Samal ajal kui Venemaa rünnakud Ukraina linnade vastu hoogustuvad ja sügisene jahenemine annab märku järjekordsest karmist talvest, seisavad ukrainlased silmitsi kahe suure väljakutsega: Venemaa drooni- ja raketirünnakute ning käreda külmaga.
„Eelmine talv oli Kiievis väga raske,” ütleb intervjuus BBC-le kahe lapse ema Maria Šostak, kes pakib praegu oma asju ja lahkub oma väikesest korterist.
Pikaajalised miinuskraadid ja sagedased elektrikatkestused, mille põhjustasid Venemaa rünnakud riigi elektrivõrgule, tegid eelmisest talvest ühe seni raskeima. „Oli päevi ja nädalaid, mis olid väljakannatamatud. Hakkasin mõtlema, et ma ei ela sellist talve enam üle.”
Maria ei jää isegi talve ootama. Venemaa viimased rünnakud pealinna vastu on sundinud teda tegutsema. „Kõik muutus augusti lõpus ja septembri alguses, kui Kiievit hakati ründama ööpäevaringselt,” ütles ta. „Varem püüti droonid ja raketid kinni kusagil linna äärealadel. Nüüd toimub see kesklinnas, otse meie peade kohal.”
Pärast mitmeid nädalaid kestnud ja üha ägenevaid Venemaa rünnakuid, mis septembri lõpuks olid tabanud muu hulgas tanklaid, elektrijaamu ja tähtsaid sildu üle Dnepri jõe, teatas Kiievi linnapea Vitali Klitško, et linn seisab silmitsi „väga dramaatilise olukorraga”.
Maria lapsed – nelja-aastane Artur ja kaheaastane Kira – sündisid mõlemad pärast Venemaa täiemahulist sissetungi 2022. aastal. Kuna ta ei soovi neid taas rängale ja ohtlikule talvele allutada, viib ta nad välismaale. Nad plaanivad veeta talve Egiptuses Punase mere ääres asuvas Hurghadas. Maria selgitab, et seal on odavam kui Euroopas ja ka soojem. „Ma ei tunne end Ukrainas kuidagi turvaliselt,” ütles ta.
Küsitlused näitavad, et paljud ukrainlased tunnevad samamoodi, kuigi kõik pole veel nii radikaalset otsust langetanud.
Uuringufirma Gradus septembris läbi viidud küsitlusest selgus, et 40 protsenti ukrainlastest kaalub elukoha vahetust, kui elutingimused peaksid veelgi halvenema; 35 protsenti teatas, et ei kavatse mujale kolida, ning 25 protsenti polnud oma otsuses veel kindlad.
„Inimesed mõtlevad erinevate stressitegurite koosmõjule,” ütles meile Graduse asutaja ja tegevjuht Jevgenija Bliznjuk. „Mitte ainult elektri ja elektrikatkestuste peale, nagu eelmisel talvel. Venelased ründavad suuri logistikakeskusi, mistõttu tunneb elanikkond muret kaupade ja talvise toiduvarustuse pärast.”
Venemaa hiljutised rünnakud Kiievi sildade, tanklate ja koolide vastu on suurendanud ohu- ja ärevustunnet.
Väikeste lastega perede jaoks tundub olukord eriti pakiline.
Irõna – kes palus oma perekonnanime mitte avaldada – räägib, et eelmisel talvel oli tema kolmeaastasel tütrel Polinal olukorraga raske toime tulla. „Mõnikord polnud meil nädalaid kütet ja temperatuur korteris langes nulli või viie kraadini,” ütleb ta. „Seega polnud siin viibimine koos väikese lapsega, kes oli pidevalt haige, sugugi hea.”
Pere hiljutised kogemused on Polina raskusi veelgi süvendanud. „Sel aastal oleme üle elanud kaks raketirünnakut,” sõnab Irõna.
Esimene plahvatus juuni alguses purustas mitu akent perekonna kodus Kiievi loodeosas. Kuu aega hiljem, kui osa kahjustustest oli juba parandatud, paiskas teine plahvatus – mis toimus otse nende kümnekorruselise elumaja jalamil – korterisse mullalaine, sundides perekonna ajutisele elukohale kolima.
Polina tervis on halvenenud. Ta kannatab tugeva ärevuse all, mis on põhjustanud pidamatust, oksendamist ja kontrollimatut värisemist. „Nüüd on tal tekkinud neuroloogiline probleem ja just seetõttu kaalume me lahkumist,” ütleb Irõna. „Pärast iga pommitamist ilmnevad uued sümptomid.”
Irõna, kelle abikaasa teenib sõjaväes, pole veel otsustanud, kuhu minna. Tema töö rahvusvahelises vabaühenduses võib võimaldada tal teha kaugtööd Poolast. „Meie president ütleb, et Kiievist on parem lahkuda, sest see on sihtmärk number üks,” sõnab ta.
Teiste Kiievi elanike jaoks peitub lahendus kodule lähemal: Ukraina maapiirkondade avarustes.
Olena Konoplia räägib, et otsis sobivat asukohta nädalaid, enne kui valis välja maapiirkonnas asuva maja, mis jääb pealinnast kahetunnise autosõidu kaugusele.
„Otsustasin, et parem valik on väike küla, kus pole tehaseid, ladusid ega raudteejaamu,” selgitab Olena. „Kõike seda, mis võiks olla Venemaa rünnaku sihtmärgiks.”
BBC ajakirjanike külaskäigu ajal tegeles Olena parasjagu asjade majja toimetamisega ja uue ukse paigaldamise korraldamisega. Ukraina kombe kohaselt on preester juba käinud tema uut kodu õnnistamas.
Majakeses on gaasiga töötavad radiaatorid, kuid elektrikatkestuste korral aitab Olenal sooja hoida kõrvalhoones asuv küttepuude virn. Ta on juba lasknud paigaldada kiire internetiühenduse, mis on vajalik tema tööks Kiievis asuvas heategevusfondis.
Ajal, mil Kiievis kõlavad pidevalt õhuhäire sireenid ja plahvatusi on kuulda peaaegu iga päev, on küla rahu ja vaikus just see, mida Olena enda sõnul kõige enam vajab.
„Pärast seda, kui olen siin veetnud mitu ööd ja saanud magada – lihtsalt magada, ilma plahvatuste ja sireenideta –, tunnen end paremini,” ütleb ta. „Saan töötada ja artikleid kirjutada, tunnen end hästi.” Peagi kolib tema juurde ka Olena eakas ema.
„Ta elab üsna ohtlikus Kiievi linnaosas ja see kahjustab tema tervist,” selgitab ta.
Muidugi ei saa kõik endale lubada maamaja või kuudepikkust välisreisi. Enamik Kiievi elanikke teeb kõik endast oleneva, et pealinnas veel üks karm talv üle elada – täpselt nii, nagu nad on seda varemgi teinud.
Ametivõimud valmistuvad. Kiievi kõige haavatavamatele elanikele – eakatele ning väikelastega naistele – pakutakse majutuskohti ümberkohandatud sanatooriumides ja taastusravikeskustes, mis asuvad linna metsaste äärealadel.
Samal ajal on viimase pooleteise aasta jooksul linna ümbrusse rajatud umbes 15 väikesest elektrijaamast koosnev võrgustik, mille eesmärk on tugevdada Kiievi räsitud elektrivõrku. Need jaamad on ehitatud kindlustatud punkritesse ja kaitstud droonirünnakute eest suurte teraspuuridega, igaüks neist suudab varustada elektri ja soojusega sadu linna kõrghooneid.
Kuna aga energiakompaniid räägivad juba plaanilistest elektrikatkestustest ja kauplustes esineb aeg-ajalt teatavate kaupade puudust, kasvab surve linnast lahkuda.
Jevgenija Blõznjuk ütleb, et ei oota pealinnast massilist lahkumist, ning märgib, et enamik inimesi pole veel otsust langetanud, kuna nad ei taha ohtu seada oma töökohti ega võtta lapsi koolist ära. „Nad lükkavad seda edasi, kuni olud muutuvad tõeliselt väljakannatamatuks,” sõnab ta.
