lukustati hooajal 2022–2023, kuna külastajaid polnud enam piisavalt.
„Viimaseks piisaks sai hetk, mil elektri hind tõusis rekordkõrgele,” ütleb tunnelit haldava Vuokatti spordiinstituudi finantsjuht Jukka Hartonen väljaandele Iltalehti.
Suusatunnel oli töötanud suure kahjumiga juba ammu enne neli aastat tagasi alanud energiakriisi.
„Suusatunneli pidamine Soomes ei ole iseenesest kasumlik. Kuid tunnel aitas meelitada Vuokattisse külastajaid, kes kasutasid majutust, osalesid treeninglaagrites ja sõid kohapeal,” sõnas ta.
1998. aastal valminud suusatunneli ehitamine läks maksma ligikaudu 16 miljonit Soome marka. Toona sai projekt riigilt toetust 3,25 miljoni marga ulatuses.
Soome statistikaameti andmetel vastab 1998. aasta 16 miljonit marka 2025. aasta vääringus umbes 4,4 miljonile eurole.
Rajatis kuulus ettevõttele Vuokatin Hiihtoputki Oy, mille ärimudel tugines sissepääsutasudel. Mõne aasta jooksul sattus ettevõte aga rahalistesse raskustesse.
Vuokatti spordiinstituut võttis tunneli haldamise üle 2004. aastal. Hoidsime seda avatuna 18 aastat. Keegi poleks suutnud seda nii kaua töös hoida, kui tegevuskulud oleks tulnud katta vaid tunneli enda tuludest. Kahjumid kaeti spordiinstituudi muude tegevuste arvelt. Tunnel tõi Vuokattisse küll kodumaiseid kliente, kuid veelgi suurem oli selle mõju rahvusvahelisel tasandil, räägib Hartonen, kes veetis oma suusatajakarjääri ajal tunnelis treenides palju aega.
„Seejärel ehitasid hiinlased veelgi uhkemad tunnelid,” lisab ta kerge muigega.
Suusatunnelite vaimseks isaks peetakse 2023. aastal lahkunud Vesa-Pekka Sarparantat. Juba 1980. aastate esimesel poolel ütles ta Soome spordiametnikele: „Tulevikus on lumi väärt rohkem kui kuld.”
2026. aasta vaatepunktist vaadates tabas Sarparanta märki. Näiteks kirjutas Iltalehti varem, et murdmaasuusatajad on sügisel seisnud silmitsi enneolematute raskustega Alpide liustikel – paikades, kus oktoobris ja novembris oli varem alati kindlalt lund.
Kliimamuutused on suusaspordi suurim vaenlane, kuid suusatunnelid on osutunud vaid ajutiseks plaastriks lahtisel haaval. „Suusatajad eelistavad suusatunnelile suusatamist vabas õhus,” võtab Hartonen kokku.
Säilitatud lumest rajatud suusarajad on muutunud murdmaasuusatamise päästerõngaks. Eelmise talve külmade ilmadega toodeti lumekahurite abil kunstlund, see kaeti isolatsioonikihiga ja säilitati suve läbi suurtes hunnikutes, et see sügisel laiali laotada ja suusarajad moodustada.
„Kui säilitatud lumest luuakse kvaliteetne rada, on Vuokattis võimalik suusatada seitse kuud aastas,” märgib ta.
Soomes on ehitatud kuus suusatunnelit. Lisaks Vuokatti omale on tegevuse lõpetanud ka Helsingi ja Jämijärvi rajatised. Uusikaupunki, Paimio ja Leppävirta tunnelid on endiselt avatud.
Vuokattis on neli aastat püütud leida tunnelile mõistlikku kasutusviisi. Seda pole aga leitud.
„Seal on killustikust põhi, nii et mõned inimesed on üritanud seal talvel joosta. Kuid sellest ei saa kujuneda toimivat äri. Suusatunneli kasumlikuks muutmiseks oleks vaja tõeliselt suurepärast ärimudelit,” nendib Hartonen.
Iltalehti artikli tarbeks lülitati Vuokatti tunnelis korraks elekter sisse. Aeg-ajalt pannakse tunneli ventilatsioonisüsteem ja muu tehniline varustus tööle, et tagada seadmete töökorras olek.
Hartoneni sõnul kaasnevad tunneliga – isegi kui see on suletud – 10 000–20 000 euro suurused ülalpidamiskulud aastas.
Üks suusatunneli endine aktiivne kasutaja näeb vaid kahte stsenaariumi, mille puhul võiks Vuokatti tunnel taas kasutusele tulla. „Erakordselt karm ja pikaajaline külmalaine,” alustab ta.
See ei tundu tõenäoline. „Või kui kliima soojeneb sedavõrd, et oktoobris sulab ära meetripaksune, varutud lumest rajatud suusarada – sel juhul oleks suusatunnelist kasu.”
