Soome presidendi Alexander Stubbi ja Norra peaministri Jonas Gahr Støre’i telefonikõne Venemaa presidendile Vladimir Putinile on tekitanud Balti riikides muret Põhjamaade ja Balti riikide vahelise ühtsuse pärast, nendib Soome kriisiohjeekspert, professor Timo Hellenberg.

Stubb ja Støre vestlesid Putiniga eile teisipäeval 27. oktoobril. Presidendi kantselei teatel käsitleti vestluses Venemaa agressioonisõda Ukrainas ja diplomaatilisi püüdlusi konflikti lõpetamiseks.

Ühtlasi oli eesmärk edastada Putinile Ukrainast sõnumeid seoses võimalike rahukõnelustega, mida kavandatakse Abu Dhabis. Stubbi sõnul konsulteeriti kõne ettevalmistamisel Ukrainaga.

Seda sammu on vaadeldud kriitiliselt, eriti Balti riikides. „Balti riikides peetakse Põhjamaade ja Balti riikide vahelist ühtsust äärmiselt oluliseks. Valitseb seisukoht, et sellised iseseisvad algatused ei tohiks seda ühtsust õõnestada,” ütles Hellenberg MTV uudistele.

Poolas Wrocławis kutseharidusülikoolis professorina töötava Hellenbergi sõnul otsib Venemaa aktiivselt erimeelsusi lääneriikide vahel ja püüab neid ära kasutada.

Eraldiseisvad diplomaatilised algatused ei tohiks õõnestada ühist joont ega anda Moskvale võimalust tekkinud erimeelsusi ära kasutada, märkis ta.

Hellenbergi sõnul on telefonikõnele reageeritud üsna otsekoheselt, eriti Eestis. „Ametlikud avaldused on olnud vaoshoitumad, kuid julgeolekupoliitilistes kommentaarides on rõhutatud, et Venemaa strateegilistes eesmärkides pole toimunud mingeid muutusi.”

Ta märgib, et Eesti avalikus arutelus nähakse Kremli eesmärkidena endiselt Ukraina allutamist ja Euroopa julgeolekukorra muutmist Venemaa tingimustel.

Eesti Välispoliitika Instituudi direktori Kristi Raiki sõnul olid reaktsioonid kõnele Eestis „ettevaatlikult skeptilised” ja kohati üllatunud.

„See tekitas palju küsimusi selle kohta, miks selline kõne toimus – just praegu – ning seda Soome ja Norra algatusel. Tegemist oli märkimisväärse sammuga, arvestades, et sellist suhtluskanalit pole aastaid olemas olnud,” ütles Raik MTV uudistele.

Raik märgib, et Euroopas on püütud taastada sidemeid Venemaaga võimalikult ühtsel viisil. Seetõttu pälvis Soome ja Norra algatus kriitilist vastukaja ka teistes Põhjamaades.

„Seoses selle kõnega tekib küsimus: miks avada suhtluskanal just praeguses etapis, kui eesmärk on vaid korrata samu vanu seisukohti? Või arutati seal midagi muud – võib-olla seoses võimaliku rahuga –, mida pole avalikustatud?” lisab ta.

Hellenbergi sõnul pakkus kõne Kremlile võimalust tugevdada oma positsiooni läbirääkimiste partnerina.

See loob neile täiesti uue olukorra, mida ära kasutades saavad nad kasu Lääne lähenemiskatsetest Moskva suunal ning teatud mõttes legitimeerida oma positsiooni läbirääkimiste partnerina, märkis ta.

Avalikkuse ette jõudnud info põhjal ei näe Raik samuti märke sellest, et kõne oleks rahuprotsessi edendanud. Arvestades seda, mida kõne ja sellele järgnenud reaktsioonide kohta teatakse, annab see Venemaale taas tugevama positsiooni ja alust uskuda, et ta võib jätkata oma eesmärkide taotlemist sõjas, lausus ta.

Raiki sõnul oli Venemaale kasulik asjaolu, et Euroopa riigid ei esinenud kõne kontekstis ühtse rindena. Oletan, et Venemaa tõlgendab seda sammu märgina Euroopa nõrkusest, lisas ta.

Raiki hinnangul loodab Kreml tõenäoliselt edasistele kahepoolsetele kontaktidele Euroopa poolt. „Venemaa tõenäoliselt loodab, et esile kerkib ka teisi Euroopa riike, kes soovivad alustada kahepoolset dialoogi,” sõnas ta.

Hellenbergi sõnul on reaktsioonid Poolas olnud tunduvalt vaoshoitumad. Ta märgib, et Varssavi ei ole põhimõtteliselt vastu sidemete hoidmisele Moskvaga, eeldusel et see toimub kooskõlastatult liitlastega.

Samas ei usuta Poolas, et Putin muudaks oma eesmärke üheainsa telefonivestluse põhjal. Hellenbergi sõnul rõhutab Poola, et ainuüksi diplomaatiast ei piisa Ukraina või NATO idatiiva julgeoleku parandamiseks. On vaja arendada kaitsevõimeid ja neid kiiresti tugevdada.

Hellenberg ei näe märke sellest, et Venemaa eesmärgid oleksid muutunud. „Venemaal puudub tõeline, uus soov pidada läbirääkimisi olukorras, kus ta tunneb, et liigub edasi vastavalt oma strateegiale,” sõnab ta. Tema sõnul saab kõne edukust hinnata vaid konkreetsete tulemuste põhjal.

Edasiminek peaks väljenduma Ukraina kaotuste vähenemises, samuti taristu ja energiajulgeoleku paranemises. Selliseid märke pole veel näha, lisas ta.

Hellenbergi sõnul peaks Lääs keskenduma Ukraina toetamisele ja Venemaale avaldatava surve suurendamisele.
„Meil on vaja vähem lõputuid erakorralisi kohtumisi ja rohkem ühist strateegilist suunda,” võtab Hellenberg kokku.

Stubb ja Støre on oma jätkuvat suhtlust põhjendanud sellega, et Soome ja Norra on Venemaa naabrid ning sõja käik mõjutab otseselt nende julgeolekut.

Hellenberg suhtub kriitiliselt mõttesse, et piiririigid võiksid ellu viia oma diplomaatilisi algatusi ilma laiapõhjalise lääne toetuseta. „Piiririigina vajab Soome selles olukorras diplomaatia ajamiseks tugevat, laiapõhjalist toetust ja kokkulepitud koalitsiooni.” Tema sõnul on suurimaks ohuks Lääne ühtsuse nõrgenemine.

„Oleme suutnud näidata oma valmisolekut läbirääkimiste algatamiseks. Samas on aga tekkinud ebakindlus ühtsuse osas – eriti Põhjamaade ja Balti riikide vahel,” hindab Hellenberg.

Raik rõhutab, et tema hinnangul ei ole Euroopa riikide põhimõtteline seisukoht Ukraina toetamisel muutunud. „Oleme jätkuvalt pühendunud Ukraina toetamisele ja teeme kõik, mis meie võimuses. Samuti ei tee me Venemaale järeleandmisi, mida ta nõuab.”

Tema sõnul tuleks praegu keskenduda küsimustele, milles Euroopa riigid on endiselt ühel meelel. „Ma ei näe, et telefonikõne oleks rahuprotsessi edendanud, kuid oluline on tegutseda selle nimel, et Venemaa sõja lõpetaks. Euroopas ei tohiks me takerduda aruteludesse selle üle, kes kellele helistab,” sõnab Kristi Raik.