Lääne arvamus: Trumpi-Xi-Putini kohtumine tõi välja Euroopa nõrkuse

Mõnikord torkab see, keda ruumis ei ole, silma sama selgelt kui see, kes seal on. Kui USA president Donald Trump, Hiina president Xi Jinping ja Venemaa president Vladimir Putin neljapäeval Aasia ja Vaikse ookeani majanduskoostöö (APEC) foorumil kohtuvad, paistab silma Euroopa – maailma suurima kaubandusbloki – puudumine, vahendab Reuters.

Hiina on öelnud, et kolmepoolsel tippkohtumisel on maailma rahu ja stabiilsuse seisukohast „murranguline tähendus”. Liidritel on arutamiseks küllaga ülemaailmseid kriise: Venemaa aastaid kestnud sõda Ukrainas, veniv sõda Iraanis, tuumarelvastuse kontroll ning võidujooks ülemvõimu saavutamiseks tehisintellekti vallas.

Suured diplomaatilised läbimurded on ebatõenäolised, kuid sümboolikal on siiski tähtsus. See kolmepoolne kohtumine meenutab suurriikide poliitika varasemat ajastut, mil käputäis pealinnu püüdis sigarite ja jookide seltsis lahendada küsimusi, mis puudutasid suurt osa maailmast.

Euroopa Liit ei ole APECi liige. Sellest hoolimata on Euroopal tippkohtumise tähtsaimates küsimustes kaalul sama palju kui kellel tahes teisel laua taga istujal. Euroopa puudumine nii kaalukal hetkel toob esile lõhe bloki tohutu majandusliku kaalu ja selle piiratud geopoliitilise mõjuvõimu vahel.

Peaaegu iga näitaja põhjal on Euroopa majanduslik suurjõud. EL-i andmetel ulatus Euroopa Liidu kaubavahetus ülejäänud maailmaga 2025. aastal veidi enam kui 8 triljoni euroni. See moodustab ligi 16% ülemaailmsest kaupade ja teenuste kaubavahetusest, edestades USA-d (13,5%) ja Hiinat (13,0%).

Ometi ei vasta bloki geopoliitiline mõjuvõim selle majanduslikule kaalule. Ukraina konflikt on selle ilmekas näide.
Püsivat lahendust oleks raske ellu viia ilma Euroopa osaluseta. Esiteks on konflikt Euroopa mandril ning lahendus võib hõlmata Ukraina liitumist EL-iga seotud struktuuridega – või kokkulepet nendega mitte liituda. Teiseks on küsimuseks EL-i varasemad ja praegused majandussuhted nii Venemaa kui ka USA-ga.

Enne Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse 2022. aastal oli Euroopa Moskva tähtsaim energiaturg. Venemaa tarnis umbes 40% EL-i maagaasi impordist ja veerandi nafta impordist, teenides 2021. aastal EL-ile energiat müües ligikaudu 100 miljardit eurot – see moodustas 62% kogu EL-i impordist Venemaalt.

Seega on Moskval tugev stiimul taotleda lahendust, mis taastaks osa neist kaubandussuhetest, püüdes samal ajal turgutada majandust, mida on rängalt kahjustanud aastaid kestnud sõda ja sanktsioonid.

Euroopa energiasidemete taastamisel Venemaaga oleksid Washingtoni jaoks märkimisväärsed tagajärjed. Pärast seda, kui Euroopa 2022. aastal suurema osa Venemaa nafta- ja gaasiimpordist katkestas, täitsid tekkinud tühimiku suures osas USA energiatootjad. Praegu on USA EL-i suurim naftatarnija ning on tänavu katnud ligi kaks kolmandikku EL-i veeldatud maagaasi (LNG) impordist.

Sellest hoolimata on Trump püüdes saavutada Ukraina konflikti lõpetamist korduvalt Euroopa kõrvale jätnud, samas kui Moskva on seisnud vastu Euroopa katsetele kindlustada endale koht läbirääkimislaua taga.

See peegeldab osalt Trumpi eelistust kahepoolsetele kokkulepetele, kuid viitab ka lõhedele EL-i sees – eriti Lääne- ja Ida-Euroopa liikmesriikide vahel, kelle arusaamad Moskvast lähtuvatest ohtudest ja võimalustest on kardinaalselt erinevad.

Samuti toob bloki geopoliitilise mõjuvõimu kahanemist esile peaaegu üheksa kuud kestnud sõda Iraaniga.
Euroopa suurriikidel oli keskne roll diplomaatias, mis viis 2015. aastal – USA endise presidendi Barack Obama ametiajal – Iraani tuumaleppe sõlmimiseni. Teoreetiliselt võiks Euroopa mängida olulist rolli praeguse konflikti lahendamisel – olgu selleks siis abi laevaliikluse tagamisel Hormuzi väinas või nõustumine jälgima Teherani tuumaprogrammi käsitleva uuendatud kokkuleppe täitmist.

Siiski on Euroopa seni hoidnud pigem eemale, piirdudes peamiselt teravas toonis avaldustega. Isegi kui Euroopa liidrid sekkuksid, oleks neil tõenäoliselt tunduvalt vähem edu kui näiteks Pakistanil või Kataril.
Põhjus on selles, et majanduslik survevahend ei ole sama mis geopoliitiline mõjuvõim.

EL ei ole suurvõim nagu USA või Hiina. Nagu Kanada peaminister Mark Carney selle aasta alguses mainis, kuulub Euroopa lõdvalt määratletud keskvõimude hulka.

Mis seda siis seletab, arvestades EL-i suurust, rikkust ja mandri pikka ajalugu globaalsete sündmuste keskmes?

Esiteks, EL-i välispoliitika mehhanism on konsensusel põhinev ja sageli kohmakas. Blokk saab oma võimsat kollektiivset majanduslikku jõudu sanktsioonide, regulatsioonide ja kaubanduspoliitika kaudu teostada vaid siis, kui selle 27 liiget on sellega nõus. Riikide valitsused säilitavad ka olulise kontrolli välis- ja julgeolekupoliitika üle.

Sõjaline jõud paljastab lõhe kõige ilmekamalt. EL-i liikmed kulutasid 2025. aastal kaitsele kokku 418 miljardit eurot, mis on 20% rohkem kui aasta varem, kuna valitsused reageerisid Venemaa ohule ja Trumpi administratsiooni survele Euroopale, et ta võtaks enda kanda suurema osa oma kaitsekoormusest.

Kuid isegi 418 miljardit eurot riiklikke sõjalisi kulutusi ei loo EL-i sõjaväge. Relvajõud jäävad liikmesriikide valitsuste kontrolli alla, samas kui Euroopa kollektiivkaitse sõltub endiselt suuresti Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioonist (NATO) ja lõppkokkuvõttes USA sõjalisest võimsusest.

Probleemi tunnistades on Prantsusmaa, Saksamaa ja üheksa teist EL-i liikmesriiki hiljuti kutsunud üles reformidele, mis muudaksid bloki välispoliitilised otsused kiiremaks ja üksikute valitsuste jaoks raskemaks blokeerida.

Kuid muudatuste elluviimine ei ole nii paljude erinevate huvide tõttu lihtne, eriti kuna Euroopa äärmusparempoolsed ja äärmusvasakpoolsed parteid, kellest paljud suhtuvad EL-i sõjalisse tegevusse kahtlustavalt, koguvad populaarsust.

Lõppkokkuvõttes nõuab EL-i muutmine majandusjõust geopoliitiliseks jõuks enamat kui lihtsalt protseduurilisi reforme. See nõuab bloki identiteedi ümbermõtestamist.

Kui seda ei juhtu, on oht, et Euroopa jääb aruteludest kõrvale, millel võivad olla sügavad tagajärjed tema majandusele ja riigi julgeolekule. Shenzhen pakub eelvaadet.