Leedu, Läti ja Eesti valmistuvad Venemaa rünnakut tõrjuma – kas Ameerika Ühendriikide abiga või ilma selleta.

Ühel suveõhtul Ida-Leedus Bezdonysi külas jälgis väljaande Atlantic ajakirjanik, kuidas laskurrühm saabus vaenlase kontrolli all olevasse raudteejaama. Mõned leedulased avasid rööbaste tagant tule, surudes vastase paigale, samal ajal kui ülejäänud üksus liikus jaama suunas. Tulevahetuse ägenedes evakueeriti haavatud laskurid ajutistesse meditsiinitelkidesse. Üks vaenlase sõdur lamas kokkuvajunult vastu jaama kollast laudvooderdust. Leedu, Läti ja Eesti valmistuvad Venemaa rünnakut tõrjuma – kas Ameerika Ühendriikide abiga või ilma selleta.

Sõjaväeõppused on keerukad imiteeritud olukorrad. Jälgides seda õppust võib mõista, kuidas võiks kulgeda ulatuslik rünnak NATO alliansi kõige haavatavama osa vastu, ning näha, kuidas suhtuvad oma riigikaitsesse Balti riigid – Eesti, Läti ja Leedu. Bezdonyses toimunud operatsioon oli osa üleriigilisest simulatsioonist, milles osales Leedu Laskurite Liit – riigi toetatud vabatahtlikest koosnev organisatsioon, mille ajalugu ulatub tagasi Esimese maailmasõja lõppu. Kohatud leedulased kandsid laigulist vormiriietust ja võtsid õppuse stsenaariumi – vaenlane ehk Venemaa on riiki tunginud ning kaitsejõud on taandunud põhjas asuvasse linna – enesestmõistetavana. Tsiviilelus on need laskurid õpetajad ja müügijuhid, majandusteadlased ja arstitudengid. Nüüd aga lasus neil äkitselt vastutus korraldada varitsusi Vene eelpostidele, likvideerida vaenlase sõdureid ja edastada armeele luureinfot.

„Vaenlane peab teadma,” ütles kindral Raimundas Vaikšnoras, „et kui nad astuvad kas või ühe jala meie territooriumile, lööme me vastu.” Vaikšnoras on Leedu kaitseväe juhataja ning tema umbusk Venemaa – endise okupatsioonivõimu – vastu ei ole pelgalt teoreetiline mure. Alates Venemaa sissetungidest teistesse postsovetlikesse riikidesse – Gruusiasse 2008. aastal ning Ukrainasse 2014. ja 2022. aastal – on konflikt Moskvaga olnud Balti riikide elanike jaoks pidev mureallikas. Need kolm riiki on väikesed – suurim neist, Leedu, on umbes Lääne-Virginia osariigi suurune – ja paiknevad üksteise kõrval Läänemere kaldal. Geopoliitiliselt seob neid ka ühine kogemus Venemaa läänepiirialadel, mida on iseloomustanud allutamine ja omandiõigusest ilmajätmine. Pärast kommunismi kokkuvarisemist ja Nõukogude Liidu lagunemist, kui Balti riigid taastasid oma suveräänsuse, õnnestus neil sellest minevikust osaliselt vabaneda. Oma staatust kindlustasid nad veelgi 2004. aastal NATO-ga liitudes, sidudes end nõnda Ameerika juhitava julgeolekukorraga.

Neil on palju kaotada olukorras, kus see kord näib lagunevat. Donald Trump on korduvalt mõtisklenud Ameerika Ühendriikide NATO-st välja viimise üle. 2024. aasta valimiskampaania ajal julgustas ta venelasi tegema „mida iganes kuradit nad tahavad” nende NATO liikmesriikidega, kes ei täida oma kaitsekulutuste kohustusi. Tänavu ähvardas ta tungida kallale Gröönimaale – Taani, alliansi liikmesriigi omavalitsuslikule territooriumile. Kui Euroopa partnerid keeldusid ühinemast tema algatatud sõjaga Iraani vastu, halvustas ta NATO-t, nimetades seda „paberist tiigriks”.

Isegi Venemaa väike sissetung Balti riikidesse võiks osutuda katastroofiliseks, kui NATO ei reageeriks sellele piisavalt, rikkudes seeläbi asutamislepingu artiklis 5 sätestatud kollektiivkaitse lubadust – rünnak ühe liikmesriigi vastu on rünnak kõigi vastu. Selle aasta alguses Washingtonis hommikusöögi ajal küsis ajakirjanik NATO endiselt peasekretärilt Jens Stoltenbergilt, kas ta on veendunud, et Trump aitaks Vene rünnaku korral Balti riike kaitsta. Ta vastas: „Meie julgeolek rajaneb sellel” – ettevaatlik vastus, mis küll tõdes vaieldamatut fakti, kuid ei andnud küsimusele otsest vastust.

Ameerika Ühendriikides võib Vene ekspansionismi oht tunduda kauge ja ebatõenäolisena. Kuid kuuele miljonile Balti riikide elanikule ei tundu mõte Vene sõdurite sissetungist sugugi ebareaalne. Seda on varemgi juhtunud. Teine maailmasõda tõi kaasa Nõukogude ja natsi-Saksamaa sissetungid ning sõjajärgne Nõukogude okupatsioon ähvardas Leedu sootuks hävitada. („Leedu on ilus ilma leedulasteta,” märkis kord üks Poliitbüroo liige.) 1990. aastal kuulutas Leedu esimese Nõukogude vabariigina välja iseseisvuse ning on sellest ajast saadik arenenud elujõuliseks demokraatiaks, millel on kõrgtehnoloogiline majandus. Siiski on riik erakordselt haavatavas seisus: idast piirab seda Venemaa satelliitriik Valgevene, läänest meri ning lõunast surub peale Venemaa eksklaav Kaliningrad – paik, kus asub Venemaa Balti laevastik ja kust saab välja tulistada ballistilisi rakette, mis ulatuvad enamikku Euroopasse. Tõenäoliselt hoitakse seal ka tuumarelvi. Leedu kulutab kaitsele suurema osa oma majandustoodangust kui ükski teine ​​NATO riik ning on aastaid kutsunud Läänt üles suhtuma Venemaa agressiooni tõsisemalt. Sõjaoht on sügavalt juurdunud riigi poliitikasse, majandusse ja inimeste teadvusse; mälestus okupatsioonist varjutab nii olevikku kui ka tulevikuvaateid.

Kas Venemaal on otseseid plaane iseseisvate Balti riikide suhtes, mida ta kunagi valitses, on vaieldav küsimus, kuigi vaidlus keskendub peamiselt sõnale „peatselt”, mitte Moskva soovidele. Venemaa sõjavägi on põhilistes aspektides halvas seisukorras. Värbamiskulud on kõrged, soomusmasinate varud vähenevad ja korruptsioon on endeemiline. Kuid Venemaa on parandanud oma tulemusi teistes valdkondades, sealhulgas droonide ja liugpommide kasutamisel ning oma väledas jalaväe taktikas. Hiljutine Ameerika juhitud õhuõppus Poolas ja Balti riikides, kus Kaliningradi lähedale koguti hävituslennukeid, näis olevat mõeldud Moskva hoiatamiseks seiklushimu hinna eest. Paljud analüütikud usuvad, et igasugune mobilisatsioon Balti riikide vastu toimub alles pärast sõjategevuse lõppu Ukrainas, kus praegu on kaasatud peaaegu kõik võimekad Venemaa maaväed. Vaikšnoras märkis lootusrikkalt, et Ukraina „hoiab venelasi eemal”. Teised näevad Venemaa presidendi Vladimir Putini stiimuleid teisiti, kartes, et ta võib soovida tegutseda varem, kasutades ära ajavahemikku, mil USA pühendumus Euroopale näib kõikuvat, kuid Euroopa taasrelvastumine pärast aastakümneid kestnud investeeringute puudumist on puudulik. Venemaa koordineerimine Hiinaga – rünnaku ajastamine Euroopas nii, et see langeks kokku Pekingi sammuga Taiwani vastu – võib olla katastroofiline. Mõned USA ja Euroopa ametnikud usuvad, et Ameerika laskemoona kõrge põlemismäär Iraanis võib suurendada Venemaa isu NATO-t proovile panna piiratud maapealse rünnakuga Baltimaades. Eesmärk oleks fait accompli, vallutades väikese territooriumi nii kiiresti, et kaitsjad otsustavad, et tagasipööramise hind on liiga kõrge. Putin kiitles kunagi, et Venemaa väed suudavad Baltimaade pealinnad kahe päevaga vallutada. Üks Putini liitlane kirjeldas hiljuti Lätit, Leedu põhjapoolset naabrit, kui „olematut riiki”.

Balti riikide jaoks ei sobi „oota ja vaata” strateegia. Umbusk Venemaa kavatsuste suhtes on tekitanud madala intensiivsusega, kuid kõikjal tuntava hirmu, mis saadab igapäevaelu ja mõjutab kõiki institutsioone. Linnad lihvivad pidevalt oma evakuatsiooniplaane. Haiglad suudavad viivitamatult üle minna sõjaaja töökorraldusele. Pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse 2022. aastal kahekordistus Leedu Laskurite Liidu liikmeskond, ulatudes nüüd ligikaudu 20 000 inimeseni. Kui ajakirjanik Vaikšnorast külastas, viis ta teda oma kabineti taga asuvasse nišši, kus väikesel puitstatiivil rippusid tema kiiver, seljakott ja kaitsevest. Tema töö ongi ette kujutada halvimat stsenaariumi. Kuid nagu ajakirjanik kuu aega kestnud vestlustest poliitiliste ja sõjaliste juhtidega teada sai, on tõsi ka see, et ellujäämisvõitluses on Balti riikidel oma eelised. Nad on valmis kogu ühiskonna sõtta kaasama. Mida nad aga enam ei tea, on see, kas Ameerika Ühendriigid seisavad nende kõrval – ning Venemaa silmis võib ebakindlus tunduda kutsena tegutsema asuda.

ESIMENE PÄEV

Milline näeks välja Venemaa rünnak Balti riikide vastu? See võib toimuda otsese sissetungina, mille eesmärk on saavutada kontroll kõigi kolme riigi üle ja taastada ala, mida Venemaa peab oma õiguspäraseks mõjusfääriks. Rünnak võib avalduda ka „hübriidsõjana”, millega Balti riigid on juba kokku puutunud: näiteks küberrünnakud, atentaadikatsed, süütamised, kahju tekitamine merekaabli- ja torujuhtmetaristule, GPS-signaali häirimine ning meelega suurendatud varjupaigataotlejate voog – meeleheitel migrantide toimetamine Lähis-Idast ja Aafrikast Euroopa Liidu riikide piirile, nagu Valgevene on teinud alates 2021. aastast. Venemaa võib õhutada rahutusi ka Balti riikides elava venekeelse vähemuse seas – see stsenaarium esineb akadeemilise analüütiku Carlo Masala eelmisel aastal ilmunud menuraamatus „If Russia Wins” („Kui Venemaa võidab”). Selle asemel, et tungida kõigisse kolme riiki, võib Venemaa üritada sulgeda Suwałki koridori – väikese piirilõigu Leedu ja Poola vahel, mis laiub umbes 65 kilomeetri ulatuses Kaliningradi ja Valgevene vahel. See koridor on ainus maismaatee, mis ühendab Balti riike sõbraliku NATO Euroopaga – eluliselt tähtis ühendustee.

Vaatamata puudustele, mis ilmnesid sõjas Ukrainaga, oleks Venemaa hirmuäratav vastane. Ta on valmis saatma sadu tuhandeid sõdureid surma ja tal on tuumarelvad. Balti riikide juhid ei tee seda viga, et arvaksid, nagu käituks Venemaa nii, nagu nemad soovivad. Nagu USA endine kaitseminister James Mattis on sõjaliste konfliktide kohta hoiatanud: „Ka vaenlasel on sõnaõigus.” Samas oleks raske varjata Venemaa ulatuslikke ettevalmistusi sissetungiks. Balti riikide luureametnikud keskenduvad Venemaa ohu igale võimalikule avaldumisvormile nii intensiivselt, et üks Euroopa Balti julgeoleku ekspert võttis nende mõtteviisi kokku järgmiselt: „Kui kajakas sadamas situb, teame me, mida ta hommikusöögiks sõi, kus ta pesitseb ja millal ta viimati Venemaal käis.” Vaikšnorast külastades märkas ajakirjanik tema laual kaarti uuest väljaõppealast, mida kavandatakse riigi edelaossa, otse Suwałki koridori lähedusse. Kui vaenlase väed hakkavad Venemaa või Valgevene territooriumil koonduma, koonduvad Leedu väed nende vastaspositsioonidele – seda nimetatakse jõudude vastandamiseks (force-shadowing).

Balti riigid ei saa kasutada strateegiat, kus ruumi ohverdatakse aja võitmiseks – see on klassikaline kaitsetaktika, mis seisneb territooriumi loovutamises vaenlase kurnamiseks ja seejärel sobiva hetke ootamises vasturünnakuks. Pealinn Vilnius, kus elab 600 000 inimest, asub Valgevenest vaid 30 kilomeetri kaugusel. Sissetungi alguspäevil satuks linn kiiresti Vene armee rünnaku alla. Balti riigid peavad sissetungijaid võimalikult kaua kinni hoidma, lootes liitlaste abile – olgu selleks maaväed või, mis veelgi kasulikum, õhuvägi –, enne kui olukord muutub pöördumatuks.

Kuigi Leedu sõjavägi on Balti riikide seas suurim, on see siiski tagasihoidlik: tegev- ja reservüksustes on kokku umbes 60 000 meest ja naist. Hädaolukorras võib see arv koos hästi väljaõpetatud vabatahtlike rühmituste – nagu näiteks Laskurite Liit – abiga kasvada enam kui 80 000-ni, mis on siiski väike näitaja võrreldes mis tahes võimaliku Vene väega. Vaenlase vägede ohjeldamiseks ja nende piirile võimalikult lähedal hoidmiseks rajavad Balti riigid kaitseliini: kaevatakse tankitõrjekraave ja püstitatakse betoontõkkeid, mida nende massiivse kolmnurkse kuju tõttu nimetatakse „draakonihammasteks”.

Tänapäeva tehnoloogia võib palju muuta. Plaan on piir küllastada infrapunakaamerate ja akustiliste anduritega, mis on loodud Ukraina süsteemi nimega Sky Fortress eeskujul. Selle varustuse kogutud andmeid jagataks liitlastega ja tehisintellekt analüüsib neid, et aidata kindlaks teha parim viis saabuvate ohtude neutraliseerimiseks. Piirialasid võib ka tugevalt mineerida. Kõik kolm Balti riiki koos Poola ja Soomega on taganenud 1997. aasta Ottawa lepingust, mille eesmärk on kaotada jalaväemiinid, mis võivad tsiviilelanikke tappa või sandistada kaua pärast konfliktide lõppu. See samm tekitas liitlaste pealinnades teatavat rahutust. Balti riikide vastus oli: „Mis muud valikut meil on?”

Ühel pärastlõunal võtsid kaks sõdurit ajakirjaniku Leedu kaitseministeeriumi ees sõjaväemaasturiga peale ja nad sõitsid itta Valgevene piiri poole. Maastik on tasane, näiliselt ründajale soodne. Kuid see on ka täis käsnjaid soid, mis toimivad looduslike takistustena. Eelmisel aastal hukkus Leedus väljaõppemissioonil neli Ameerika sõdurit, kui nende 70-tonnine soomusveok märgalale uppus. Leedu taasloob soid ja metsastab osa piirist, et sundida vaenlast etteaimatavatele marsruutidele. Inimtekkelised takistused on looduslike barjääride peale kihistatud, et suunata (või sõjaväekeeles kanaliseerida) vaenlast kitsastesse tsoonidesse.

Draakoni hambad ulatuvad umbes rinnakõrguseni ja neid ühendab metallnööride sasipundar. Kindlused on ehk Balti sõja planeerimise kõige silmatorkavam osa. Tanki täieliku hävitamise asemel haaravad draakoni hambad sõiduki alumist külge, kus selle soomus on õhem, ja tõstavad kere maapinnast lahti. See jätab sõiduki hätta ja haavatavaks suurtükiväe ja tankitõrjerakettide suhtes. Sõjaväel on kitsaskohtade koordinaadid juba joonestatud, eeldades, et vaenlane peab teatud punktides aeglustama.

Murdumiskatse kindlustatud punktis tekitaks erakordset kahju: tankid jääksid draakoni hammaste vahele, miinid plahvataksid, suurtükivägi maanduks seiskunud konvoile, droonid tiirutaksid pea kohal, et tabada kõike liikumatut. Samal ajal ründaksid Balti riigid sügaval vaenlase territooriumil. Kõik kolm Balti riiki on tellinud HIMARS-i raketiheitjad ning nende võimsaimate täppislöögirakettide laskekaugus on ligikaudu 300 kilomeetrit. See on peaaegu täpselt vahemaa Eesti pealinnast Tallinnast Venemaa linna Peterburini.

ESIMESED 72 TUNDI

Tõenäoliste ohumärkide valguses alustatakse NATO-s poliitilisi ja sõjalisi konsultatsioone enne, kui Venemaa väed piiri ületavad. Kui Balti riigid alliansiga liitusid, keeldusid NATO juhid algselt oma kaitseplaanide väljatöötamisest, et mitte provotseerida konflikti Kremliga. Seejärel, 2008. aastal, tungis Venemaa Gruusiasse. Samal aastal kirjeldas Venemaa kõrge ametnik ja Putini lähedane kaaslane avalikult Balti riike koos Krimmi ja teiste Ukraina osadega kui „Vene rahva traditsioonilist territooriumi”. Vastuseks laiendati olemasolevat NATO Poola kaitsmise käsiraamatut Balti riikidele. Kuid eelnevalt paigutati vaid napid jõud ja abivägede ajakavad olid ebatäpsed. Kaudselt oli strateegiaks territooriumi loovutamine lootuses see hiljem tagasi võtta. Venemaa laialdased julmused Ukrainas pärast 2022. aasta sissetungi muutsid selle väljavaate vastuvõetamatuks ja Balti juhid nõudsid muudatusi. Aasta hiljem võttis allianss vastu uued piirkondlikud kaitseplaanid, mille eesmärk oli sissetungi ohjeldamine ja tõrjumine, mitte selle tagasipööramine.

Brüsselis asuva NATO peakorteri peamine konverentsisaal kannab nime „Saal 1” – see on amfiteatri-stiilis ruum, mille keskel asub ovaalne laud. Just siia kogunevad suursaadikud rünnaku korral, et arutada Balti riikide taotlust NATO põhikirja 5. artikli kohase deklaratsiooni vastuvõtmiseks – see on vajalik esimene samm kollektiivse vastusammuni jõudmiseks. Suursaadikud moodustavad Põhja-Atlandi Nõukogu, mis on alliansi peamine poliitilisi otsuseid langetav organ. Nad küsivad tegutsemisvõimaluste kohta nõu NATO sõjaliselt komiteelt, kuhu kuuluvad liikmesriikide riigikaitse esindajad. Leedu kindral Remigijus Baltrėnas juhib praegu NATO sõjalist staapi, ehkki NATO-l endal vägesid ei ole; kõik vajaliku tagavad liikmesriigid. Kui ajakirjanik küsis Baltrėnaselt, kas ta usub, et allianss tuleb Balti riikidele appi, vastas ta: „Olen ​​praktiliselt veendunud, et vajaduse korral suudavad riigid kõrvale jätta oma rahvuslikud ambitsioonid ja piirangud ning leppida kokku alliansi ühtsuse ja kaitse nimel, et liikuda edasi kõigega, mis on vajalik.” Kuid nagu tema keerukast sõnastusest ja seal sisalduvatest tingimustest võib järeldada, oleks see – nagu ta ise väljendus – „valuline protsess”. Alliansi eri liikmed võivad eskaleerumise ohtu erinevalt hinnata. Mõnel võib olla isegi erinev arusaam faktidest.

Uus värvikoodidel põhinev ohusüsteem määrab kindlaks vajaliku mobilisatsioonitaseme: kollane, oranž ja punane, kusjuures viimane tähendab, et rünnak on vahetult ees või juba alanud. NATO kõigil sõjalistel operatsioonidel silma peal hoidval Euroopa liitlasvägede kõrgeimal ülemjuhatajal on õigus saata piirkonda teatud vägesid kiiresti teele veel enne, kui liikmesriigid üksmeelele jõuavad. Alates alliansi asutamisest 1949. aastal on seda ametikohta täitnud ameeriklane. Praegu kuulub see koht õhuväekindral Alexus G. Grynkewichile. Ta võib käsutada kümneid tuhandeid liikmesriikide eraldatud sõdureid; nende ülesanne on olla lahinguvalmis ja suuteline siirduma operatsioonipiirkonda kümne päeva jooksul pärast käsu saamist.

USA relvajõud on aastaid välja õpetanud Leedu ja teiste Balti riikide sõdureid. Leedus jälgitud Laskurite Liidu õppus toimus üheksanädalase erioperatsioonide kursuse lõpus; kursust viis läbi Texases asuvast Fort Hoodist saabunud USA maaväe 12. ratsaväerügemendi 1. pataljon. Kuid juba järgmisel päeval pidi see Ameerika pataljon riigist lahkuma – ning sellele ei järgnenud vahetut üksteise asendamist (nn heel-to-toe rotatsiooni), nagu oli tavaks olnud alates 2019. aastast.

See võib tunduda tühise asjana, kuid tekitab muret laiemas plaanis. Heidutus põhineb signaalide andmisel ja Balti riigid vajavad kindlustunnet, et Venemaa usuks: Washington käsitleks rünnakut nende territooriumile kui rünnakut kõigi NATO liikmesriikide vastu. Varem on USA väljendanud jõulist toetust Balti riikidele. 2002. aastal Vilniust külastades lubas president George W. Bush, et „igaüks, kes valib Leedu oma vaenlaseks, teeb vaenlaseks ka Ameerika Ühendriigid”. Need sõnad on raiutud raekoja sissepääsu juures asuvale mälestustahvlile. Kas need peavad paika ka enam kui kaks aastakümmet hiljem?

NATO võib konflikti sattuda sellele vaatamata. Kõikides Balti riikides paiknevad liitlasväed, mis koondati algselt aastatel pärast Venemaa poolt Krimmi annekteerimist 2014. aastal ning mida laiendati pärast 2022. aasta sissetungi. Algselt olid rahvusvahelised väed mõeldud nn päästikmehhanismina, mis sunniks NATO suuremaid jõude sekkuma. Nüüd on nende ülesandeks panustada usaldusväärsesse kaitsesse juba sissetungi algusest peale. Kanada kolonel Kris Reeves, kes juhtis kuni viimase ajani Lätis paiknevaid rahvusvahelisi vägesid, ütles: „Ma võin täna öösel lahingusse astuda ja homme Ottawale sellest teada anda.” Leedus asuvat brigaadi laiendatakse, kaasates sellesse 5000 Saksa sõdurit ja uusimaid tanke, et suurendada tulejõudu ja liikuvust. Kolmes Balti riigis paiknevatesse vägedesse panustab ligikaudu 20 riiki ning juhtrolli kannavad Saksamaa, Kanada ja Suurbritannia.

Leedu väljaõppe- ja doktriiniväejuhatust juhtiv brigaadikindral Žilvinas Gaubys rääkis, et sõjavägi on kaalunud stsenaariumi, mille kohaselt Washingtoni abi viibib või jääb üldse saabumata – selle eelduse põhjal on läbi viidud isegi sõjamänge. Kindrali sõnul peavad sõjalised planeerijad läbi mängima „kõige keerulisemad stsenaariumid”. Kehtivate sõjaplaanide kohaselt peaksid Poolas või Saksamaal paiknevad Ameerika väed sekkuma sissetungi „esimesest minutist” alates, selgitas Gaubys. Kuid mis saab siis, kui see minut möödub ja ameeriklasi ei tule? Teiste rahvusvaheliste vägede kohalolek pakub teatavat kindlustunnet. Samuti annab seda – nagu märgivad Balti riikide ametnikud – NATO Euroopa liikmesriikide edu teatud võimekuste, näiteks õhus tankimise, omandamisel; varem tagas selliseid teenuseid peamiselt USA. Siiski ei leiduks lihtsat asendust Ameerika satelliitluurele ega Ameerika rakettidele ja hüperhelikiirusega relvadele, mis suudavad tabada sihtmärke kaugel rindejoone taga. Ameerika toetuse kadumine vähendaks Balti riikide võimekust nii olukorda jälgida kui ka vastast rünnata.

NATO planeerijad teavad, et konflikti algusjärgus ei toetuks Venemaa mitte ainult füüsilisele jõule, vaid ka küberrünnakutele, et rivist välja viia Balti riikide kriitiline infrastruktuur – energia-, transpordi-, vee- ja sidesüsteemid, mis tagavad ühiskonna toimimise. Haavatavus on aga vastastikune. Küberoperatsioonide vallas on Eesti maailmas esirinnas. Riik seadis kübervõimekuse prioriteediks pärast 2007. aasta ulatuslikku digirünnakut, mis halvendas valitsuse ja ettevõtete serverite tööd – tegemist oli Venemaa või selle poolehoidjate ootamatu sammuga, millega protestiti Nõukogude-aegse monumendi teisaldamise vastu. Vastusena sellele lõi Eesti kaitseväe koosseisu spetsiaalse küberväejuhatuse ning moodustas küberüksuse Kaitseliidus – vabatahtlikus reservorganisatsioonis, mis kaasab riigi tohutu IT-valdkonna tsiviilspetsialistide ressursi. Üks viis, kuidas reservväelased panustavad, on Ukraina edukate tehnoloogiliste lahenduste analüüsimine; Balti riigid mõistavad hästi, kuidas Ukraina uuendused muudavad sõjapidamise olemust.

Eesti küberväejuhatust juhib vähese jutuga kolonel René Innos. Kui ajakirjanik temaga suvel Tallinnas kohtus, kandis ta välivormi ja musti saapaid, kuid tema välimus – väsinud ja vähese liikumisega inimese oma – reedab, et ta veedab suurema osa ajast arvutiekraani taga. Tema töö üks osa on kaitseotstarbeline: ta näeb igal aastal miljardeid Vene häkkerite katseid Eesti võrkudesse tungida. Küberväejuhatus on aga võimeline läbi viima ka ründeoperatsioone ning oleks mis tahes sõjas nähtamatu, ent ülioluline osaline. Üks eesmärk on Innose sõnul häirida nn tapmisahelat (kill chain) – sidekanaleid, mis ühendavad sihtmärgi tuvastamise ja selle hävitamise. Teine eesmärk oleks lihtsalt segaduse külvamine. Vastane on muidugi tuntud oma digitaalse pädevuse poolest. Mõlemad pooled küsiksid endalt: milline on järgmine uus nipp?

ESIMENE NÄDAL

Konflikt hakkab peagi stabiliseeruma – mitte tingimata leevenema, vaid kulgema etteaimatavamat rada pidi. Mõlemad pooled kasutasid tihedat droonide, sensorite ja miinide võrgustikku, mis muudab ootamatu läbimurde rindel keeruliseks. Vene jalavägi ja soomusmasinad tuvastatakse drooniluure abil ning hävitatakse enne, kui need suudavad hoo sisse saada ja kaitserajatistest läbi murda. Paljud kaitsjad ei tulista kuulipildujatest ega juhi tanke. Nad juhivad väikeseid nelja rootoriga droone ehk FPV-droone (first-person view – esimese isiku vaade), kuna need võimaldavad kaugjuhtijal näha pilti otse drooni vaatenurgast. FPV-droonid toimivad peamiselt ühekordse kasutusega ründerelvadena, kuigi samu drooniraame saab kasutada ka luureks. Üks Leedu kolonel hindab, et 80–90 protsenti Vene poole kaotustest võib olla põhjustatud just FPV-droonide poolt.

Külastus Leedu edelaosas asuvasse väljaõppepiirkonda – umbes 50 kilomeetri kaugusele Kaliningradi piirist – andis aimu riigi kasvavast droonivõimekusest. Väljaõppel osalejad istusid telgis kokkupandaval laual olevate sülearvutite taga. Laual seisis avatud purk Monster Energy jooki. Põhipiloot juhtis lihtsate hiireklikkidega õhusõidukit – Eestis toodetud luuredrooni, mille tegevusraadius on ligikaudu 50 kilomeetrit. Tema kõrval istuv kaaspiloot juhtis kaamerasüsteemi, kasutades PlayStationi mängupulti meenutavat juhtkangi.

Ajakirjanik saabus väljaõppepiirkonda Kaunasest, Leedu suuruselt teisest linnast, kus klaasfassaadiga ülikoolihoones asub sõjaväedroonide labor. Armee kasutab seda keskust sõdurite insenerideks koolitamiseks. FPV-droonid on odavad – need võivad maksta vaid mõnisada eurot tükk –, kuid neil esineb ka palju tehnilisi probleeme. Võimalus vahetada akut otse lahinguväljal võib säästa nii raha kui ka inimelusid. Avaras laboris, kus olid kasutusel jootekolvid ja suitsueemaldid, seisid sõjaväevormis sõdurid kummargil töölaudade kohal. Teksapükstes ja T-särgis reservväelane seisis valge tahvli ees ning pidas loengut aku toitepistiku ja kaitsekorpuse kohta. Läheduses viisid üliõpilased lõpule akadeemilist 3D-printimise projekti, millel polnud sõjategevusega mingit seost. Sõjalised ettevalmistused – mida on keeruline tsiviilelust rangelt eraldada – ei paistnud neid häirivat. Leedu kaitseministeeriumi hallatavates koolides õpetatakse juba kümneaastastele lastele droonide kokkupanekut, programmeerimist ja lennutamist.

Ajakirjanik oli koos Leedu kaitseväe majori Arnoldas Sadauskasega. Varem oli ta näinud majori kaubiku tagaosas hunnikut propelleritega varustatud torpeedokujulisi lõhkepäid; ta näitas neid, süüdates samal ajal muretult sigareti. Sadauskase sõnul on kõige olulisem õppetund vajadus improviseerida. Ta tõi näiteks Ukraina, nagu Balti riikide väejuhid sageli teevad. Ukraina relvajõud ei oota enam, millal välismaised ettevõtted tarnivad tipptasemel varustust. Ukraina valmistab seda ise ja muudab pidevalt tehnilist ülesehitust, et vältida vastase elektroonilisi vastumeetmeid. Järeldus – et tehniline areng võib kompenseerida sõdurite arvulist vähemust – on nüüdseks Balti riikide kaitsemõtlemises kindlalt juurdunud. Eesti, Läti ja Leedu ohvitserid käivad sageli Ukrainas. Kui küsida Sadauskaselt, kas ta rakendab ka ameeriklastelt saadud kogemusi, vastas ta: „Ma ei tea, mida nemad mulle õpetada võiksid.”

Pikaajalises konfliktis vajaksid Balti riigid erasektori abi relvavarude täiendamiseks ja tehnoloogia kohandamiseks vastavalt lahinguvälja muutuvatele oludele. Oma väiksuse tõttu ei tooda Balti riigid rasketehnikat nagu lahingutankid või liikursuurtükid. Nende tugevus peitub nišivaldkondades, sealhulgas elektroonikas, optikas ja laskemoona komponentides. Eriti tugeval järjel on Vilniuses fotoonika – valdkond, mis tegeleb valguse tekitamise ja juhtimisega. Ettevõtte Aktyvus Photonics tehnoloogiajuht Julius Skruibis rääkis, et linnas tegutseb selles vallas vähemalt 60 ettevõtet.

Aktyvus Photonics asub Vilniuse äärelinnas paiknevas tehnoloogiakeskuses ja kohtumine Skruibisega oli ettevõtte kontoris. Ta ulatas päikeseprillid ning kaitstud silmade ja kilekatetega kaetud jalanõudega siseneti steriilsesse ruumi, kus sinistes laborikitlites insenerid katsetasid lasersihisteid – suure kontsentratsiooniga valgusallikaid, mida kasutatakse sõjaliste sihtmärkide „valgustamiseks”. Need laserkiired suunavad laskemoona sihtmärgini.

Ettevõte on välja töötanud käsitsi kasutatava sihisti Ukraina relvajõududele. Käes hoides meenutas see tipptasemel filmikaamerat – seade oli sile ja kompaktne. Sihisti tööulatus on 10 kilomeetrit. Puuduseks on aga see, et maapinnalt – põlvitades ja seadet sihtmärgile suunates – tegutsev sõdur võib sattuda vaenlase vaatevälja. Ettevõtte uusim sihisti, mis pole palju suurem kui Duracelli üheksavoldine patarei, on kinnitatav väikesele droonile ja on praegu Aktyvuse kõige paremini müüv toode. Suurimaks väljakutseks on sihisti paigalhoidmine, kuna seda kõigutavad nii tuul kui ka drooni vibratsioon. Digitaalne stabiliseerimine suudab küll videopildi ebatäpsusi kõrvaldada, kuid valguskiire reguleerimiseks analoogset lahendust veel ei ole. Ettevõte töötab intensiivselt stabiliseerimistehnoloogia kallal, et sihistit paigal hoida. Skruibis rääkis avameelselt, millist täpsust ta taotleb: ta asetas nimetissõrme oma laubale, täpselt silmade vahele.

ESIMENE KUU

Mis tahes konflikti tagajärjed Balti riikides laieneksid kiiresti kaugemale. USA ja Iisraeli poolt veebruaris Iraani vastu alustatud sõda haaras kuu aja jooksul endasse üle tosina teise riigi, viis Hormuzi väina sulgemiseni ja kergitas maailma naftahinnad viimaste aastate kõrgeimale tasemele. Mõned Balti konflikti tagajärjed on ettearvamatud, kuid üks on kindel: Läänemerest saaks strateegilise võitluse tallermaa.

Üks võtmetegureid Läänemere kontrollimisel on Gotland – Rootsile kuuluv saar, mis asub umbes 100 kilomeetri kaugusel Balti riikidest. Selle liivarannad ja lubjakivikaljud teevad sellest tõelise turismipärli. Samas on saar ülioluline kogu piirkonna üle õhu- ja mereväelise kontrolli saavutamiseks. Mõne aasta eest esines Venemaa riigitelevisioonis reservohvitser ja Kremli-meelne kommentaator, kes selgitas, kuidas Vene väed võiksid hõivata Gotlandi – saare, mis on ligikaudu New Yorgi Long Islandi suurune – ja kasutada seda baasina ajal, mil Moskva asuks vallutama Balti riike. Eestil, Lätil ja Leedul puuduvad oma hävituslennukid ning nende mereväed koosnevad vaid väikestest suurtükilaevadest. Leedu suurim laev on miiniveeskja, mis hangiti kasutatuna Norrast.

Rootsi ja Soome ühinesid NATO-ga pärast Venemaa 2022. aasta sissetungi Ukrainasse, jättes seljataha pikaajalise neutraliteedi ja sõjalise mitteühinemise traditsiooni. Ühel suvepäeval kohtus ajakirjanik Rootsi kaitseväe juhataja Michael Claessoniga laeva Carlskrona tekil; oma 107 meetrise pikkusega on see Rootsi mereväe pikim alus. Kuigi laeva tulejõud on tagasihoidlik, on see tihedalt täis maste, antenne, radareid ja sideseadmeid. Laev oli sildunud Visbys, mis on Gotlandi saare keskus. Claesson selgitas, et Gotlandi kindlustamine võimaldaks NATO-l saavutada õhu- ja mereväelist ülekaalu laiemas Läänemere piirkonnas. Kagu suunas asub Kaliningrad. Gotlandilt välja tulistatud raketid ja kaugmaaraketid suudaksid hõlpsasti tabada Venemaa varustusliine ja muud taristut, mis toetab sõjalisi operatsioone Baltimaades. Saar on ideaalne lähtepunkt hävituslennukitele: piisavalt lähedal Venemaa strateegiliselt tähtsatele sihtmärkidele, kuid samas piisavalt kaugel, et olla kättesaamatu Venemaa territooriumilt väljasaadetavatele lühimaa-droonidele. Tänu sellele suurepärasele asukohale on saart nimetatud „uppumatuks lennukikandjaks”.

Sõjategevus raputaks kogu seda mereala, mis on üks maailma tihedaima kaubaliiklusega piirkondi. Kaubandus ja tsiviilliiklus Läänemerel peatataks ning prioriteediks saaksid sõdurite juurdevedu ja evakueerimine. Moskval on siiski valikuvõimalusi, isegi kui Läänemerd – mida ümbritsevad peaaegu täielikult lääneriikide liitlased – peetakse nüüd „NATO järveks”. Venemaal on endiselt ligipääs Läänemere vetele Peterburi ja Kaliningradi sadamate kaudu. Ta võiks pakkuda sõjalist kaitset oma kaubalaevastikule ning rünnata elektri- ja sideühendusi tagavaid merekaableid. Kaliningradist välja tulistatavad raketid võiksid ohustada mereoperatsioone ja hoida piirkonna majandusi pantvangis.

Teatud mõttes on Gotland NATO jaoks sama, mis Kaliningrad Venemaa jaoks – eelpost, mis aitab kontrollida ligipääsu eluliselt tähtsale sõjategevuse piirkonnale. Seetõttu on saar ise rünnakutele haavatav ja sõjategevus võib kiiresti Rootsi territooriumile kanduda. Rootsi kaitsejõud saatsid saare viimase kaitserügemendi laiali 2005. aastal ning asusid kaitsevõimet taastama alles pärast Krimmi annekteerimist Venemaa poolt. Kui 2022. aastal koondusid Vene väed Ukraina piirile, saatis Rootsi Gotlandile lisajõude. Soomusmasinad veeresid läbi Visby keskaegsete tänavate. Stockholmi valitsus ehitab uusi kasarmuid ja muid rajatisi ning Rootsi kaitsevägi on korraldanud ühisõppusi USA merejalaväelastega. Gotlandi garnisoni tugevdamine on alles pooleli ning külastaja võib saarel pigem märgata arheoloogilist tegevust (saar on olnud hõredalt asustatud juba aastatuhandeid) kui aktiivset sõjalist kohalolekut. Viitseadmiral ja Rootsi ühendoperatsioonide ülem Ewa Skoog Haslum väljendas vestluses oma seisukohta otsekoheselt: „Meil on Gotlandil liiga vähe sõdureid.” Moskva on Gotlandi strateegilisest tähtsusest kahtlemata teadlik. Venemaa suursaadik Rootsis süüdistas hiljuti Stockholmi valitsust „provokatiivsetes sammudes” Gotlandil ja lubas, et Moskva „võtab seda kõike arvesse oma sõjalis-poliitilises planeerimises”.

Kuigi NATO väed on Gotlandil harjutanud, ei hoita seal praegu ründerelvi. Kui küsida Claessonilt, kui kaua kuluks Gotlandi muutmiseks tõsiste ründeoperatsioonide lähtepunktiks. „Päevi,” ütles ta, tõstes üles mõned sõrmed. „Ühe käe sõrmedel loetav arv päevi.”

LÕPPMÄNG

Kapuutsiga kaitseriietuses, gaasimaskides ja oranžides saabastes mehed tõstsid surnukehi ratastel kanderaamidelt kokkupandavatele laudadele – tegemist oli järjekordse õppusega, mis toimus Kaunases asuvas Vitkuse-nimelise inseneripataljoni kasarmus. Pataljon rajab kaitserajatisi, kahjutustab miine ning likvideerib keemilisi ja bioloogilisi ohte. Õppuse stsenaariumi kohaselt oli vaenlane kasutanud tsiviilelanike vastu keemiarelva. Kannatanute riided tuli nende kehalt lahti lõigata ja nad seebiveega üle valada. Meedikud tegid kannatanute seas triaaži, samal ajal kui saastest puhastamise meeskond suunas inimesi kiiresti läbi pesemispunktide. Varustus pärines USA kaitseministeeriumi alluvuses tegutsevalt agentuurilt Defense Threat Reduction Agency (DTRA), mille ülesandeks on võitlus massihävitusrelvadega.

Mida kauem sõda kestab ja mida sügavamale tsiviilühiskonda see tungib, seda rohkem ressursse inseneripataljon vajab. Pataljoni ülem ütles, et nende deviis on „Esimesena kohal, viimasena lahkumas”. Pataljon leiab ja kahjutustab siiani mõlema maailmasõja aegseid miine ning muid lõhkemata jäänud lahingumoonaesemeid. Üksus on saanud nime Juozas Vitkuse järgi – ta oli kahe maailmasõja vahelisel ajal tegutsenud Leedu armee kolonel, kes aitas välja õpetada Leedu Laskurite Liidu liikmeid. Nõukogude väed tapsid ta 1946. aastal.

Leedulased, keda ajakirjanik kohtas sõjaväekasarmutes, õppeväljakutel ja riigiasutustes, soovisid kõik veenduda, et ta näeks oma silmaga, mil viisil Ameerika Ühendriigid nende riigi kaitsmisel jätkuvalt osalevad – nad tahavad uskuda, et seda tehakse kindla kavatsusega aidata kaasa võimalikus sõjas Venemaaga. Baltimaade strateegiline kultuur on suuresti kujunenud tänu Ameerika suunistele. Paljud kindralid on saanud haridust ja väljaõpet Ameerika Ühendriikides. Kui ajakirjanik kohtus Leedu kaitseväe juhataja Vaikšnorasega, märkas ta lõpetajate rühma fotot USA armee sõjakolledžist (U.S. Army War College), kus ta omandas 2013. aastal magistrikraadi. Kahe riigi sõjavägede vahelised sidemed on endiselt tihedad. Ja kuigi paljud riigid, sealhulgas NATO liitlased, suhtuvad ettevaatlikult tuumarelvade paigutamisse oma territooriumile, on Leedu muutmas oma põhiseadust, et sellist paigutamist lubada. Kuid USA pühendumus NATO-le – riikidele nagu Poola ja Saksamaa, rääkimata Balti riikidest – ei ole enam iseenesestmõistetav. Jälgides, kuidas USA sõjaväelased Leedu sõduritele näpunäiteid jagasid, mõtles ajakirjanik, kas nad võivad olla ühed viimased Ameerika sõjaväelased, kes Euroopas sellisel moel tegutsevad.

Praegu pole Leedus kõige silmatorkavamaks vaatepildiks mitte USA lipp, vaid Ukraina sinikollane lipp. See lehvib ministeeriumide hoonete ees ja kaunistab hipilikke kohvikuid. Pealinna läbiva Nerise jõe kaldal nägi ajakirjanik sinikollaseks värvitud linnusöögimaja. Seda ei tasu pidada vaid sümboolseks solidaarsusavalduseks. See on märk, mis tunnustab Ukraina panust Euroopa kaitsesse.

Balti riike nimetatakse vahel Euroopa riikide seas Kassandrateks – kellele on nende ettenägelikkuse tõttu määratud hukatus. Kuid see võrdlus pole päris täpne. Vilnius ei ole Trooja ja seda ei rüüstatud, kui Leedu hoiatused Venemaa ekspansionismi kohta 2022. aastal tõeks osutusid. Praegu hoiab Ukraina Venemaa rünnakut tagasi ja annab teistele haavatavatele demokraatiatele ellujäämistunde. Ameerika sõjalise kohaloleku nõrgenemist Euroopas on tasakaalustanud Euroopa sõjaväejuhtide sagenenud visiidid Ukrainasse. Intervjuu kindral Gaubysiga tuli katkestada, kuna tal oli plaanis sõit Ukraina lahinguväljale.

Küsimused Ameerika juhitud maailmakorra tuleviku kohta on Eestis, Lätis ja Leedus vältimatud. Trumpi külvatud kahtlusi kollektiivkaitse põhimõtte suhtes ei ole lihtne hajutada ega ümber lükata. Kuid ajakirjanik kohtas ka midagi muud: uue korra teket, milles Ukraina on Euroopa julgeoleku jaoks sama oluline kui Ameerika Ühendriigid. Balti riikide sõjaväelased viibivad iga päev Ukrainas, tehes koostööd rindejoone lähedal tegutsevate ohvitseridega; nad aitavad jõudumööda, kuid eelkõige õpivad, võtavad üle taktikaid ja valmistuvad oma riigi kaitseks. Nad usuvad, et sõda Venemaaga on tulekul. Nad eelistaksid, et selle puhkedes oleks neil Ameerika toetus, kuid vajadusel võitlevad nad ka ilma Ühendriikideta.